Olen siin viimastel päevadel teinud ühe huvitava tähelepaneku. Kui satun jutuhoogu, siis tulevad mingid teised mõtted vahele, ja kui need juba vahele tulevad, siis kipub esialgne jutujärg käest kaduma. Ja nõnda tuleb mul oma vestluspartnereid kasutada, et nad mulle meelde tuletaksid, millest jutt on.
Samamoodi ei suuda ma meeles pidada, kellele ma juba mingeid jutte rääkinud olen ja kellega suhelnud. See on ju niikuinii teada, et ma ei mäleta suurt midagi sellest, mis eile toimus. Eelmine nädal on aga liiga kauge aeg, et mul sellest üldse mingeid mälestusi oleks.
Ei teagi, mis selle teadmisega nüüd peale hakata? Kas peaksin muretsema või on asi lihtsalt selles, et on kevad ja pea on laiali otsas ja nii mitu palli on korraga õhus, et tähelepanu ongi kusagil kogu aeg hajutatud.
Sisemine tarkus ütleb seda, et aeg annab arutust ja eks siis paistab, kuidas need asjalood siin edaspidi kulgevad.
Aga kevad on ja kuidagi ei oska aru saada sellest, et kevad on. Silmaga on kõik näha, kõrvaga on kõik kuulda, lõhnadki jõudsid eile minuni, kui sattusin ühe toominga tekitatud aroomipilve. Sisuliselt, päriselt ja sügavalt aga on kevad kauge ja puutumatu, minu jaoks küll. Seni on ta jäänud kättesaamatuks ja hoomamatuks. Võib-olla, kui ilmad püsivalt soojemaks lähevad, jõuab kevadetunne siiski kohale?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar