Pilvede lummuses

Üks järjekordne õhtu koos imeilusa päikeseloojanguga. Esmalt köitis mind see, et päike rõhutas kuidagi eriliselt puudelatvu tumeda taeva taustal. Ja kui juba selline ilu silma alla sattus, jäi pilk taevale pidama. Teadsin, et sellest saab imeilus päikeseloojang, kuid järgnenud erakordseks vaatepildiks ma küll valmis polnud. Kui algse kauni vaate loomisel olid abiks puud, siis edaspidi said pilved isekeskis fantastilise nägemuse loomisega hakkama- tagaplaanil hallikas toonis pilvemass, samas kui esiplaanil oleks keegi justkui vatitupsu sisse kollasega sirgeid jooni vedanud ja siis vahelduseks mõned kiud esile tõmmanud. Mõnes kohas oleks keegi nagu asetanud põlevad tukid taevasse, teisal olid aga koerad liikvel. Pilk taevasse suunatud seisin kui lummatud, hinges meeled iluga üle valatud. Vahel imeilusat maali vaadates olen ikka imestanud, kust kunstnikud inspiratsiooni saavad- nüüd sain taaskord kinnitust, et see kõik on meie ümber olemas, tuleb vaid märgata ja õigel ajal õiges kohas olla.