Jaanituli

Kui on käes aasta kõige valgemad ajad (vahetult peale pööripäeva, mis tähendab, et päev on juba sammu võrra lühemaks jäänud ja kaugel pole ka enam jõulud), siis peab iga eestlane ennast seadma jaanitulele - aastasajad on möödunud sellest ajast, kui traditsioon alguse sai, kuid pidustused on jäänud samaks. Ikka tehakse lõket, tantsitakse, lauldakse, süüakse-juuakse ja tuntakse mõnu imeõrnast suveööst.

Sellel aastal viisid jaaniseiklused mind Palmse mõisa. Põhjuseid, miks just sinna, tekkis esialgse mõtte ja lõpliku otsustamise vahepeal juurde. Esmalt oli mõtteks see, et jaaniõhtule kohaselt rahvalikke laule ja tantsuviise esitava VLÜ esinemisest osa saada. Kui aga mõttest endast juba räägitud sai, ilmnes, et mu õetütre joonistatud pilt on Palmses näitusel üleval. Ehk siis esialgsest kõhklusest sai üsnagi selge soov selles kaunis mõisas aasta tähtsaim öö mööda saata.

Selleks, et soovitud kunstiteos nähtud saaks, sai teele asutud piisava ajavaruga. Kuigi peo alguseks oli märgitud kell 7, tahtsin kunstinäituse külastamiseks veidi aega varuda, ja nõnda saigi kohale jõutud juba veerand 7. Lühikese uurimise järel selgus, et näitus "Tantsu- ja kunstikooli Athena" õpilastöödest on üleval tall-tõllakuuris. Näitusel oli näha laste siirast rõõmu kuntsi teha ja naudingut mängida värvide ja vormidega - küll oli tegemist maalide, küll kollaažide, küll stiliseeritud maskidega. Juuresoleval fotol siis aga pilt, mille pärast sai näitusele mindud.

Kui näitus külastatud sai, haarasin jäätise järele ja istudes Palmse mõisa viival alleel sai vaadatud ilma ja inimesi. Ilm oli suurepärane, sest päike paitas mõnusalt. Linnud tegid taeva all kiiremaid ringe ja inimesi vooris palju edasi-tagasi - kord oli suure bussiga turismigruppe, siis jälle üksiküritajaid autodega. Paarikümneminutise ootamise jooksul õnnestus ikka korralik keeltepaabel kokku saada - kõlas nii eesti, vene, inglise kui ka prantsuse keelt.

Ja saigi ootamine otsa ja tuli aeg ennast mõisa pool jalutama seada - aias oli liikumas suhteliselt vähe inimesi ja see tekitas justkui mõnusa eraldatuse tunde. Mõisaaias ringi patseerides jäid silma mitmed ilusad paviljonid ning väga heas korras olevad kõrvalhooned - leidub ikka ilusaid kohti Eestimaal, kus on antud endast parim, et olemasolevad ehitised korras ja ilusad oleksid. Mulle meeldis enim veidi idamaise kupliga paviljon, mis oleks nagu ühest vanast ja võluvalt muinasjutust välja astunud.

Tiigiveel aga pakkus parima etenduse pardipere - pardimamma koos oma väikeste mudilastega. Pardipojad lasid uljalt ringi, vahel isegi sellise kiirusega, et kõrvaltvaatajal ei jäänud muud üle, kui imetlusest suu ammuli vaadata. Lisaks andsid omapoolse panuse ka pääsukesed, kes üldiselt küll madalal vee kohal tiirutasid, kuid aeg-ajalt ka tiigivee lainetama panid.

Mõnus oli pingil istuda ja vaadata, kuidas ümberringi tehakse ettevalmistusi korraliku jaanipeo pidamiseks - askeldamist toimus ümberringi nii palju, et oleks justkui keset kõige kibedamat tööaega kohale sattunud.

Ega läinudki enam palju aega, kui majade vahelt hakkas kostuma torupillimuusikat ja justkui nõia väel ilmusid igalt poolt välja inimesed - senini oli lõkkeplatsi ümber suhteliselt hõredalt rahvast olnud. Rahvamuusikud andsid endast parima ja poole tunni jooksul lauldi-tantsiti läbi tuntumad rahvaviisid (nt Kaera-Jaan), püüdes kaasa haarata ka publikut.

Ja edasi tuligi tants ja laul ja lõke ja söömine ja joomine. Lõkkematerjaliks olid suhteliselt kogukad pakud ja seega läks tule süütamisega üsna pikalt - pärast neljandat pudelit süütevedelikku sai tuli viimaks hoo sisse. Tantsuplatsil aga möllasid segamini nii kohalikud kui välismaalased, nii vanad kui noored. Eriliselt mõnusalt paistsid muusikat nautivat aga väikesed lapsed.

Kindlasti aitas jaanipeo kordaminekule palju kaasa ka ilm - vastupidiselt tavalisele jaaniilmale oli kuiv ja soe. Sumedat suveööd kaunistasid mõisaaeda helkima pandud küünlad ja tõrvikud, muutes niigi vapustava öö veelgi lummavamaks. Tagasisõit koju kujunes aga isemoodi nõiduslikuks - keerates Viitnalt Tallinna poole paistis ees ainult tume taevas ning peagi algavast uuest päevast polnud mingitki märki näha. Tallinna linn aga võttis meid vastu vihmasajuga, mis tuletas meelde, et siiski on tegemist jaaniööga ja ainult selline on kohane jaaniilm.