Esmaspäev, 28. august 2017

Külajoodik on minu saatus?

See mõte sai alguse tol äikese keskel sõitval laeval. Kui sattusin täiesti suvaliste noormeestega jutustama, nagu ikka, ja siis rääkisin neile ka selle loo, kuidas alkoholisõbrad mu ikka üles leiavad. Selle peale siis üks neist kostis, et kas ma olen kuulnud midagi sellest, et mõnikord tuleb naisterahvad ilusaks juua. Vihje oli ilmselge, aga eks mina, rumaluke, tahaks ikkagi uskuda, et mingigi ilu minus olemas on.

Ja läks siis nädalajagu päevi mööda ja siis leidis taaskord aset see, mis ikka mustrina mu elust läbi käib - see kohalik külajoodik, kes vaevu jalul seisab, mind ikka tantsima vedamas ja jõuga endale allutamas. Mina, taaskord, võttes välja oma parimad diplomaadioskused, et mitte solvata inimest, kes on niigi agressiivne, püüdmas olukorrast valutult/vägivallatult välja pääseda.

Nii ma siis mõtlengi, et kas tõesti on see külajoodik minu saatus - neid on nii palju minu elust läbi käinud, kuigi jah, nende purjusolek pole neil võimaldanud pikemalt minu juures olla, neil on iseendagagi palju tegemist olnud. Ja kas tõesti on see mõte minu peas, et üks kaine pea ja selge mõistusega mees võiks olla minust huvitatud, tõesti nii vale? Jah, tunnen ennast praegu selle eesti naisena, kes on meeste lati kõrgeks seadnud, aga kuidagi ei taha mu pähe mahtuda see mõte, et mu kõrval peaks olema keegi, kes ennast nädalavahetuseti arutult purju joob ja kes jõuga ennast ligi litsub, sest teistmoodi ta lihtsalt ei oska...

Kas siis tõesti peab?

Juhtusin kuulama raadiosaadet küberturvalisusest ja üks saateosaline jagas justkui noomimissõnu eestlaste suunas, et nad pole küberkeskkonnas piisavalt kanda kinnitanud.

Lugu siis seesugune, et olevat üks venelane imestanud selle üle, et eestlased olevat ühed imelikud inimesed - ei olevat huvitatud pealtkuulamisaparaatidest ja püüdvat rohkem oma elu elada, mitte kogu aeg mingit draamat ja seebiooperit üles kiskuda.

Ja kui siis saateosaline selle loo pajatatud sai, siis targutas ta sinna otsa, et eestlased peaksid ennast internetiavarustesse rohkem sisse sööma, siis saaksid nad globaalsetest probleemidest rohkem aru.

Minu jaoks oli see osa täiesti arusaamatu - milleks peaks selline arengusuund vajalik olema? Kellel sellisest asjast parem saaks? Minu arvates on just hea, kui suheldatakse teiste inimestega otse ja internetikasutus jääb tahaplaanile. Olen kõrvalt liigagi hästi näinud, kuhu võib enese internetiavarustes liigne eksponeerimine viia, millised on sellise pideva netisõltuvuse tagajärjed.

Lisaks muidugi minu enda kogemus ja teadmine, et mida kaugemale hoiad kõik oma asjad küberkeskkonnast, seda lihtsam ja turvalisem on nendega (millele vastupidiseid soovitusi tundus see küberturvalisusele keskendunud saade andvat). Nii lihtne on see tegelikult!

Ja üks asi veel - kui saates räägiti sellest, et suurte korporatsioonide puhul, kelle salasõnad olevat lekkinud, lekkisid tegelikult vaid salasõnade räsid, siis mulle teadaolevalt on osade puhul siiski lekkinud ka salasõnad, sest sellel teemal olen küberturvalisuse eksperte rääkimas kuulnud ja nende jutt sisaldas justnimelt salasõnu (ka konkreetseid salasõnade näiteid), mitte räsisid.

Selle peale tuli mulle praegu meelde, et kõige suuremaks riskiallikaks kaasaegses maailmas on asjade internet ja nutimajad (ma ausalt öelda ei oska arvata, kui palju see puudutab kaasaegseid autosid ja miks mitte ka isesõitvaid busse ja pakiroboteid), sest nende seadmete kaitsmisega pole piisavalt vaeva nähtud ja nõnda on päris lihtsate vahenditega võimalik nende üle kontrolli saavutada. Ka see on osa küberturvalisusest, mida ei tohi sugugi tähelepanuta jätta. 

Pühapäev, 13. august 2017

Ise õnnelik olla!

Kunagi aastaid tagasi sattusin vaatama maailma parimaid purjetamispilte. Ja nende seas oli üks selline pilt, kus oli üks mees purjejahi roolis ja jahiga samas suunas oli liikumas üks tormipilv. Selline võimas pilt ja võimas vaade. Tookord mõtlesin, et peab ikka olema head silma ja head oskust see asi niimoodi ära vormistada, kujutasin ette, et selle kõige jaoks on vajalik ka korralik tehniline baas.

Eilne torm pakkus mulle sellist võimsat vaatepilti, kuidas äikesepilve sisemises elu käib ja kuna üks vihmasabin oli juba olnud, siis kasutasin pilditegemiseks vaid oma "seebikarbist" kaamerat - et ikka väärtuslikumat vara hoida ja säästa (sest kuidagi on nii, et kasutatuna soetatud peegelkaamera on nii armsaks saanud ja tahaks temaga ikka veel häid hetki kogeda, niiet, raju käes temaga pildistama ma ennast ei usaldanud, mine tea, võib-olla ei jõua piisavalt kiiresti ära peita, "seebikarp" aga mahtus kenasti vihmakindlasse taskusse). "Seebikarbist" aga suurt kahju pole ja nõnda siis sai tehtud ülesvõtteid, nii- ja naasuguseid, ekraanilt oli näha, et "seebikarp" keerab kõik värvid nässu - tema ekraanil olid kenad hallid pilved ja neid tegelikke tumedaid-kontrastseid-rohekaid pilvepilte ikka kätte ei saa.

Ja kuidagi oli nii, hämmastaval kombel, et ma väga ei muretsenud selle pärast, kas lõpp-produkt saab ikka olema vaatamist väärt või mitte, olulisem oli selle hetke, selle raju kogemine ja "läbielamine".

Täna, pilte arvutisse tõstes ja nendega siis toimetama hakates, tõdesin rõõmuga, et väikese korrektsiooni järel sain "seebikarbiga" tehtud piltidest kätte just need õiged värvid ja toonid, mis tegelikult taevas olid ja see oli minu jaoks selline hetk, kus ma olin õnnelik - et ka minul on olnud õnne saada ülespildistatud selline erakordne hetk, nagu ma tookord seal sellel purjetamispildil nägin (sellest pilvest sai mitmeid pilte tehtud, aga minu arvates on just see tabamus, mida ka oma teises äikeseteemalises ülestähenduses kasutasin, täpselt selline, mis annab edasi sedasama purjetamispildi emotsiooni - kuidas loodus kogu oma aus ja uhkuses ilutseb):


Ja ma saan väga hästi aru ka sellest, et eilsest äikesest on oluliselt paremaid ja ägedamaid pilte - tõeliselt vahva on näha, milliseid suurepäraseid jäädvustusi kõigest toimuvast tehti. Aga selline oli minu parim võimalus seda asja fikseerida ja ma arvan, et mul oli piisavalt õnne (oskusi ma endal nii heaks ei pea), et üks mõjuv pilt "purki saada".

Eks need on need hetked, mis innustavad aina enam pilte tegema, aina enam püüdma neid erilisi ja imelisi hetki, mida elu pakub. Ja mõnikord piisabki õnneks vaid sellest, kui on olnud õnn üks erakordne hetk fikseerida:


Kuigi jah, mõnel hetkel tekib tunne, et kas ma ise jaksan kõik ilupildid läbi vaadata ja ära otsustada, millised neist parimad on ja milliseid tuleks ka teistega jagada. Aga igal juhul olen ma õnnelik, et loodus mulle neid vaateid pakub ja et on tekkinud oskus ka märgata ja tähele panna.

Elu viskab vimkasid

Nagu aeg-ajalt ikka, nõnda oli mul ka nüüd mõte, et läheks tuulutaks ennast veidi merel. Kuna sobiv aeg sai välja valitud, siis enne piletite ostmist tuli ikka ilmaennustust ka kaeda. Ilmaennustus oli paljulubav - suhteliselt tuulevaikne, soe ja pehmelt pilves ilm. Nõnda siis saidki piletid ära ostetud, lootuses saada kena päikeseloojangureis.

Reisiaeg jõudiski kätte ja kuigi ilmaennustus oli muutuse teinud, klappisid kellaajad nii kenasti, et merereis pidi olema idülliline. Ja alustuseks võiski ju näha, et kenad pilved on ennast taevasse seadnud.


Kuid aimata võis ka seda, et hakkab looma, seda äikesetormi, mida lubati. Ja nõnda ta siis ennast keris. Vaevalt sai laev sadamast veidi eemale, kui taamal hakkasid välgud sähvima ja kõik see jõud ja võim ennast demonstreerima. Ja üsna pea oligi see suur pilv kogu oma jõuga kohal - sellist tumesinist taevast ei olnud mina vist päevasel ajal näinudki.



Peagi sai selgeks ka see, et äikese kese on meie kohal, sest pilve sees oli auk ja hirmutav oli vaadata, millise jõuga tõmbab pilv merevett endasse. Mõnel hetkel tekkis selline tunne, et tõmbab tornaadogi ülesse, algeid oli vee peal siin ja seal näha, aga ühtegi keerist veepinnast kõrgemale ei tõusnud.


Ja muidugi see rohekas toon pilvedes, mis andis tunnistust sellest, millise tegelasega tegu oli. Edasi läks aga kõik juba "tavalist" rada pidi - pangega tuli vett taevast alla ja välgutas ja paugutas ikka väga korralikult. Mõnel hetkel läks hingaminegi meelest ära, sest õhus oli sõna otseses mõttes väga palju elektrit.


Helsingisse jõudes oli ilm ilus ja mõnusad pilvetupsud taevas. Vihma enam ei sadanud ja äike oli silmapiiril sähvimas, pilv endiselt tumesinist karva.

Nõnda siis viskaski elu mulle sellise vimka, et sain nii päikeseloojangureisi...


kui ka äikeseloojangureisi (koos võimsa äikeseelamusega), sest kogu see äikesepilve tagumine serv oli tagasiteel näha....



Ja ühe asja peale mõtlesin kogu selle kogemuse juures veel - 18.- euroraha eest sain meeletult võimsa elamuse osaliseks - tunda looduse jõudu nii lähedalt, näha ja olla osake sellest, siiski suhteliselt turvaliselt, on midagi väga erakordset. Ükski kunstlikus keskkonnas saadud kogemus pole sellega võrreldav.

Ja joonealuse märkusena: minu sügav lugupidamine kõigile merel töötavatele inimestele - minu jaoks oli see ju meeldiv vaheldus, nende jaoks aga on see "igapäevane" töökeskkond!

Reede, 11. august 2017

Piltuudis


Juba tükk aega tagasi jäi see silt mulle Tallinna Sadamas silma, aga kuidagi ei leidnud seda hetke ega ka neid vahendeid, et seda üles pildistada. Nüüd siis on see sildipilt olemas ja saangi selleteemalise piltuudise teha.

Esmalt muidugi, lugedes seda silti, tekkis mul mõte, et kas mu eesti keele oskusega on midagi valesti, et termin "matkelaevad" tundub mulle vale ja sobimatu. Sellistel hetkedel on lihtne, tuleb võtta keelenõu andvad allikad lahti ja oma teadmised üle kontrollida. Sellise tegevuse tulemusena muidugi selgus, et minu teadmistel pole häda midagi, et tõesti on nii, nagu arvasin:

matke <m`atke, matket> matkimine. Matke+keskus, matke+modelleerimine, matke+programm, matke+seade <-s`eadme>

Eks ma saan sellest väga hästi aru, et raske oleks sellele sildile kirjutada "ristlusturismilaevad" - selline pikk ja kohmakas sõna (see on täiesti omaette teema, kui hakkaksin arutlema selle "ristlusturismi" termini üle - seegi on üks paras naljanumber, sest iga kord, kui seda terminit kusagilt loen, tuleb muie suule, aga keeleliselt on kõik õige), et mitte kuidagi ei mahuks ära (või siis mahuks ja sellel sildil ei oleks enam ruumi ühegi teise sõnumi jaoks).

Teine vaatenurk asjale on aga see, et see termin sisaldab peenemat irooniat - et tegemist on laevadega, millega sõidavad ringi inimesed, kes tegelevad millegi või kellegi matkimisega? Võib-olla on sildi "autor" seda silmas pidanud?

Kolmanda vaatenurga pakkus mulle aga üks sõber - et terminit "matkelaevad" võiks lugeda kahe sõnana "matke laevad" - aga loodetavasti laevade matmiseks ikkagi ei lähe...

Muidugi saan aru, et tõmbasin tuurid üles ja tegelikult oleks olukorra lahendamiseks lihtsaim variant asendada vaid üks täht, et matkelaevade asemele tekiksid matkalaevad (ja taban siinkohal ära selle, et "autorile" tundus sõna "matk" liiga lihtsana ja seetõttu sai "matkast" "matke"), aga ju siis kõik asjaosalised on olukorraga rahul, sest sellised sildid Tallinna Sadamas ilutsevad (sest neid silti on seal mitu).

Neljapäev, 10. august 2017

Üllatus postkastis

Eks mul ikka on olnud see komme, et kui on midagi head öelda, siis ma seda ka teen. Nõnda saatsin kunagi juuni alguses ühe kirja, täis kiidu- ja tänusõnu. Läks teine musta auku, tundus, sest vastust ju ei tulnud. Aga nüüd ootas mind minu postkastis üllatus, eile oli tulnud vastus minu kirjale. Ja rõõmustav oli selle sisu lugeda, sest seal oli sees headust ja toredat soojust. Ja mis kõige vahvam - ma tundsin, taaskord, et ma olen hoitud ja hinnatud, tehes neid asju, mida ma teen. Ja on veel üks inimene, kes on valmis ka omalt poolt olema minu selja taga. Milline suurepärane lisa sellele kõigele, mis on juba toimunud! VAHVA!

Praegu mõtlen, et ei tea, kas see oli midagi, mille oleksin pidanud kaasa saama oma eilsele klassikokkutulekule - et mul oleks kindlam tunne, minna ja olla. Võib-olla tõesti, kuigi jah, mina lugesin seda kirja alles täna.

Klassikokkutulek

Esimene küsimus sellises olukorras on alati: "Miks selliseid asju korraldatakse?" Järgmine küsimus on: "Kas peaks kohale minema?" Mul oli seekord siis kaks erinevat kutsujat ja nõnda saigi ühel hetkel otsustatud, et olgu peale, ma siis lähen.

Läksin, õnneks oli esimene inimene, kellega kokku sain, inimene, kellega olen ka eelmisest kokkusaamisest möödunud aja jooksul suhelnud, niiet, selle võrra oli siis lihtsam. Sest ikka on ju mingi ärevus hinges, on see ju samm oma igapäevasest seltskonnast väljapoole, samm minevikku.

Loomulik on see, et peagi selgus ka vastus sellele küsimusele, miks selliseid asju korraldatakse. Mitte niivõrd selleks, et rääkida sellest, kuivõrd head elu keegi elab (sest kohale tulid, vähemalt minu arusaamist mööda, küll need, kellel oli midagi välja panna), vaid pigem ikka selleks, et saaks "külajuttu" rääkida ja kuulata. 

Ja olles esimene ja lahkudes viimasena, leidsin, et mul oli tõeliselt hea meel näha vaid ühte inimest, vaid üks inimene suhteliselt suurest seltskonnast oli see, kes kõnetas.

Vaadates aga kõige muu peale, sain aru, et kui ma olen ikka tundnud, et ma olen kuidagi teistmoodi, siis taaskord sain sellele kinnitust. Lihtsalt, see, kuhu ja kuidas teised jõudnud on, on niivõrd erinev sellest, missugust elu mina elanud olen. Ja kõige hämmastavam avastus, mille tegin, oli see, et minu elust on nii palju erinevaid inimesi ja valdkondi läbi käinud, et mul puuduvad suuremad mälestused sellest ajast, mis oli mitmekümneid aastaid tagasi. Ja siis pole sugugi üllatav see, et ma ei tunne mingit suuremat sidet nende inimestega ega ole mul ka mingeid lahendamata teemasid sellest ajast - mida jätkuvalt tundus õhus olevat, poisid ja tüdrukud ja kes kellega ja kuidas, ikka samad teemad.

Ja selles valguses oli muidugi huvitav üks seik, mille peale mõtlesin - et enne kokkusaamist silme eest läbi lastes kõik need, kes meelde tulid, tekkis ühe klassivenna peale mõeldes selline mõte, et tema orientatsioon võib olla teistsugune - kooli ajal sellise asja peale mõelda ei osanud, siis selliseid teemasid ju ei käsitletud, vähemalt avalikult - ja nüüd tuligi välja, et nõnda need asjalood ongi, et mu mõte oli õige. Ja kõige vahvam selle asja juures on see, et tema on endale kõige rikkama mehe leidnud - selline irooniapärl siis kõigi nende suurepäraste tüdrukute jaoks, kes kõik on püüdnud "rikkaid ja kuulsaid" püüda.

Teisipäev, 8. august 2017

Eesti elu iroonia

Ükspäev mõtlesin, et Eesti elu on ikka suurt irooniat täis - tööl käiakse Soomes ja poes käiakse Lätis. See, kuidas Eesti oma elu elatud saab, on täielik müstika. Lisame sinna juurde veel selle teadmise, et nüüd siis tõusevad hinnad seetõttu, et palgad on tõusnud. See on küll tore! Ja on ju, mille üle rõõmustada - mina muidugi ei tea palgatõusust midagi, aga mul on hea meel, kui neil, kes palka saavad, palk ikka tõuseb.

Samas on ikka päris raske poes käia, kui nende kaubaartiklite, mida mina otsan, hind on tõusnud 20-50 %. Kuidagi ei raatsi enam neid asju osta (ja jutt käib igapäevaselt toidulauale käivatest asjadest). Muidugi on teada ka see, et see on selline esialgne ehmatus ja lõpuks tunduvad needki hinnad õiged olevat. Jah, jõuaks see lisanduv raha siis nende esialgse tooraine tootjateni ja nende inimeste palkadeni, oleksin kahe käega poolt. Aga see hinnatõus lahustub ju kuskil mujal ära...

Ja kõige suurem müstika minu jaoks on kogu aeg olnud see, kuidas miinimumpalgaga inimesed elatud saavad? Milliste sisemiste ressursside arvelt? Ja seda peetakse meie Eesti elus täiesti normaalseks! On alles iroonia!

Sellest ma ei tahaks sugugi rääkida, et kevadel Saksamaal käies tundsin ennast väga rahaka inimesena, sest poes olid kõik asjad - nii toiduained kui ka riided - tükk maad odavamad, kui Eestis. Ja reisiraha kulus selle kõige tõttu oluliselt vähem, kui esialgu olin arvanud...

Reede, 4. august 2017

Ma ei suutnud uskuda...

... seda, mida ma kuulsin. Minu jaoks muidugi oli kontekst teistsugune, aga tundub, et algupärand on veelgi intrigeerivam:



Mõni asi on mõnikord ka selgemast selgemalt välja öeldud!

Aga, naastes põhiteema juurde - vaatame, mis edasi saab... Igal juhul on see Mati Nuude teema ka ikka päris paras naljanumber, kui asjalood tõesti sedasi on!

Mind on valesti mõistetud!

Sattusin täna täiesti kummalise vaidluse sisse, sest iga mu sõna, mis ma ütlesin, tekitas aina enam segadust, kuni vestluspartner läks juba väga agressiivseks kätte. Siis aga selgus, et ta oli minust täiesti valesti aru saanud - kõik, mida ütlesin, sai kuidagi väga vale tõlgenduse. Kui aga selgus, kuskohas on see vääritimõistmine, sain kohe asjad sirgeks ja selgeks seatud, sest nüüd oli asi juba lihtne. Kummaline oli minu jaoks aga see, kuidas täiesti süütust jutuajamisest selline suur vaidlus välja kasvas.

Ja kui sellised olukorrad tekivad täiesti võõraste inimestega, mis siis veel rääkida lähematega, kellel on "vajalik eelhäälestus". Nüüd ma siis vähemalt tean, missugune see eelhäälestus on ja seetõttu võin siis kõik üldse rääkimata jätta. Nii vast oleks tõesti kõige mõistlikum. Aga, õnneks või kahjuks, pole tükil ajal vaja selle kõigega üldse tegeledagi, sest elu on oma mustrid juba paika seadnud...

Olen vist vanaks jäänud

Vaatasin täna, kuidas meie kultuuriminister oli ennast pildi peale sättinud Pärnus toimuva Weekend festival'i staaridega ja sain aru, et ma olen ikka väga vanaks jäänud. Kui ma ei jaksa enam väga minna nendele sündmustele, mis mulle hingelähedased on, siis veelgi vähem kujutan ma ennast ette sellises rahvamassis ja sellise melu sees, nagu seda on Weekend. Kultuuriminister ja lisaks veel terve rida tuntud tegelasi aga tunnevad ennast poppide ja noortepärastena ja leiavad tee sellisele sündmusele üles päris kenasti!

Aga, teisest küljest paneb see mind mõtlema ka selle peale, et poliitikute elu on ikka nii keeruline - kogu aeg pean ennast igasugustel sündmustel näitama, ka nädalavahetusel pole rahu oodata. Aga eks see on ju eesmärgiks olnud - olla nähtav ja teada ja tuntud - ja kuulub võimutäiuse juurde.

Siia on muidugi paslik lisada see emotsioon, mida minus tekitavad just väljailmunud valimisreklaamid - olles mõnda sellist näinud, tekkis minul taaskord see küsimus, et kuidas need poliitikud küll ikka kõiki töid teha jaksavad - istuvad kenasti riigikogus ja siis on kohe platsis ka kohalikel valimistel kandideerima. Tean-tean, et need kõik on juba ammu läbikäidud teemad, aga siiski, ei suuda ma sugugi jätta reageerimata. Kui nüüd aga veidi edasi mõelda, ju see on arvamine ka tavakodaniku kohta - et küll ta jaksab kõiki oma töid teha ja kui eluga hakkama ei saa, siis peab mitut ametit pidama ja mitmest kohast palka saama.