Ükspäev mõtlesin, et Eesti elu on ikka suurt irooniat täis - tööl käiakse Soomes ja poes käiakse Lätis. See, kuidas Eesti oma elu elatud saab, on täielik müstika. Lisame sinna juurde veel selle teadmise, et nüüd siis tõusevad hinnad seetõttu, et palgad on tõusnud. See on küll tore! Ja on ju, mille üle rõõmustada - mina muidugi ei tea palgatõusust midagi, aga mul on hea meel, kui neil, kes palka saavad, palk ikka tõuseb.
Samas on ikka päris raske poes käia, kui nende kaubaartiklite, mida mina otsan, hind on tõusnud 20-50 %. Kuidagi ei raatsi enam neid asju osta (ja jutt käib igapäevaselt toidulauale käivatest asjadest). Muidugi on teada ka see, et see on selline esialgne ehmatus ja lõpuks tunduvad needki hinnad õiged olevat. Jah, jõuaks see lisanduv raha siis nende esialgse tooraine tootjateni ja nende inimeste palkadeni, oleksin kahe käega poolt. Aga see hinnatõus lahustub ju kuskil mujal ära...
Ja kõige suurem müstika minu jaoks on kogu aeg olnud see, kuidas miinimumpalgaga inimesed elatud saavad? Milliste sisemiste ressursside arvelt? Ja seda peetakse meie Eesti elus täiesti normaalseks! On alles iroonia!
Sellest ma ei tahaks sugugi rääkida, et kevadel Saksamaal käies tundsin ennast väga rahaka inimesena, sest poes olid kõik asjad - nii toiduained kui ka riided - tükk maad odavamad, kui Eestis. Ja reisiraha kulus selle kõige tõttu oluliselt vähem, kui esialgu olin arvanud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar