Kui ainult neid lapsi ei oleks!

Maailmavaatelised kokkupõrked on üks osa meie igapäevaelust. Nõnda sain minagi eile, eneselegi ootamatult, jälle konflikti sattuda, konflikti, mille tekitas erinev arusaam sellest, mismoodi asju teha.

Lugu siis järgmine, et tegime lastega trenni, kohaliku kooli juures. Ja siis sõitis koolidirektor oma autoga meie keskele. Kui läksin tema juurde, et paluda mitte parkida sinna meie mängualasse, siis teatati mulle rangelt, et tegu on selle kooli direktoriga ja tema võib vast ise otsustada, kuhu parkida (ääremärkusena: mina olen sellest konkreetsest kohast pigem niimoodi aru saanud, et see on autodevaba ala, et sinna autodega ei sõideta, aga selline on olnud minu, nagu nüüd teada sain, ekslik arusaam). Ja üldsegi, meie trennitegemine sealsamas pole kooskõlastatud ja et kui meiega teataks arvestada, siis nad ka arvestaksid meiega, aga keegi pole neile teada andnud.

Minu peas hakkas kohe loomikult protestilaine kasvama - sest kuidagi ei tahtnud mulle pähe mahtuda see, et miks meie, kes me toimetame ka kohaliku valla all, ei ole oodatud kohaliku kooli territooriumile, mis ometigi on avatud, ei ole aiaga piiratud ja ometi on meil väike koht, kus võiksime ühiselt toimetada.

Ja läks siis aeg edasi ja tekkis sama muster, mida olime paar päeva varem kogenud - et kooli töötajad, kuigi nad nägid, et me lastega seal õuealal toimetame, sõitsid oma autoga sealt meie vahelt läbi, kusjuures lihtsam ja loogilisem oleks olnud sõita hoopis teises suunas. Aga, tundus, et see eilne sõit on demonstratiivne kiusu ajamine - meie sõidame, kus meie tahame, ja teil tuleb lihtsalt leppida.

Ega selles kõiges ei olnud minu jaoks ju midagi uut - sellest olen ennegi aru saanud, et kohalik kool hoiab kiivalt kõiki asju endale. Ja lapsigi jagatakse "meie lapsed" ja "teie lapsed" (ükskord, ühe õpetaja suust sain selles otsesõnu teada, kui ühe lapse poole pöörduti: "Sina oled meie kooli laps, Sina saad!") Kuigi, lapsed on samad lapsed - need, kes käivad koolis, ja need, kes käivad trennis-ringides. Ja huvid peaksid meil ju ka ühised olema - pakkuda lastele parimat võimalikku lapsepõlve...

Ja kui ma nüüd veidi üldisemalt seda suhtumist vaatan, siis saan aru, et tegu on tavapärase olukorraga, kus inimestel on meelest ära läinud see, kelle jaoks nad tööd teevad, kes on nende "tööandjad". Sest mulje, mis mulle on jäänud, on küll selline, et kool toimiks väga hästi ja koolitöötajad oleksid väga rahul, kui ainult neid lapsi ei oleks!

Ise ime tegija

Mõni päev kohe on, sära ja särtsu täis.

Nagu näiteks täna - olles eile toimetanud ühe viirust täis kodulehega ja saanud selle puhtaks ja kenaks ja ilusaks ja selliseks, nagu tarvis, sain täna kogeda seda tunnet, mis tähendab olla ime tegija. Lihtsalt, üks järjekordne rahulolev klient, kes tõdes, et tal oleks selle asja, mille peale mul kulusid vaid loetud tunnid, tegemiseks läinud terve nädal. Oli päris hea sellist komplimenti vastu võtta.

Ja kuna ringid-trennid hakkavad ka nüüd selle nädalaga ühele poole saama, siis oli tänagi üks ring kevade viimaseid trenne ja nõnda sain lapsed saata suve poole teele lausega: "Mõnusat suve teile ja püüdke siis hakkama saada ilma minu suurepärase huumorimeeleta!" Selle peale teenisin isegi kõige tõredamatelt ja agressiivsematelt poistelt naeratuse.

Kirsiks tordi peale oli see, et sain tänase päevaga suuresti täidetud ka ühe teise kliendi soovi - taaskord, olles justkui imetegija, sest kliendi jaoks tundus, et asi, mida ta saada soovib, on vist liiga keeruline, et seda realiseerida. Aga, mõtlesin natuke, käisin ennast vahepeal tenniseväljakul jooksutamas ja seejärel veel mitmeid tunde õuepinksi laua taga tuulutamas, ja koju tagasi jõudes istusin arvuti taha ja saingi tunniga koodi lõpuni valmis kirjutatud.

Ennast kiitmast ma ei väsi. Ja kui väsingi, puhkan ja siis kiidan edasi!

Rõõmu ja rahulolu

Kui mul talvel oli see õuepinksi mõte mu peas ringi käimas, siis ei osanud ma arvata, et see asi niimoodi realiseerub. Et tuleb aeg, mil see ongi ainus variant, kuidas trenne teha. Eile, kui päike kõrgel taevas siras ja oli juba kevadiselt soe olla, lustisid mu trennitegijad täiel rinnal, niiet rõkatavat naeru oli õhk täis ja jutuvada kaikus katkematult, ja siis tundsin ma, kuidas rõõm ja rahulolu minust üle ja läbi voogasid.

Täiuslik, ideaalne, luksuselu olid need sõnad, mis mu peast läbi käisid. Ja nii võibki olla väga hea - lihtsalt olla hetkes, mõnuleda, nautida, rõõmustada, naerda, naljatada. Värske õhk, linnud laulavad ja tuul sahiseb kaseladvas, silmapiiril säravad vaid rohelised ja sinised toonid - puud ja põõsad, taevas ja järv. Imeline, lihtsalt imeline!

Murphy mõjualas

Suure optimismiga olin ju alustamas oma õuetrenne - et küll me hakkame saame ja et õues on ju ikka hea olla.

Aga, eks selleks, et õues hakkama saada, tuleb õiged riided selga panna, peab ilmakaartidel ikka silm peal hoidma. Ja nõnda oli see siis ka eile. Ilmakaardid olid optimistlikud - sajab küll, aga enne, kui meil trenn algab, sajab ära, või siis sajab mere peal ära, maale vihmasajud ei ulatu.

Astusin siis selle teadmisega uksest välja ja vaatasin sinnapoole, kuhu minema pidin, kus trenn toimuma pidi. Ja tulin koju tagasi, et võtta kaasa oma merejope. Sest see, mida ma taevas nägin, rääkis seda keelt, et võib paduvihma krae vahele saada.

Istusin siis autosse ja asusin teele, pilv kõrgus üle taeva ja mida lähemale sihtkohale jõudsin, seda selgemaks sai see, et ikka kipub see vihm tulema, just sinna, kuhu sel hetkel vihma niiväga vaja polnudki.

Aga, nagu ikka, Murphy seaduse mõjuala oli täpselt meie trenni tegemise kohale seatud - tuli see esimene vihm ja sadas seal maha. Ja samamoodi läksid siis ka järgmised tunnid - et kui juhtus mingi pilv olema, siis ikka ja aina sadas see meid kastes alla. Otse loomulikult oli Murphy oma tembutamise nimekirja lisanud ka iga pilve alla korralikud tuuleiilid ja võib ju vabalt ette kujutada, missugune oli selle mõju niigi suhteliselt kergele lauatennisepallile (ei aidanud ka see, et meil on kasutusel õues mängimise pallid, mis on kolmandiku võrra raskemad kui tavapärased pallid). Alles siis, kui vihm vähemaks jäi ja tuul maha vaibuma hakkas, liikus üks järjekordne pilv veidi eemalt mööda.

Kuid, vaatamata sellele kõigele said kõik trennid peetud ja nalja oli palju, sest lisaks tuulemõjule oli suureks määrajaks ka see, et laudadele tekkisid veeloigud ja neist ei tahtnud pall üles põrgata. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja kõik on kinni selles, kas on soovi ja tahet. Ja rõõm oli näha, et neid, kellel soovi ja tahet on, jagus ikka üksjagu!

Anda tiivad

Kui ühel õhtul jõudis mu postkasti üks kiri, siis ei osanud ma arvata, et sellest saab üks suurem seiklus.

Kirja sisu oli üsna ühene - oli vaja ühe arvutimängu programmi uuendamist, mis aga millegipärast ei õnnestuda ei tahtnud. Kaugjuhtimise teel püüdsin siis asja lahendada ja arvasin, et sellega saab see teema vist ühele poole.

Aeg läks edasi ja eile leidsin oma postkastist uue kirja, saatja oli lapse, kes mulle esialgu kirjutanud oli, vanem. Ja kirja sisuks ikka see, et ei õnnestu seda uuendust kuidagi ära teha ja lisatud oli siis ka taustainfo selle kohta, mis on eesmärgiks selle asja juures ja selgus, et see on aegkriitiline asi.

Ja nõnda ma siis sattusingi seikluse sisse, mis sisaldas ühe arvutiga toimetamist (mina toimetasin sisuliselt, teised tegid transporditeenust), nii käigu pealt, operatiivreageerimise korras. Ja kuigi lõplikku tulemust mul saavutada ei õnnestunud (uuendus küll õnnestus, aga vajaliku tulemuseni ma ikka välja ei jõudnud), oldi mulle siiski väga tänulikud.

Eks, kui ma eilse õhtu jooksul hakkama ei saanud, tegin täna veel katsetusi ja jõudsin suhteliselt selgele arusaamisele, mida reaalselt teha tuleks selleks, et kõik toimima saada. Ja loodetavasti siis saab ka...

Aga põhjus, miks sellest kirjutan, on hoopis selles, et sellised asjad on asjad, mis mulle meeldivad, mis mulle indu annavad, mis mind sütitavad. Kui on võimalus anda tiivad noorele inimesele, et ta saaks teostada oma mõtted ja ideed, et ta saaks edasi minna. Kui on kirg, mida toita... Ja kui on selline eesmärgile suunatud seltskond: laps-lapsevanem-mina, kes ongi valmis maksimaalselt panustama ühise eesmärgi nimel (muidugi olin täielikus vaimustuses ka lapsevanemast, kes oma lapse huvi selliselt toetamas on). Siis on ikka tõeliselt vahva olla üks lüli selles ühises ahelas.

Ja eks ma siis sain aru, et see on ka põhjus, miks ma panustan, ka praegusel hetkel, täpselt niimoodi, nagu ma neid asju olen mõelnud - et aeg pole oluline, koht pole oluline, oluline on leida võimalused ja neid maksimaalselt ära kasutada. Mulle meeldib võimalusi luua, toetada huvi ja soove. Olen seda ju kogu aeg teinud, kui nüüd veidigi tagasi vaatan. Sest selles kõiges on midagi väga vahvat ja ägedat.

Ja suur rõõm on selle üle, et mul on õnnestunud nii mõnegi noore inimese elu sel määral mõjutada, et ma olen olnud abiks sel teekonnal enese leidmise juurde ja andnud võimaluse ära tunnetada see täpne valdkond, mis huvitab. Eks see teeb südame soojaks, kui näen, et minust on olnud abi, et lendu tõusta ja uusi uksi avada.

Nõnda on see üha enam inspireeriv ka selles mõttes, et tänagi jõudis mu postkasti kaks kirja ja eile õhtulgi üks (täiesti erinevatest valdkondadest), mis annavad tunnistust sellest, et ma olen suutnud maailma muuta, olen aidanud ka teistel inimestel lendu tõusta, pakkunud teistelegi inspiratsiooni ja mõnel juhul lihtsalt tehnilisi vahendeid selleks, et oleks kõrgem lend!

Aitäh!

Pea laiali otsas

Olen siin viimastel päevadel teinud ühe huvitava tähelepaneku. Kui satun jutuhoogu, siis tulevad mingid teised mõtted vahele, ja kui need juba vahele tulevad, siis kipub esialgne jutujärg käest kaduma. Ja nõnda tuleb mul oma vestluspartnereid kasutada, et nad mulle meelde tuletaksid, millest jutt on.

Samamoodi ei suuda ma meeles pidada, kellele ma juba mingeid jutte rääkinud olen ja kellega suhelnud. See on ju niikuinii teada, et ma ei mäleta suurt midagi sellest, mis eile toimus. Eelmine nädal on aga liiga kauge aeg, et mul sellest üldse mingeid mälestusi oleks.

Ei teagi, mis selle teadmisega nüüd peale hakata? Kas peaksin muretsema või on asi lihtsalt selles, et on kevad ja pea on laiali otsas ja nii mitu palli on korraga õhus, et tähelepanu ongi kusagil kogu aeg hajutatud.

Sisemine tarkus ütleb seda, et aeg annab arutust ja eks siis paistab, kuidas need asjalood siin edaspidi kulgevad.

Aga kevad on ja kuidagi ei oska aru saada sellest, et kevad on. Silmaga on kõik näha, kõrvaga on kõik kuulda, lõhnadki jõudsid eile minuni, kui sattusin ühe toominga tekitatud aroomipilve. Sisuliselt, päriselt ja sügavalt aga on kevad kauge ja puutumatu, minu jaoks küll. Seni on ta jäänud kättesaamatuks ja hoomamatuks. Võib-olla, kui ilmad püsivalt soojemaks lähevad, jõuab kevadetunne siiski kohale?

Kell on veel liiga vähe

Hakkasin mina vaatama, et mis kell näitab, et kas oleks aeg ennast juba päikeseloojangut püüdma seada, aga siis avastasin, et kell on veel liiga vähe, kell näitas 17.43.

Eks see teadmine ja tunne viis mind tagasi eilsesse õhtusse, mil läksin välja pärast kella seitset õhtul. Ja loomulikult oli eilse päris tuulise ja jaheda ilmaga siis tükk tegu, et jaksata mere ääres olla loojanguni ja pärast sedagi, sest kui juba välja on mindud, siis tuleb ju kogu vaatemäng ka ära vaadata.

Kui siis lõpuks kodupoole jõudma hakkasin, siis tõdesin üsna suure muigega - kell on pool 11 ja õues on veel täiesti valge ega pole see olemine seda nägugi, et hakkaks pimedamaks minema. Lisaks oli seal kõrval ka teadmine sellest, et pööripäevani on veel üle kuu aja aega.

Nõnda need õhtused retked siis venivadki, aina hilisemaks... Ja eks selle asja teine pool on see, et päike tõuseb aina varem ja seda vahvam on teadmine, et ühel selle nädala hommikul sai ka päikesetõus selle täies ilus nähtud ja kogetud.

Ma lähen põlema

See juhtus juba paar päeva tagasi - kui kuulsin, kuidas praegusel ajal tahetakse karistada inimesi selle eest, et nad on lähtunud oma sisetundest, teinud valiku oma pere ja kodu kasuks, läinud oma lähedaste juurde välismaale. Ja kui ma seda kuulsin - et praeguses olukorras tahetakse lepingutest näpuga järge ajada, ja see järjeajaja on selline ettevõte, kes on kenasti Töötukassa käest palgatoestust saanud ja niikuinii riigi poolt suurte toestuste saaja -, siis tekkis mul ikka küsimus küll, et kuhu jääb inimlikkus?

Ja selliste asjade peale lähen ma põlema. Aga kui juba põlema lähen, siis põlen ka ereda leegiga.

Nõnda ka siis ühe tänase teema puhul. Asi sai alguse sellest, et uuriti minu käest, keda ma oma ringides käivatest lastest tunnustaksin. Et on vaja parimat sportlike tulemuste poolest ja parimat ka üldises plaanis. Vastuse kirjutamine võttis mul aega umbes-täpselt kaks minutit, sest lapsed, kes silma on paistnud, on mulle ju ammu teada. Ja nagu ikka, üks siis sportlike tulemuste poolest ja teine tema üldise olemise, abivalmiduse, sõbralikkuse ja tähelepanelikkuse poolest.

Ja saatsin siis kirja ära ja arvasin, et olengi kõik omalt poolt teinud. Siis aga suhtlesin küsijaga ja tema arvas, et ühe lapse puhul ei saa tunnustada teda seetõttu, et ta elab teises vallas ja ka koolis käib teises vallas. Eks ma siis esialgu leppisin selle teadmisega - et olgu, kui tingimused on sellised, et peab meie vallas elama, olgu siis peale.

Aga, mida aeg edasi, seda rohkem tundus mulle see kõik ebaõiglane - laps käib meie juures ringis, laps on väärtuslik liige meie trennikeskkonnas, lapsevanemad maksavad ringitasu ja laps on ilmselgelt tunnustust väärt, sest on häid sportlikke tulemusi näidanud nii mitmelgi võistlusel ja nüüd jätame ta formaalsetel põhjustel tunnustusest ilma.

Nõnda ma siis asusingi pikemalt argumenteerima, tuues lõpuks välja ka selle, et kui me siin nt õpetajaid tunnustame, siis me ju ei vaata, et õpetaja elab teises vallas, vaid ikka seda, et meil siin õpetab.

Ja viimaks tõin välja ka selle, et küsiti meie ringide/trennide parimaid õpilasi - ja konkreetne laps ju käib meil trennis ja on meil parim.

Aga eks paistab, mis siis suured komisjonid ja nõupidamised otsustavad. Igal juhul, iseenda puhul tundsin küll, et läksin põlema ja võitlesin kohe korralikult. Eks ma saan aru, et tore on toetuda igasugustele reeglitele ja regulatsioonidele, aga mõnikord võiks ikka asju ka natuke laiemalt mõelda ja vaadata...

Akunin-Tšhartišvili "Aristonoomia"

Kui poleks seda eriolukorda, siis, ma arvan, poleks ma selle raamatuni jõudnud. Sest, kui raamatukogus raamaturiiulitest raamatuid otsin, siis ei oska ega tea ma ju otsida raamatuid, mida seal leiduda võib.

Eks ma neid riiulivahesid pidi käin ikka selle pilguga, et ehk on mõnelt minu lemmikkirjanikult ilmunud mõni uus raamat. Nõnda olen ikka aeg-ajalt lootnud ka seda, et Boriss Akunini (või siis nagu antud juhul on autoriks märgitud  Akunin-Tšhartišvili, ehk siis kirjanikunimele on lisandunud ka kodanikunimi) sulest pärit teoseid lisandub. Aga, mida pole, seda pole.

Kui aga endale eriolukorra alguses raamatukogu fondides lugemist otsisin, siis oli suur minu rõõm, kui leidsin sealt  Akunin-Tšhartišvili "Aristonoomia", raamatu, mida ma veel lugenud polnud. Seda ma sel hetkel muidugi ei teadnud, et selle ajani, kui ma selle raamatu reaalselt kätte saan, läheb veel aega, et lugeda saan ma seda alles nüüd, eriolukorra lõpu eel.

Kuid, aega läks ja asja sai. Ja nõnda ma siis selle kallale asuda saingi. Juba algus oli paljutõotav, miski, mis mind kõnetas, miski, mis pani nii mõnegi keele minu sees helisema. Kui ajapikku veel selgus, et tegu on nö kahekordse teosega - filosoofilised arutelud vaheldumisi romaaniga -, siis oli minu rõõm seda suurem.

Sellest pole mul vist mõtet kirjutada, et see on raamat, mis praegusesse aega väga hästi sobib. Loomulikult tõdesin seda raamatut lugedes taaskord ka seda, et tegelikult pole maailmas midagi muutunud. Püüd aristonoomia poole võib ju inimestes olla, aga tegelikkus toimub ja toimib ikka hoopis teiselt tasandilt (aga see ei takista ka nt minul selle poole püüelda).

Üksjagu kõnetas mind muidugi ka sissejuhatuses toodud mõte - et iseenda jaoks ja iseenda pärast asju teha. Ja sedagi olen ma tunnetanud, et mingi asi paneb mind kirjutama, mingi kõrgem jõud võtab juhtimisi üle ja siis olen mina justkui ainult vahendaja, sest see, mis kirja saab pandud, on justkui kusagilt mujalt.

Huvitav on see, et kogu see raamat sobitus väga hästi ka üldisesse konteksti minu elus - just sai räägitud sellest, kuidas ja mismoodi maailma muuta, just arutletud sellest, et muutusi on kõige rohkem võimalik esile kutsuda, kui alustada oma lähiringist ja tegeleda sellega. Küll see maailm siis ka järgi tuleb. Aga sisemistest võitlustest ei päästa see teps mitte ja eks need olegi vist osaks inimeseks olemisest.

Ja eks sain taaskord tõdeda ka see, et eks ikka kõnetavad rohkem need raamatud, mille autorite loominguga on lihtne kaasa minna. Ise arutlesin veel selle üle, kas ma reageeriksin neile asjadele kuidagi teistmoodi, kui arvamused täielikult lahku läksid...

Kummaline on selle asja juures ka see, et minu peast viimastel nädalatel läbi käinud mõte "See on umbes sama, kui surra sõja viimasel päeval". Umbes samasugused mõtted käivad, sootuks radikaalsemates oludes, raamatu peategelase, kes nii mõnigi kord seisab surmaga silmitsi, peast läbi.

Pildikesi koolielust

Kuidagi tuli mulle praegu see väljend - pildikesi koolielust - pähe, kui mõtlesin, et mul tuleb seda lugu pajatada. Seda lugu, mis sel nädalal minu "koolieluga" seoses juhtus.

Lugu sai alguse kolmapäeval, päeval, mis oma kaugõppetunnid laiali olen saatnud. Said siis seegi kord kirjad teele pandud ja toimetasin oma toimetusi edasi. Kell liikus juba pärastlõuna poole, kui korraga saabus minu postkasti kiri ühelt poisilt, kes mul ühes ringis käib.

Kirja ehk oskasin veel oodata - sest olengi mõelnud, et võiks ikka olla rohkem dialoogi moodi see asi. Aga seda, millist sõnumit kiri sisaldas, ma oodata ei osanud. See sisaldas vaid kaht sõna ja need sõnad oli f**k off.

Ja nii ma siis leidsingi ennast olukorrast, mis nõudis minult mõtlemist ja analüüsimist. Üks asi oli selge - reageerimata ma jätta ei saa. Teisest küljest jälle mõtlesin, et huvitav, millest selline sõnum. Kas on tegu ehk selle praeguse eriolukorrajärgse stressiga või on lapsel lihtsalt närvid läbi? Lisaks käis mu peast läbi veel see mõte - et kirja saatja ei pruugi olla see poiss ise, vaid keegi, nt on minu teada sellel poisil vanem vend, kes arvab, et see on üks hea nali, mida teha, üks vahva vemp, mida visata...

Leidsin siis selle peale, et olgu, kirjutan siis sellele kirjale suhteliselt neutraalse küsimusega vastuse - et ehk oskab kirjasaatja mind aidata edasi sellest sõnumist, et kas ma ehk saan teda kuidagi aidata. Sest, ma olen kogu aeg olnud seda meelt, et esimese asjana tuleb sellised olukorrad lahendada mul laste endiga. Kui lastega kuidagi ei saa, siis alles läheme edasi, kaasame vanemaid ja püüame ikka kõik olukorrad lahti harutada, kõik pinged maandada. Ja sellest lastega asjade lahendamise mõttest ajendatuna saatsin siis kirja ära...

Kui aus olla, siis ega ma vastust suurt lootnudki. Pigem tahtsin anda märku sellest, et ma olen valmis selle teema lahti harutama, minema edasi, et teeme selle asja siis selgeks.

Ja üsna suur oli minu üllatus, kui järgmisel päeval jõudis minu postkasti kiri sellelt poisilt, kes kirjutas, et tema ei olnud kirja tegelik saatja ja sain ka kenad vabandused sinna juurde. Eks siis vastasin sellele kirjale, et mul olid omad kahtlused ja tänasin poissi selle eest, et ta mulle selguse majja tõi.

Kogu selle protsessi käigus muidugi oli päris põnev ka ennast kõrvalt vaadata, näha, mismoodi ma reageerin ja missugused on mu enda mõtted. Ja üldiselt oli see esialgu tunne selle asja juures päris huvitav - sest nii otsest rünnakut (mille muuna võib tõlgendada õppematerjalide saatmisele sellise vastuse saamist) polnud ma ühegi lapse poolt nende aastate jooksul, mis ma juhendamisega tegelenud olen, veel kogenud. Ja eks omajagu oli üllatav ka sõnumi allikas - sest pilt sellest poisist, kes oleks justkui kirja saatnud, polnud selline, et ta sellistes kategooriates üldse mõtleks (aga eks ma kutsusin ka ennast korrale, et laste sisse ei pruugi ju näha ja ma võin olla asjadest valesti aru saanud) ja eks seetõttu usaldasin ka pigem seda sisemist tunnet, et selle asja juures on midagi valesti.

Ja eks üldises plaanis oli see ka selline, kui ma võin niimoodi kirjutada, nö ahaa-kogemus. Sest ma olen aru saanud, et õpetajatel on selliseid kogemusi hulgi ja tunne oli selline, et nüüd siis jõudis see asi ka minuni, nüüd sain mina ka sellise kogemuse.

Päevad, mille nimel tööd teha

Kui ma kunagi mõtlesin, et mul saab olema oma ettevõte, siis mõtlesin, et selle ettevõtte nimeks võiks olla "Asjalik ja abivalmis" (miks ma üldse arvasin, et mul oma ettevõte saab olema, seda ma ei tea, aga ju siis selline mõttevälgatus mu peast läbi käis, kui mul see nimemälestus on). Aeg läks, tuli siis see oma ettevõtte loomise hetk, aga nimeks sai tol korral sootuks muu. Eks see nimi, mis tookord nimeks sai, on minu enda jaoks sügava sisuga. Aga, see on hoopis teine teema...

Praegu tahtsin pajatada hoopis sellest "Asjalikust ja abivalmist". Sest, kuidagi oli see sisemine tunne selline, et ma olen piisavalt asjalik ja üsnagi abivalmis, et võiks ju olla selline nimi küll. Repliigi korras olgu ära märgitud, et täna sõitsin mööda kaevetöid tegevatest meesterahvasest, kelle tööriietele oli kirjutatud "Mullamutt" ja võttis ikka muigama küll...

Teema kipub kuidagi vasakule ära minema ja ei suuda ma suurest erutusest kirjutada sellest, millest tegelikult kirjutada tahan. Ehk siis, nimimõte oli seesugune ja tuli see peamiselt sellest mis on üks suuri asju, mis mind motiveerib tegema oma tööalaseid toimetusi. Selleks motivaatoriks on see, kui ma saan kellegi elu lihtsamaks teha, kui see, mida mina teen, lahendab kellegi teise jaoks ära mingi probleemi, millega ta on pikalt pead vaevanud ja pidanud seetõttu, et probleem lahendamata on, palju aega raiskama ja hulgaliselt vaeva nägema.

Ja siis saabuvad sellised päevad, nagu tänane, mil on võimalik kuulda häid sõnu iseenda aadressil seetõttu, et olen see, kes pakub keset kaost turvatunnet, kes on taganud asjade töötamise ka siis, kui kogu ümbritsev keskkond kokku on kukkunud. 

Ja iseäranis õnnelik olen ma selle üle, et mul on praegu see õnn teha sellist tööd, leida selliseid lahendusi, mis kedagi praktiliselt aitavad. Ehk siis - näha reaalseid tulemusi ja seda, kuidas minu töö on see, mis selliste tulemusteni viib. Sest, olles teinud mingil ajal ka sellist tööd, mille tulemust reaalselt näha pole olnud ja mille puhul tekkis üsna sageli see küsimus, et kelle ja mille jaoks seda kõike tehakse, oskan ma väga hästi hinnata seda, kui ma ise saan oma töö tulemust käega katsuda, saan aru, et mina olengi see, kes on kellegi teise maailma paremaks muutnud.

Soovitan soojalt...

Eks viimasel ajal olen väga hästi aru saanud, mis mind käima tõmbab - ikka see, kui on vaja välja nuputada mõni lahendus. Ja õnn on siis see, et saangi seda teha nii, et selle eest rahagi saab.

Aga, mõnikord võtan selle kõrvale veel ka teisi harjutusi. Pikalt polnud seda teinud, aga nüüd, üle mitme aja, rõõmustasin endale kogumiku "Raudne loogika". Ja asusin siis usinast lahendama seal leiduvaid nuputamisülesandeid. 

Ja mida aeg edasi, seda rohkem nautisin seda, et mul selline võimalus on. Iseäranis suurt rõõmu pakkusid erinevad trikiga ülesanded. Seda kõike siis vaatamata sellele, et minu lemmikülesandeid seekordses kogumikus polnud.

Ühesõnaga, kui keegi veel pole leidnud teed selle kogumikuni, kuid siiski vaimustub nuputamisülesannetest, siis soovitan soojalt.