Elu viskab vimkasid

Nagu aeg-ajalt ikka, nõnda oli mul ka nüüd mõte, et läheks tuulutaks ennast veidi merel. Kuna sobiv aeg sai välja valitud, siis enne piletite ostmist tuli ikka ilmaennustust ka kaeda. Ilmaennustus oli paljulubav - suhteliselt tuulevaikne, soe ja pehmelt pilves ilm. Nõnda siis saidki piletid ära ostetud, lootuses saada kena päikeseloojangureis.

Reisiaeg jõudiski kätte ja kuigi ilmaennustus oli muutuse teinud, klappisid kellaajad nii kenasti, et merereis pidi olema idülliline. Ja alustuseks võiski ju näha, et kenad pilved on ennast taevasse seadnud.

Kuid aimata võis ka seda, et hakkab looma, seda äikesetormi, mida lubati. Ja nõnda ta siis ennast keris. Vaevalt sai laev sadamast veidi eemale, kui taamal hakkasid välgud sähvima ja kõik see jõud ja võim ennast demonstreerima. Ja üsna pea oligi see suur pilv kogu oma jõuga kohal - sellist tumesinist taevast ei olnud mina vist päevasel ajal näinudki.

Peagi sai selgeks ka see, et äikese kese on meie kohal, sest pilve sees oli auk ja hirmutav oli vaadata, millise jõuga tõmbab pilv merevett endasse. Mõnel hetkel tekkis selline tunne, et tõmbab tornaadogi ülesse, algeid oli vee peal siin ja seal näha, aga ühtegi keerist veepinnast kõrgemale ei tõusnud.

Ja muidugi see rohekas toon pilvedes, mis andis tunnistust sellest, millise tegelasega tegu oli. Edasi läks aga kõik juba "tavalist" rada pidi - pangega tuli vett taevast alla ja välgutas ja paugutas ikka väga korralikult. Mõnel hetkel läks hingaminegi meelest ära, sest õhus oli sõna otseses mõttes väga palju elektrit.

Helsingisse jõudes oli ilm ilus ja mõnusad pilvetupsud taevas. Vihma enam ei sadanud ja äike oli silmapiiril sähvimas, pilv endiselt tumesinist karva.

Nõnda siis viskaski elu mulle sellise vimka, et sain nii päikeseloojangureisi...

kui ka äikeseloojangureisi (koos võimsa äikeseelamusega), sest kogu see äikesepilve tagumine serv oli tagasiteel näha....

Ja ühe asja peale mõtlesin kogu selle kogemuse juures veel - 18.- euroraha eest sain meeletult võimsa elamuse osaliseks - tunda looduse jõudu nii lähedalt, näha ja olla osake sellest, siiski suhteliselt turvaliselt, on midagi väga erakordset. Ükski kunstlikus keskkonnas saadud kogemus pole sellega võrreldav.

Ja joonealuse märkusena: minu sügav lugupidamine kõigile merel töötavatele inimestele - minu jaoks oli see ju meeldiv vaheldus, nende jaoks aga on see "igapäevane" töökeskkond!