Hakkasin mina vaatama, et mis kell näitab, et kas oleks aeg ennast juba päikeseloojangut püüdma seada, aga siis avastasin, et kell on veel liiga vähe, kell näitas 17.43.
Eks see teadmine ja tunne viis mind tagasi eilsesse õhtusse, mil läksin välja pärast kella seitset õhtul. Ja loomulikult oli eilse päris tuulise ja jaheda ilmaga siis tükk tegu, et jaksata mere ääres olla loojanguni ja pärast sedagi, sest kui juba välja on mindud, siis tuleb ju kogu vaatemäng ka ära vaadata.
Kui siis lõpuks kodupoole jõudma hakkasin, siis tõdesin üsna suure muigega - kell on pool 11 ja õues on veel täiesti valge ega pole see olemine seda nägugi, et hakkaks pimedamaks minema. Lisaks oli seal kõrval ka teadmine sellest, et pööripäevani on veel üle kuu aja aega.
Nõnda need õhtused retked siis venivadki, aina hilisemaks... Ja eks selle asja teine pool on see, et päike tõuseb aina varem ja seda vahvam on teadmine, et ühel selle nädala hommikul sai ka päikesetõus selle täies ilus nähtud ja kogetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar