Kolmapäev, 29. detsember 2010

Nüüd saan aru!

Jah, eks ikka püüad aru saada sellest kõigest, mis elu sinuga teeb. Püüad aru saada ja mõista, miks lähevad asjad just nii, nagu nad lähevad. Nii saabus minulegi selguse hetk, kus sain väga selgelt teada, miks kõik asjad on läinud nii, nagu nad läinud on. Sain aru sellest, et ma olen olnud väga rumal, kui olen otsinud kes teab kust seda, mida mul vaja on olnud, kui on olemas ideaalne koht, kus see on iseenesest olemas olnud. Samuti asetus kenasti kohale ka kogu see keeruline tee, mille nüüdseks olen läbi käinud. Sain aru sellest, et see kõik oli vajalik selleks, et oleksin valmis - küps ning omaksin piisavalt kogemusi ja oskusi.

Minu enda rumalust ja seda sisemist tunnet, kui rumal ma ikka võisin olla, ei tühista see nüüdne arusaamine mitte üks raas. Samas aga ei halvenda ta ka minu enesetunnet, vaid annab rahu südamesse, sest nüüd on kõik õige.

Võlgadest nii- ja naapidi

Elu on kord juba selline, et tekib võlgu. Tekib võlgu ja kui juba võlad tekivad, siis tuleb ka nende tasandamisega tegeleda. Enamasti peetakse võlgade all silmas ikka mingeid rahalisi kohustusi. Minu jaoks on sama olulised või vaat et olulisemadki au- ja tänuvõlad. Nende likvideerimisega tegelen ikka aeg-ajalt ja püüan oma sotid nendel teemadel päris sirged hoida. See aasta on mulle pakkunud arvukalt võimalusi oma võlgadest lahti saada ja olen need võimalused ka kenasti ära kasutanud. Ja rõõmuga võin tõdeda, et sain lahti ka ühest võlast, mida ma kuhugi alla isegi ei oska liigitada, aga mis ikka hinge peal kripeldas. Tore, et võlausaldaja mulle ise appi tuli seda võlga kustutama, nõnda sai see asi kiiresti ja hästi korda aetud. Ja nüüd on hoopis teine tunne aastat kokku võtta ja uuele aastale vastu minna.

Soov täidetud

Oli siin üks mäng, mida oma peas mängisin. See oli kahepidine mäng. Mäng sellega, et kui algul oleks midagi ja kui mina midagi teen, siis pärast enam ei oleks seda, mis algul oli. Ja sama mängu teine pool oli see, et kui algul ei ole midagi ja kui mina midagi teen, siis pärast oleks midagi. Mängu esimest poolt ma eriti läbi teha ei soovinud, sest see on ju ometi midagi ebameeldivat, mida tahad olematuks teha. Mängu teine pool oli aga see, mida soovisin, kogu hingest, juba pikalt. Nüüd siis sai see soov imetlusväärselt täidetud. Hea!

Elusäde

Jõulud on teadagi selline aeg, kui tahad koos olla nende inimestega, kellest hoolid ja kes tähtsad on. Nii said minugi seekordsed jõulud sellised, et oli õnne näha mitmeid minu jaoks kallitest inimestest ja sai nendega jagatud kvaliteetaega. Eile, kui suurem jõuluralli minu jaoks ühele poole sai, leidsin enda peast ühe päris huvitava mõtte.

Mõtlesin selle peale, milline on see emotsioon, mille kallite inimestega koosolemine minu sisse tõi. Selle emotsiooni saan kokku võtta ühe sõnaga: elusäde. See on sõna, mis ühendab kõiki neid inimesi, keda oluliseks pean. Kuigi näen, et vahel on raske ja probleeme on, ühendab kõiki neid inimesi see, et neil on ikka sees see sisemine tuli ja soov elada, elada nii, et oled tundnud, et oled elanud, ei lasta elul lihtsalt endast mööda voolata, vaid tegutsetakse, toimetatakse, astutakse julgeid samme tuleviku suunas.

Mõnus oli selline tõdemus ja mõnus on olla selliste inimeste seltsis. Head sädelemist!

Matemaatikast

Leidsin enda peast matemaatiliste tehete jada. Tehted olid liitmistehted. Ja liidetavaks oli vaid "ei". Tegin kaks liitmistehet, sest "ei'sid" oli kolm.

Jada oli siis selline:
ei+ei=jah
jah+ei=0

Ehk siis sain tulemuseks, et need kolm "ei'd" neutraliseerivad üksteist ära. See muidugi on mitme erineva matemaatika meelevaldne väänamine, aga ehk antakse see mulle andeks, sest oma mõtetes sain ma täpselt sellise tulemuse, mis siin näha on.

Samas ei saa öelda, et selline tulemus mulle midagi juurde annaks või kuidagi edasi aitaks, kolm "ei'd" jäävad ju ikka üksiti alles. Ja selle kõige juurde veel teadmine, et niikuinii on kõik vaid väljamõeldis.

Neljapäev, 23. detsember 2010

Paradoksaalne elu

Elu on täis paradokse. Sinna pole midagi parata. Nii see lihtsalt on. Paradoksid on tee peal igal hetkel, kuhu aga iganes vaatad. Kuidas küll selles rägastikus hakkama saada ja milliseid otsuseid vastu võtta? Paradoks eeldab kahe vastandliku valikuvariandi olemasolu. Aga võib-olla on olukorra lahendamiseks vaja mingit eriti tarka kolmandat valikut - see ehk aitaks edasi ja päästaks kõigest sellest, mis muidu tundub iga teo iseenda kaudu tühistavat?

Kuidas on see võimalik?

Kas on asi minu mõttemaailmas või on kusagil tõesti ette nähtud see, et ma pean saama kõik, mida ma saada tahan? Taaskord sain oma tahtmise välja öeldud ja kuigi esialgu tundus, et minu tahtmine seekord luhta minemas on, selgus üsna pea, et minu tahtmisel on seegi kord ette nähtud tõeks saada.

Tean-tean, et pidin sinna juurde vajaliku (mõtte)töö ära tegema, aga teha pole midagi, vahel seisavad asjad puhtalt defineerimise taga.

Kuid küsimusele - kuidas see võimalik on - ei anna see mingisugust seletust. Ehk on mul nii palju taipu, et tahta õigeid asju? Ja ma pole nii naiivne, et hakkaksin tahtma asju, mida ma ei saa? Lihtsalt olen osanud oma elu lihtsaks elada?

Praegu on muidugi hea targutada, aga on ju olnud ka teistsuguseid olukordi, kus ma pole saanud seda, mida ma tahtnud olen. Kuigi tegelikult on nende asjade juures ikka olnud kahtlused ja kõhklused, ka neil tahtmise-hetkedel. Ehk siis tarkus on siiski kogu aeg olemas?

Hirmuta

Leidsin ennast suurt riski võtmas, sest muudmoodi edasi minna polnud enam võimalik. Ma ei suutnud enam, sest muutust oli vaja. Võtsin riski, mitmekordselt ja kindlalt, midagi kartmata. Ilma mingi hirmuta, mis saab või mis juhtuda võib. Kartmata ka seda, mis juhtub siis, kui kogu see asi metsa läheb.

Ehk siis püüdsin õppida suurmehelt:

Põletada enda taga kõik sillad. Siis pole inimesel valikut. Jääb järele vaid edasi minna - kuni võiduni. /Fridtjof Nansen/

Ei tea, kas tulemust just võiduks nimetada saab, aga kord juba otsa lahti teinud, polnud mul enam mingit valikut, mulle püüti küll ehitada silda, et saaksin tagasi minna, aga ega ma sellest suurt hoolinud, sest hirm oli võidetud ja minu silmad suunatud vaid "võidule".

PS Kui oled ühest hirmust võitu saanud, siis ole mureta, küll kohe tekib järgmine asemele. Elu ilma hirmuta ei ole lihtsalt võimalik, tundub mulle, vähemalt praegu.

Reede, 17. detsember 2010

Rikkumata

Alles nüüd saan aru, kui rikkumata ma olen. Oli nii mõnigi olukord, mille oleks saanud edasi arendada millekski rikutuks, aga minul ei tulnud need mõtted isegi mitte pähe. Ja isegi siis, kui mulle anti nõu, kuidas ma käituma peaks, suutsin ma hakata vastu puiklema, et ei tea miks ma sedasi peaksin toimima.

Vaat selline ma siis olen - rikun teiste mängulusti sellega ära, et olen rikkumata ega oska riukalikke mõtteid endast välja valada. Mis ma nüüd siis peale peaks hakkama? Samas, eks oli hetki, mil mina olin mängulusti täis, ja siis pidurdati minu hoog maha - ikka tasakaalus peavad asjad olema.

Praegu märkasin sõnakasutust - rikkumata olemiseks oli vaja midagi ära rikkuda. Ehk siis ikka mitte täielikult rikkumata? Või rikkuda midagi selleks, et olla rikkumata?

Eks sinna rikkumatuse juurde käib see tunne ka - ma olen õnnelik, et ma ei teinud seda, mida minult paluti, sest praegu saan selle üle ainult rõõmu tunda, kuigi see, mida paluti, oli see, mida kõige enam teha oleksin tahtnud, on siiski hea, kui mõned asjad on tegemata ja mõned rajad on käimata. Eks elu näitab, kuidas ja kuhu edasi...

Ennast unustades

Küsisin ja sain küsimusele vastuse. Ja siis lihtsalt unustasin ennast. Unustasin ennast vaikusesse, lihtsalt otsa vaatama. Ja tundsin, et ma ei tahagi mitte midagi rohkemat öelda, mitte midagi rohkemat küsida, vaid ma tahan lihtsalt olla selles hetkes. Kaks inimest teineteisele avalalt silma vaatamas ja ei midagi enamat.

Selline hetk tabas mind kogu selle melu sees. Ja peas polnudki mitte ühtegi mõtet, sest polnud vaja. Kuigi oleksin pidanud edasi arutlema ja veel ehk mõne küsimuse küsima, olin ennast unustanud sellesse vaatamise ja vaikimise hetke...

Seosed ehk Eesti elu väiksus

"See ongi loopimiseks!"

Selge-selge, ega mina vastu vaidlema hakka. Võtsin siis SELLE maast üles. Ja vaatasin, mis SELLE peale kirjutatud oli. Lugesin ja tuli meelde. Nüüd siis vaatasin järele. Täpselt sedasi see asi oligi, mulle oli asi õigesti meelde jäänud. Et see, mis oli SELLE asja peale kirjutatud, on seotud hoopis ühe teise inimesega, kes on seotud kolmanda inimesega, kellega mina omakorda seotud olen. Vaat selline see elu meil siin väikesel kodumaal on - olgu nii- või naapidi, ikka jõuad mingite seoste kaudu inimesteni, keda tunned mingitel kolmandatel põhjustel.

/Oh, kui Sa vaid teaks... Kui Sa vaid teaks, mida see kõik endaga kaasa tuua võib - ehk reageeriksid siis samamoodi: "See on kättemaks!" (minu peas moodustus selle peale lause: "This will happen to you too if you mess with my friends!") Ma tean, et ma olen erapoolik, aga mulle meeldib./

Asjaajamine

Kui ikka ei puutu kokku sellega, et igapäevaselt asju ajaksid, siis tunduvad asjaajamised, kui neid ette juhtub, iseäranis kentsakad.

Tänahommikune kogemus oli siis selline:
1. helistasin üldtelefonile, kust pidi saama vastuseid kõigile küsimustele;
2. sealt öeldi telefoninumber, kuhu tuleks helistada, sest üldnumbril polevat vastuseid;
3. helistasin siis uuele numbrile;
4. sealt öeldi järgmine telefoninumber, sest neil vajalikku infot ei olevat;
5. helistasin siis sellele numbrile;
6. ja saingi viimaks küsimusele vastuse.

Päris kiire ja operatiivne? Ainult kolm erinevat numbrit tuligi valida ja vastus oligi käes. Ja suunamisest pole need tegelased vist mitte midagi kuulnud (pidin kõik numbrid meelde jätma või vähemalt viimased kolm numbrit igast numbrist, sest algused olid kõigil ühesugused) - elame justkui üle-eelmisel sajandil...

Ega ma ei oskaks seda suunamise asja oodatagi, kui ma ei teaks, et selline võimalus on olemas ja iseäranis igasugused info- ja keskpunktid peaksid sellise funktsiooni kasutamisega imelihtsalt hakkama saama. Võib-olla olen ma liiga naiivne, et pean seda normaalse asjaajamise juurde kuuluvaks?

Ja nagu tähele panete, andis selline toimetamine hommikule kohe uue värvingu. Nii vähe ongi vaja, et tekitada emotsiooni ja reaktsiooni.

Neljapäev, 16. detsember 2010

Mineviku ja tuleviku vahel

Selline tunne on - mineviku ja tuleviku vahel olemise tunne, midagi unustada ja millegi saabumist oodata-loota. Siia sobiks palju laule, praegu sai valitud see. Võib-olla räägib see veidi sellest, mis hetkel toimub... minu hinges.

Vähemalt võimalus

Kuigi midagi kindlat ju ei olnud, oli vähemalt võimalus. Võimalus, küll õhkõrn, aga siiski reaalne. Tegelikult pole ju õnneks palju vajagi - vahel piisab sellest, et on olemas võimalus ja on olemas lootus, et võimalus realiseeruks. Sellest, et õnneks vaid sellistest väikestest asjadest piisab, saab aru sellel hetkel, kui võimalust ei ole ja seepärast on olukord lootusetu.

Ehk siis, mida ma tahan öelda: oska näha võimalusi ja oska loota ning oska hinnata seda, et Sul üldse on olemas võimalused...

Taaskord muster

Juba kaks nädalat tagasi lootsin, et see muster, mis eelmine kord toimis, toimiks ka nüüd. Ja nõnda see asi siis läks - lootsin ja ootasin ja vaatasin. Kuigi see, et asjad sedasi lähevad, selgus alles üsna viimasel hetkel... Olin juba arvamas, et asjad ei lähe nõnda, nagu ma oleksin tahtnud. Olin juba peaaegu meelt heitmas. Ja siis läks kõik paika. Üks telefonikõne näitas, et muster on olemas ja saab seegi kord tõeks. Seesama telefonikõne pani kõik ümberringi särama ja muutis elu vaid hetkega helgeks. Alles siis sain aru, kui väga olin oodanud mustri tõekssaamist.

Kogu selle asja juures sain teada veel ühe teisegi asja - mulle sai selgeks, mida ma vajan ja millest puudust tunnen. Mõnikord on vaja natuke kõrvale astuda, et saada aru, mida tahad, ja kinnitust sellele, et ikka tahad.

/Kuidas ma küll oskasin üldse kahelda selles, et kui juba minu pärast plaanid korra ringi tehti, siis nad kohanduksid täpselt selliseks, nagu minul vaja on. Tegelikult oli see kummaline olukord, kus minu silma all läksid plaanid selliseks, nagu mina soovisin - kõik algas kurva tõdemusega, et ma ei saa tehnilistel põhjustel olla seal, kus tahaksin kõige rohkem olla, ja siis arenes olukord paarikümne minutiga selliseks, et kogu asi lükati edasi, küll teistel põhjustel, aga nagu justkui võlu väel minu võimaluste kohaselt./

Nii saigi ühest suhteliselt toimetustevaesest päevast üks päris toimekas päev. Ja mitte ainult sellest päevast, ka üheks teiseks päevaks anti selge tegevuskava kätte - vaata nüüd, selline on elu plaan, Sinu asi on oma panus sellesse anda, Sa ju väga tahad, siis tee seda, see on Sinu võimalus.

Esmaspäev, 13. detsember 2010

Aega anda

Aega peab andma. Kui aega on vähe, siis tuleb aega võtta. Aga andma peab seda aega ikkagi. Aega tuleb anda neile, kellest hoolid ja kes su ümber on. Aega tahad ju neile anda, sest mida muud on inimesel ikka anda. Mida muud, kui ikka ennast ja oma aega.

Tasakaal

Tasakaal on märksõna suhete juures. Kui on olemas tasakaal, siis saab asi hästi toimida. Tasakaal eeldab tunnustamist ja väärtustamist, hindamist ja arvestamist. Tasakaal - mõlemad pooled võrdselt huvitatud, ei mingeid äärmustesse kaldumisi. Kõik lihtne ja selge, mõnusasti kohandatud ja kohanenud, sest inimesed tasakaalustavad suhte iseenda ja oma olemisega selles suhtes.

Laupäev, 11. detsember 2010

Pehmelt lausutud

Kas oli asi
minu kõrvades,
et kuulsin
kuivõrd pehmelt
kõlas minu nimi
Sinu suust lausutuna
ega suutnud meenutada,
et keegi kunagi
võtnud kutsuda
mind oleks sedasi?

Ma pigem tajusin,
kui kuulsin,
et Sa minuga
tahad kõneleda.
Kui iseenesest
leidsin ennast
Su juurde tulemas,
Su sõnatut soovi
tundusin täitma
pimesi asuvat.
/22.11.2010/

Lumest, millest muust?

Sõitsin üle kahe nädala taaskord ühel Tallinna tänaval ja tõdesin, et mitte midagi pole kahe nädalaga muutunud. Sedasi võivad asjad vahel minna.

Eilse jutu jätkuks: nägin kaitseväelasi lund koristamas ka kesklinnas - ehk sai neid rohkem või siis said nad Lasnamäel kiiresti hakkama ja seejärel suunati mujale ümber. Samas aga Kaitseväe Peastaabi ühes parklas toimetas ka oma paarkümmend vormis tegelast lumelabidate ja sahkadega.

Enne tuppatulekut võtsin hetke, et nautida seda tuulevaikust ja kergelt langevat lund - imeilus oli see vaikse kauniduse hetk! Täpselt sama ilus, kui paar päeva tagasi need hetked, kui võtsin kogu hingest nautida tuule ja lume tormilist üheskoos toimetamist. Loodus on suurepärane, kui aga oskad tähele panna!

Mõtlesin, et lähen...

...raamatupoodi aega parajaks tegema. Mõtlesin ja läksin ka. Aga raamatupoodi ma ei jõudnud, sest raamatupoodi selle koha peal (Viru väravate juures), kus mina arvasin teda olevat, enam ei olnud. Selliseid muutusi siis teeb elu, kui arvad, et asjad on sedasi, nagu nad viimati olid. Ahjaa, selle raamatukaupluse asemel, millesse püüdsin aega parajaks tegema minna, on nüüd "Eesti esindus Tallinnas". Sealt võib leida igasuguseid Eestis tehtud asju - nii igapäevaseks tarvitamiseks kui ka kinkimiseks.

Ikka kontserdile

Kui olete plaadipoest endale plaadi rõõmustanud ja sellega juba kuulamise kaudu tuttavaks saanud, siis, kui vähegi tekib võimalus, minge neid lugusid ka kontserdile kuulama.

Sellist asja leidsin ennast taaskord tõdemas, istudes Liisi Koikson'i "Ettepoole" plaadi esitluskontserdil. Iga minut, iga sekund oli ehe emotsioon, võimalus minna koos muusikaga rändama, hetkeks astuda reaalsusest välja ning saada helidest kantud.

Hea ja ilus õhtupoolik!

Reede, 10. detsember 2010

Adekvaatne reaktsioon

Sain sõnumi: "Kallis, linnupojukene! Ole terve, tubli ja õnnelik."

Selle peale valisin numbri, kust sõnum tuli ja küsisin: "Mis nüüd siis lahti on?"

Minu arvates on selline reaktsioon absoluutselt adekvaatne, kui ilma mingi suurema põhjuseta saadab inimene, kellest sa juba mingi aeg midagi ei tea, sellise sisuga sõnumi. Maailm on ikka kummalisusi täis, muudkui vaata ja imesta... (st mina muudkui vaatan ja imestan)

Silmarõõmuga sisukalt kõnelemas

Mäletate, mul oli kunagi ammu üks silmarõõm. Kirjutasin temast vist juba väga kaua aega tagasi. Täna aga juhtus siis sedasi, et mu silmarõõm tuli ise minu juurde ja meil oli väga sisukas jutuajamine. Suureks silmarõõmuks ta mulle enam ju pole, aga silm ikka puhkab tema peal. Kuid sisukas jutuajamine pani igal juhul muigama. Ja ehk sai minu tegutseminegi uut hoogu juurde, kui silmarõõm ise sedasi minu vastu huvi tundma hakkas ja ise rääkima tuli. Vaat selliseid vangerdusi teeb elu! Lõbus!

Maailmapilt

Lugesin uudist selle kohta, kuidas Tallinna linn palub vabatahtlikke appi lund koristama. Lugesin uudise läbi ja silma hakkas selle juures see, et kaitseväelased, kes on linnale appi antud, saadetakse Lasnamäele lumekoristust teostama. Teistes linnaosades peavad vabatahtlikud linnavalitsuse toel saama isekeskis hakkama.

Ma ei tea, kas probleem on minu maailmapildis või milleski muus, aga selline asjade korraldamine tekitas minus hämmeldust. Mis oli sellise otsuse praktiline kaalutlus? Või oli see puhtalt poliitiline otsus, arvestades, et linnavalitsuse põhiline valijaskond pärineb just sellest linnaosast? Sellised seosed tekkisid igal juhul minu peas.

Siia juurde muidugi võin jutustada loo sellest, kuidas minu jaoks on suurimaks mureks see, et ma linnas ennast autoga kusagil lumme kinni ei sõidaks. See asi, miks meil siin, linnapiiri taga, ei ole mingeid selliseid probleeme, seletati mulle ükskord ära nõnda, et meil on siin traktorid. See on muidugi õige tähelepanek, kuid siiski olen ka ise oma kahe käega sel talvel päris mitmel korral maja ümbert lund rookinud, sest nii on mul endal kindel tunne, et saan autoga liikuma ega pea kinnijäämist kartma - ehk siis teisisõnu teinud, mida on teha vaja - sest selle peale, kas traktor tuleb ja millal tuleb, ei saa mina küll lootma jääda. Linnas, mulle tundub, loodetakse ikka kellegi teise peale ja siis polegi see suur lumi enam mitte kellegi asi. Aga eks siis homme paistab, kuidas vabatahtlike lumetõrjujate abiga Tallinna linnas vähemalt lumi kontrolli alla saadakse.

Neljapäev, 9. detsember 2010

Avastada midagi ilusat

Elu juhtis mu kontserdile, et saaksin enda jaoks avastada ühe uue esineja. Siit üks stiilinäide Heldur Harry Põlda'lt:

Õpetamine vs õppimine

Piret Jeedas tutvustas Tallinna Ülikooli üliõpilaste teadustööde konverentsil oma magistritööd "Õppiva kogukonna kujunemise eeldused õppijate ja koolitajate kogemuses (pikaajalise kaasava juhtimise arenguprogrammi näitel)", rääkides sellest, et õpetaja peaks unustama õpetaja rolli ning olema pigem inimene ja õpetamise asemel peaks tegelema hoopis ühisõppimisega, ja saalist kõlas peale seda küsimus:
"Kui õpetaja peaks õpetamise juures olema eelkõige inimene, kas siis see kehtiks ka teismeliste juures, kus on vaja piisavalt autoriteeti?"

Piret Jeedas vastas selle peale: "Minu arvates ei välista üks teist. Ehk kui õpetaja on õpetades pigem inimene, siis tuleb sinna juurde ka autoriteet. Ehk teisisõna kaasneb autoriteet sellega, et õpetaja teeb ausalt seda, mida ta teeb, ega püüa kindlalt mingit rolli täita."

Kui hakkasin selle asja üle järele mõtlema, siis leidsin, et minagi olen oma elus asjadega paremini hakkama saanud just siis, kui olen asjadele lähenenud inimeseks olemise vaatenurgast. Kui taandada kõik asjad inimeseks olemise peale, siis ei teki ka rollisegadusi ega -konflikte. Võib-olla on see meelevaldne järeldus, aga ma arvan, et kogu elu peakski olema inimeseks olemine, unustades struktuurid, positsioonid, atribuudid ja muud välisid eraldusmärgid.

Teine teema, mis minuga selles ettekandes kõneles, oli see ühisõppimise mõte. See sobib mulle õppimise poole pealt väga hästi ja enamasti pole ma suuteline olema lihtsalt õppija rollis, st olema kuulaja, kes tuima näoga ja omapoolset panust andmata kuulab seda, mida õpetajal on välja pakkuda. Mulle on vaja dialoogi, mulle on vaja arutelu, vaid sedasi saan ma paremini omandada selle, mis omandamist vajab. Samuti mõjub dialoog ja arutelu hästi ka seepärast, et siis tunnen seda, et ka minu panust on vaja kogu protsessi edenemiseks. Oma panus aga teadagi on iga protsessi juures oluline - et tunda ennast vajaliku ja väärtuslikuna.

/Konverentsil oli ka teisi põnevaid teemasid. Mõnel juhul tekkis mul küsitavusi, kust jookseb teaduse piir - kas teadusega on samamoodi nagu kunstigagi, et tuleb oma tegevusele selline pealkiri anda ja ongi asi kohe sedasi, samas kõrval võivad ka teised selle sama asjaga tegeleda, aga sellele silti määramata jääb ta justkui asjaks iseeneses. Ühel juhul tekkis küsimuse, mille oli töö koostaja esitanud - "Kas?" - asemel minul hoopis küsimus: "Miks?" Ja mõnel juhul tekkis küsimus selle kohta, kas teistsuguseid termineid kasutades oleks asi inimestele arusaadavam või millised on põhjused just seesuguste terminite kasutamiseks./

Enda teha

Eile tekkis selline olukord, kus oleksin pidanud selle peale, mis teine inimene ütles ja millise emotsiooni olen jätnud kolmandate inimeste sisse ning kuidas nad oleksid rõõmsad iga hetke üle, mis nad minuga koos veedavad, täiesti rõõmus olema. Eks ma siis püüdsingi olla. Kogu see asi aga tõi välja hoopis ühe teise asja, mis mu suisa õnnetuks teha oleks võinud.

Nõnda ma siis seisin oma peas nende kahe olukorra vahel - ühelt poolt suur õnn ja teiselt poolt sügav õnnetus. Ja siis sain ma aru, et see, kas ma vaatan õnne poole või otsustan siiski sügavalt õnnetu olla, on ainult minu enda teha. Nii keerasingi õnnetusele selja ja nautisin kogu südamest seda, et on olemas õnn ja on olemas inimesed, kes on õnnelikud selle üle, et olemas olen just mina. See on üks ütlemata suur privileeg ja hindan seda kogu südamest. Aitäh!

Teisipäev, 7. detsember 2010

Ennast hästi tunda

Eile tundsin ennast hästi, kui olin ennast taaskord muusikapoodi ekslema unustanud. See oli hea tunne - tunne, et tean päris palju sellest, milline on muusika ühe või teise plaadi peal, millised on need esitajad ja millist stiili muusikat nad teevad. Tean-tean, et minu teadmised muusikast pole sugugi sügavad, aga plaadipoes üldistel teemadel ringi vaadates tean ikka suhteliselt hästi seda, millega tegemist on. Iseäranis hästi tunnen ennast, kui vaatan ringi nende loojate seas, kes siin meie kallil kodumaal toimetavad. Ma ei tea, kust need teadmised pärit on, aga igal juhul on nad olemas ja vajalikul hetkel ka rakendatavad.

PS Liisi Koikson'i "Ettepoole" on väga hea plaat ja olen väga õnnelik selle üle, et selle endale rõõmustasin! Hanna-Liina Võsa "Pimedas on valge" on täpselt nii hea, kui eelkuulamine lubas.

PPS Ei tea, kas minust saab kunagi selline inimene, et muusika puhul elektrooniliste failidega lepin? Praegu annab plaadi füüsilisel kujul käeshoidmine nii kindluse kui ka soojuse.

Ei oska kirjutada

Kui ma praegu käiksin esimeses klassis, saaksin ma kirjatehnika ilma igasuguste illusioonideta "kahe". Sellise hinde paneksin vähemalt ise endale. See kõik on sedasi seepärast, et eile avastasin, et ma ei oska kirjutada. Ei-ei, ma tunnen tähti ja tean, kuidas nad üksteise järel paberile kanda tuleb, aga see, millisel kujul nad sinna jõuavad, on ikka täiesti kohutav. Pole siis imestada, et täna ühte blanketti täites pidi ametnik tegema sinna omakäelise paranduse, sest minu käekirjast polnud lihtsalt võimalik aru saada. Vaat sellised lood! Täpselt nii kaugele on viinud see alaline elektroonilisel kujul kirjutamine ja pastaka/pliiatsi haruharv kasutamine. Pole siis imestada, et juba legendaarne härra Tammeraid mulle ülikooli ajal ütles: "Teie kirjutage oma tööd trükitähtedega, muidu ei saa ma midagi aru, mis Te kirjutate." Nüüd, kus olen aastatega õppinud trükitähtedega kiiresti kirjutama, on mu käekiri ka trükitähtedega kirjutatuna lugematuks muutunud.

Huvitav, mida ma selle teadmisega nüüd peale peaks hakkama? Võib-olla hakkama kirjatehnika tunde võtma? Tegelikult tean ka seda, kus peitub loetamatu käekirja peapõhjus - selleks on vajadus asjadega kiiresti ühele poole saada ja nii see asi vett vedama lähebki... Ehk siis peaksin hoopis kannatlikkust arendama hakkama.

Ilus päev

Vastuseks selle peale, kui soovisin müüjale ilusat päev, vastas ta:
"Kui kõik kliendid oleksid sellised, nagu teie, siis olekski minu päev ilus."

Nii vähe tehtud ja nii palju saavutatud. Muuta osa ühe inimese päevast veidi paremaks. Nüüd siis olen aina kindlamalt klienditeenindajatele ilusat päeva soovimas. Tänagi sain sellega paar inimest naeratama. Tore!

Momentaalne muutus

Olin oma rõõmsas olekus liikumas ringi, tundmas südame sügavuses seda mõnusat sooja armastuse tunnet, mis paneb kõik asjad ümberringi särama ja teeb kõik asjad heaks ning ilusaks.

Ja siis juhtus, nagu filmides juhtub - krigisev muusika ja aeg luubis. Toimus momentaalne muutus, pinnale ujus valus mälestus minevikust ja kogu see mõnus-soe-tore-armastus-südames-tunne kadus hetkega. Asemele tulid tunded, mida ma tegelikult tunda ei tahaks. Aga enda vastu ei saa, kui juba sisemuses on sellised tunded olemas, eks nad siis ikka tulevad esile, kui leidub see "õige" nupp, millele vajutatakse.

/Ma eksisin, kui arvasin, et tõenäosus on 0. Tuleb välja, et ka sellise olematu tõenäosuse juures võivad asjad reaalselt juhtuda. Eks ma siis pean arvestama, et mõnel tulevasel korral ei lähe nii hästi, kui täna, ja siis pean ma olema valmis selleks, millised reaktsioonid minu seest välja pääsevad./

Kuidas üldse defineerida seda, et asjad on hästi? See on ju sügavalt subjektiivne hinnang ja arvestades kogemusi, olen ma hakanud kartma väljendit: "Kui kõik hästi läheb, siis..." Tegelikult pole ju asi üldse mitte sõnades, aga ometi kardan.

Taas üks ring täis

Elu käib ikka ringe mööda. Nüüd sai siis jälle üks ring täis. Ring, mis sai alguse üle kuue aasta tagasi, sai täis eilsega. Kõik, mis tolles ringis on, jääb nüüd minevikku. Tulevikku seda kaasa võtta ei saa. Tuleviku jaoks annab see ring vaid elukogemuse ja teadmise, et igaüks ise peab mõõtkava enda mõõdu järgi paika panema ja teiste mõõtkava kasutades võib kõvasti puusse või siis teemakohaselt kividesse panna.

Ringid eluringis

Ring ringi järel
saab eluteel täis,
kuni ühel päeval
ongi eluring täis.

Käi ja ela, lase
ringidel täituda,
hinga ja tunne,
kuidas ringi käib pea.

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Kas vedamine?

Juba eelmisel nädalal tundsin ennast nii kindlalt, et endas kahtlema ei pidanud. Mõtlesin siis, et see asi võib tekitada väga suure pettumuse. Kui olen endas kindel ega kahtle selles, et saaksin hakkama sellega, mida tegema peab, siis võib see viia selleni, et tulemus saab olema negatiivne.

Aga tulemus oli positiivne. Ja peaaegu hetkekski ei tekkinud kahtlust selles, mida ma tean ja oskan, mida omandanud olen. Loodan, et selle enesekindluse saan kaasa võtta ka sinna, kuhu mul edaspidi vaja minna on.

Kogu protsessi käigus leidsin ennast mõtlemas selle peale, kas on tegemist vedamisega või olen ma tõesti siis omandanud need teadmised ja oskused, mille omandamiseks sai õppimine ette võetud. Nüüd, kui kontroll on edukalt läbitud, võin tõdeda, et ehk siis ongi asi sedasi, et kõik need asjad on nii hästi kinnistunud, et polnud vaja millegi pärast muretseda.

Reede tunne

Täna on siis selline päev, et esmaspäeval on reede tunne. See tunne vist on tingitud sellest, et täna sai otsa üks teekond ja kui teekond saab otsa, siis millegipärast tuleb peale reede tunne.

Tegelikult viis täna lõppenud teekond aga hoopis ühe uue teekonna algusesse. Seega on täna ikkagi esmaspäev, alguse päev, edasiminekute päev.

Pühapäev, 5. detsember 2010

Kingiring

Koju tulles asetasin kingiks saadud ingli (V) aknalauale teiste kingiks saadud inglite (V ja J) ning küünlajalgade (D, J ja K) juurde, kingiks saadud lille (T) kõrvale. Mandariinid panin kingiks saadud korvi (J). Kirjutan seda blogi siin kingitud sülearvutiga (R). Toas põleb mul kingiks saadud küünal (H), mis on küünlajalal (J), mille olen kingiks saanud. Keetsin endale teevett kingiks saadud veekeedukannuga (I) ning tassi asetasin kingiks saadud teekoti (L). Jalga panin kingiks saadud villased sokid (A). Peagi korjan diivanilt kokku kingiks saadud padjad (A ja I) ja teen voodi üles.

Sellise kingiringi sain praegu kokku. Heade inimeste head ja südamlikud kingid, pole siis imestada, et ennast oma kodus hästi tunnen. Ja olen väga tänulik...

Kõik sõltub taustsüsteemist

Elus kehtib ikka see reegel, et kõik sõltub taustsüsteemist. Nii sõltusid taustsüsteemist ka hinnangud seekordsetele ekstreemsetele tingimustele maanteel. Kui ikka mitte midagi näha ei ole, siis tuleb kõvasti vaeva nähe, et autot tee peal hoida ja püüda aru saada, kuhu see tee parajasti viib. Selline tore autosõiduharjutus oli elul mulle plaanijärgselt ette laotanud eile - valges oli ümberringi kõik nii valge, et langeva lume seest ei olnud sugugi teed välja paista, pimedas oli aga ümberringi taaskord see valgus, mis segas ette vaatamast, headel hetkedel oli ette näha kolme teeäärse posti jagu, kehvematel hetkedel aga vaid ühe jagu ja silm otsis pingsalt järgmist. Omaette ristisin selle tee merel paiknevaks faarvaatriks - kus liikledki vaid tee servas olevate märkide järgi, sest teed kui sellist pole maha märgitud.

Kuid sellistes oludes hakkamasaamine loob hea taustsüsteemi - väljaspool sellist "pimeduses" sõitmist tundub hea nähtavus ja selgelt eristatav tee imelisena ning selle läbimine lihtsana kui lapsemäng.

Õnnelik inimene

Vaatasin täna üht lõiku "Estonia" teatri selleaastasest "Pähklipurejast" ja leidsin ennast korraga mõtlemas selle peale, kui õnnelik inimene ma olen. Õnnelikkuse põhjuseks oli sel korral siis see, et mul on võti võlumaailma, mida endas peidab muusika ja tants. Mina saan neid imetleda ilma tehnilisi detaile ja termineid teadmata. See muudabki minu jaoks kogu selle maailma võluvaks - selliseks, milles on ikka midagi uut avastada, selliseks, kus on imeks see, kui mingi pill mingit häält teeb või mõni tantsija teeb mõne sellise sammu, millist mina ennast tegemas ette kujutada ei oska.

Minu õnn on siis see, et ma saan lihtsalt nautida, imetleda ja imestada. Kuniks minus on seesugune avastamisrõõm, on võti võlumaailma mul ikka ja alati tagataskus olemas.

Kas ma juba kirjutasin?

Kas ma juba kirjutasin sellest, et minu jaoks on oluline meelelahutus? Nii leidsingi ennast nautimas ühte järjekordset meelelahutust. Tore on teada, kes on need inimesed, kes alati meelelahutuse tagavad. Nii leian minagi ennast ikka ja jälle ennast nende inimeste poolt teostatavate etteastete juurest. Tore, kui need, kes on ikka meelt lahutavad, jätkuvalt vahvalt meelt lahutavad.

Aga eks alati ole ju nii, et ühe meelelahutaja kaudu võib jõuda teise meelelahutajani, ja nii tundub mulle praegu, et olen avastanud enda jaoks uue meelelahutaja - Erik Nisu on üks tore noormees, kes mitte ainult kenasti pilli ei mängi vaid ka seejuures suudab oma etteastest elamuse teha. Tore!

Grace ja Glorie

Ikka olen järginud seda põhimõtet, et kui mind kuhugi kutsutakse ja mul on võimalus minna, siis ma ka lähen. Nii läks see asi ka seekord. Läksin, ilma suuremate ootusteta, isegi lähemat huvi tundmata, mis on see, mida ma vaatama lähen. Võib-olla just seesuguse puhta lehena sain vastu võtta kõike seda, mida pakuti.

"Grace ja Glorie", Viljandi "Ugala" üks uuemaid lavastusi, on väga hea. Kui vähegi võimalust on, siis soovitan vaatama minna. Võib-olla ei kõnele see teatritükk teiste vaatajatega nii, nagu ta minuga kõneles, aga isegi siis, kui see nii ei ole, saab osa suurepärastest osatäitmistest - Leila Säälik ja Kadri Lepp teevad suurepärase töö mõlemad omaette ning absoluutselt kaasahaaravalt ka kokku sulandudes.

Ja iseäranis tegi selle tüki minu jaoks meeldivaks ja meeldejäävaks see, kuidas Leila Säälik oskas ennast kuulama, jälgima panna ning võita vaataja jäägitu tähelepanu. Lihtsalt nauditav on see, kui näitleja suudab su endaga kaasa viia imelisele seiklusele läbi konkreetse tegelase elu.

Ahjaa, üks asi oleks peaaegu meelest läinud - imetlusväärne vaade naiste maailma ühe meesterahva, autor Tom Ziegler'i poolt.

Suur tänu Viivele, kes minu jaoks selle toreda teatrielamuse võimalikuks tegi - aitäh!

Neljapäev, 2. detsember 2010

OoperJazz

Polnud tükil ajal käinud ühelgi kontserdil, mille oleksin ise valinud. Eile siis sai üle pika aja jälle selle kandi pealt kultuuri nautimas käidud. Ja valik osutus väga heaks ning kontsert suurepäraseks. Kui ikka on tegijad koos, siis saabki just selline tulemus olla. Ja kui lisaks sellele, et ollakse tegijad, on ka soojust ja heasoovlikkust kogu asja sees, siis ongi tulemus selline, et esinejad naudivad teineteise seltskonda, publik esinejaid ja esinejad publikut. Tore! Lisaks muidugi see, et Janne Ševtšenko nägi absoluutselt suurepärane välja - silmale väga nauditav vaatepilt.

Ehk siis OoperJazz, koosseisus: Janne Ševtšenko, Siim Aimla, Tõnu Naissoo, Rene Soom, Toivo Unt, Aivar Vassiljev, Priit Volmer.

Mina otsisin inimest...

See fraas on ikka mu peas ringi käinud (ja käib iseäranis nüüd, kui olen targemaks saanud): "Ära vaata mu silmadest mööda, argust taluda mina ei või. On otsitud saari ja mandreid, mina otsisin inimest, kinni tuisanud tunnete hanges olin hulkuja hiline." /Sa ütlesid: "Näkku ei lööda", Virve Osila/

Sinu tehtud

Sinu tehtud on
mu sirge selg,
mu aval naeratus,
mu särav võlu.

Sinu tehtud on
mu sisemine kindlus,
mu lahke naerusuu,
mu õitsev hing.

Sina mu tegid,
Sina mu lõid,
Sina mulle kodu andsid
ja soojuse hinge tõid.

Sinu hingepesa,
ma tean, et Sa tead,
on mu avali südames
ja hinges sügaval.

Väikeste sammudega

Päris huvitav on vaadata oma elu ja avastada, kuidas mõne inimesega selles elus käib suhte loomine. Praegu on mul üks sellistest suhetest algstaadiumis ja see on suisa hämmastav, milliste väikeste sammudega see suhe arenemas on. Kõige võluvam kogu asja juures on see, et väikestest asjadest saab nalja ja naeratusi saab jagada ka sõnu vahetamata, lihtsalt koomilistes olukordades kokku juhtudes.

Tegelikult on tore avastada enda ümber toredaid inimesi, kellega on lihtne ühisele arusaamisele jõuda ja mõnus koos naerda.

/Jälle olen teel sihtmärgini ümber nurga, aga võib-olla see peabki sedasi olema? Ehk ongi elu ette näinud seda, et äraspidine toimetamine viib soovitud tulemuseni. Eks see saab peagi selgeks./

Punastades

Kas teie kujutate ette seda, kuidas üks täiskasvanud inimene võib punastada selle peale, kui ta näeb kedagi sellist, kes tema hinge liigutab? Mina ei kujutanud sellist asja ette. Senikaua, kuni see minu endaga juhtus. Siis sain küll aru, et niimoodi võibki olla. Ja kõige selle juures punastasin sisemiselt, justnimelt selsamal põhjusel, et ma tegelikult punastasin. Lisaks oli üks väike ja ilmselgelt täitumata jäänud soov - et valgust oleks vähem, et keegi ei näeks ega märkaks. Teisalt aga oli see vist suhteliselt loomulik reaktsioon - kui ikka armastus on südame sees, eks see ikka paneb vere kiiremini käima siis, kui... Iseasi on see, miks see kõik just nüüd juhtuma on hakanud.

Pühapäev, 28. november 2010

nansen

Klouni mask oli kadunud. Selle taga oli mees, kes oli teadlikult valinud moraalse seisukohavõtu tagajärjed, kes oli loobunud eesootavatest miljonitest, tunnistanud oma elu raiskuminekut ja vahetanud sellele arusaamisele jõudnult välja kodumaa, keele ja elu. Suur mees, mõtles Hjelm.

"Võib-olla," ütles Paul minnes, "on minu lehel siiski veel algtekstist midagi säilinud. Olgugi et sellele kirjutatakse kogu aeg uut teksti peale."

/Misterioso, Arne Dahl/

Kui oleksin filoloog, viiksin läbi raamatu süvaanalüüsi, mille tulemusena leiaksin, et kogu raamatu üks olulisemaid tegelasi on just see muusikapala:

Laupäev, 27. november 2010

Taas mängule kutsutud...

See tunne on kord juba kirja pandud ja siinkohal väärt meeldetuletamist - meenutus 2008. aasta kevadest ja ühest meeletust kontserdielamusest Pärnu Kontserdimajas, kus mõni esitas kutse mängule, otse lavalt, suunatuna rõdule.

Nüüd on mängule kutsuja teine, kuid vahet pole, kutse mängule on saadetud ja kui juba kutse saadetud on, siis tuleb see ka vastu võtta, sest mul on sel aastal teadagi mängude aasta.

Uus küsimus

Kui siiani on mu põhiküsimuseks, mulle tundub, olnud: "Miks?" Siis viimasel ajal on see asendunud minu peas hoopis uue küsimusega: "Kuidas?" Ma arvan, et selle peale annaks kirjutada terve pika analüüsi, kuid mina seda teha ei oska ja ilmselt pole see ka vajalik. Küll aga tean päris kindlasti, miks on üks küsimus asendunud teisega. Asi on väga lihtne, sest siiani peas ringiluusinud küsimusele ei ole vaja vastust otsida, sest see on nii ilmselge. Nüüd on hoopis huvitavam see uus küsimus. Ja see ei ole isegi vist päris täpselt määratletav küsimusena, millele oleks vaja vastust leida. See on pigem üllatuse väljendus - märk sellest, et midagi on täpselt nii, nagu olema peab, ja et see, kuidas see kõik täpselt niimoodi olla võib, on lihtsalt üks suur elu imedest.

One of the guys

Ikka ja jälle jõuan oma elus sellisesse olukorda, kus saan tõdeda, et olen sattunud seltskonda, kus saan olla one of the guys. See on täpselt selline tunne, kus mehed võtavad omaks, et olen üks nende seast, unustamata hetkekski, et olen naisterahvas. See on selline vastastikkuse tunnustamise ja austuse hetk, hetk, mil tunnen, et olen omaks võetud, olen antud seltskonna täieõiguslik liige ja mind hinnatakse selles seltskonnas.

Nüüd siis on taas üks selliseid hetki kätte jõudnud ja see on üks väga hea tunne. Sinna juurde veel hulgaliselt mõnusat huumorit, mõlemapoolset sõbralikku tögamist ja kõike muud, mis ikka inimestevaheliste heade suhetega kaasas käib.

Riukad teises inimeses

Ma olen endale saanud uue kangelase, kes ei tea midagi sellest, et ta minu kangelane on. Võib-olla saab ta sellest kunagi teada, võib-olla ei saa. Aga kangelaseks olemise põhjused on sellised, mille puhul mõned teised inimesed vaid pead vangutaksid. Selleks, et inimene, kellest on nüüd saanud minu kangelane, oma kangelase tiitli auga välja teeniks, pidi ta välja mängima need riukad, mis olid tema sees peidus. Ja nii ma siis vaatasin ja kuulasin ning kogu selle protsessi käigus nägin, kuidas minu silme ette tõusis kangelane, sest sellise osavusega visata vimkasid sedasi, et see, kellele need suunatud olid, ei saanud hetkekski aru, mis temaga tehtud on - milline ütlemata suurepärane oskus!

Teisalt aga peaks vist oma uue kangelase käest küsima veidi tausta kohta ja mida ta täpselt silmas pidas. Kas see oli ehk veel peenem iroonia, kui teemat mittevaldavale inimesele (kes ma kahtlemata olen) esmapilgul tundus, või oli see lihtsalt üks väljapakutud lahendusvariant? Ka siin on, mille üle järele mõelda...

Kuidas küll mitte võlutud saada, kui sedasi justkui iseenesest kangelane tee peale tekib?

Kas leidsid?

Ma ei tea, kuidas on teistel inimestel. Ma ei tea, kas nad leiavad oma hingesugulased lihtsalt või ei leia nad neid kunagi. Samuti ei tea ma seda, kuidas on teistel inimestel inimestega, kes nendega sobivad.

Seda ma ei tea, aga nüüd olen tunda saanud seda tunnet, mida olen terve elu otsinud, seda tunnet, kuidas teine inimene käib minuga täpselt kokku ja kõik, mis meie vahel toimub, on lihtne ja loomulik. See on üks ütlemata ilus ja hea tunne. Ja ma olen selle tunde üle väga õnnelik.

Ma tean, et võimalikke edaspidiseid arenguid on palju ja erinevaid, kuid seda praegust ideaalse kokkusobivuse tunnet ei saa mult keegi võtta.

/Ja kogu selle täiuslikkuse varjus ei ole ma üllatuslikult isegi väga hämmeldunud, millist reaktsiooni pidasin enda puhul tavaliseks. Ju siis on see tõesti nõnda loomulik, et imestada pole siin millegi üle./

Kas leidsid? Jah, leidsin. Või peaksin hoopis tõdema, et leidsime?

Ka lause filmist "Jerry Maguire" - you complete me - on täiesti sobilik.

Selge soovimatus

Juba pikemat aega on mul õppematerjali vahel paar lehte, mis räägivad pilvedest, nende kõrgusest, nimetustest ja tekkest. Need paar lehte aga seisavad suhteliselt puutumatult. Selle põhjuseks on selge soovimatus neid lehti puudutada ja teemasse sügavamalt sisse minna. Eks ikka selle pärast, et ma kardan, et see tõmbab võlueesriide pilvedelt, mida mulle ikka ja jälle meeldib heldinud pilgul jälgida ning mille lummuses võin pikalt viibida. Ma ei taha, et professionaalse kretinismi tulemusena kaotavad pilved oma võlu ja väe. Samas saan aga aru, et kogu seda teadmist, mis nendega kaasas käib, on mul hädasti vaja. Kuskil sisemuses aga loodan, et ehk leidub mingi teine moodus õppimiseks ja arusaamiseks...

Pühapäev, 21. november 2010

Kuhu edasi?

Vahel tekivad ju pähe mõtted, kuidas oleksid asjad siis, kui ühel pöördepunktiks olnud hetkel oleksid asjad teistmoodi läinud. Ikka mõtled ju selle peale, millised oleksid siis asjalood praegu, kuhu oleks asjade teistsugune kulg viinud.

Eks ütleb ju elukogemus seda, et iga asi on millegi jaoks hea. Nii olen minagi nüüd aru saanud, milleks oli hea see, millega ma kuidagi leppida ei soovinud. Kui asjad oleksid läinud teisiti, oleksin jäänud oma mugavasse olemisse kulgema. Asjade minek selles suunas, kuhu nad läksid, tekitas minus aga aktiivsuse ja ilmselt andiski see mulle jõu, mida ma endas peituvat ei arvanud.

Veidi teistsuguse arusaamisega inimesed ütlevad, et kui saad haiget, siis see on õpetuseks, sellest pead midagi õppima. Mina, nüüd tean, oleks pidanud hoopis varem õppima hakkama, sest ka füüsiline valu on midagi seesugust, mis peaks midagi õpetama. Just nädal tagasi sain sellel teemal targutada, kui seletasin ühele tüdrukule ära, miks tema jalalihased valutavad peale eelmise päeva füüsilist pingutust - eks ikka seepärast, et keha jaoks oli see enese liigutamine midagi ootamatut ja see valu on keha viis öelda, et talle antaks võimalus kohanduda selle uue olukorraga.

Kuid nüüd olen teemast veidi kõrvale kaldunud. Praegusel hetkel huvitab mind sootuks, kuhu SEE tee mind edasi viib, mis mind ees ootab. Igal juhul on tagatud see, et seiklusi on ja õppetunde kindlasti ka. Oleks ma siis vaid piisavalt agar õppust võtma ega püüaks tuttava külge klammerduda, kui peaks hoopis lahti laskma.

Aeg lahutab...

Aeg lahutab alati need, kes üksteist armastavad, ja miski ei kesta igavesti.

/Näpatud tunnid, Anna Gavalda/

Vaeva väärt

Teadagi olen ma laisk inimene, sellest olen ma ise küll juba väga ammu aru saanud. Ja kuna ma olen laisk inimene, siis ei viitsi ma asjadega palju vaeva näha- nõnda tahan ma, et asjad oleksid lihtsad ja nõuaksid vähe vaeva.

Kuid mõni asi kohe on vaeva väärt. Sellisele tulemusele jõudsin pärast enda arvates päris pikka küpsisetaigna valmistamisega mässamist esimese plaaditäie valmimise järel värsket küpsist maitstes.

Kuigi praegu on järeldused veel ennatlikud, sest proovinud olen ainult ühte kahest erinevast küpsisesordist, mida valmistada otsustasin. Teist sorti (ei-ei, sugugi mitte teise sordi) küpsise maitsmiseni läheb veel aega, sest praegu on esimese taigna küpsiste kord ahjust läbi käia. Aga teist sorti küpsistesse on mul juba praegu usku, sest kättpidi nende taigna sees oleku järel näppudelt tainast maitstes tundus see küll taevalik.

Ei tea, kas läheb nüüd selle asjaga samamoodi, nagu kookidega - et peagi leian, et endatehtud on ikka tüki maad paremad? Ootame-vaatame... Ehk saab ikka laiskus võitu?

PS Kogu asja juurde käib üllatavalt hasart, sest loomisel on midagi uut ja huvitav on teada saada, kuidas see asi välja tuleb. Ja otse loomulikult on piisavalt ruumi ka loomisrõõmule - rõõm, mida viimasel ajal iseäranis selgelt tunnetama olen hakanud.

Laupäev, 20. november 2010

Kummitamas

Sai siin ükspäev endale rõõmustatud Bonzo ja Tõun'i uus plaat "Diip". Täna mängis see mul plaadimängijas ja ühe loo algus oli väga sarnane ühe teise looga, mida tean. Tükk aega pidin vaeva nägema sellega, et aru saada, mis lugu see täpselt on ja selle plaadilt kuuldud loo lahutama sellest loost, mida juba eelnevalt teadsin. Kuskil lahutamisprotsessi poole peal tekkis tahtmine seda varemkuuldud lugu kuulata - et paneks aga plaadi masinasse ja muudkui kuulaks. Aga kus sa sellega, kui sain lood omavahel ära lahutatud, siis sain aru, et mul polegi võimalust varemkuuldud lugu plaadi pealt kuulata, sest see pole lihtsalt veel plaadi peale jõudnud. Samas on keeruline olukord ka elavas ettekandes loo kuulmisega. Eks ma siis peangi leppima selle muusikaga, mis mu peas kummitab, sest teist võimalust praegu lihtsalt ei ole.

Vaikne taevas, vaikne maa, õhtu hakkab kustuma... - kas kuulete, kuidas tangorütmid kõlavad? Sõnad on mu mäletamist mööda Anzori Barkalaja kirjutatud. /Mu silme ette kerkis kujutluspilt ühest tuntud "tantsuansamblist" ja muie tuli suule./

Üles leidsin!

Filmis "Four Weddings and a Funeral" on selline stseen, kus Hugh Grant on kapis, sest kogemata siseneb ruumi, kus ta on, noorpaar ja asub omi asju ajama ilma, et Hugh Granti märkaks. Ja siis ühel hetkel leiab Hugh Grant, et ta on liiga kaua oodanud ja siis astub noorpaari imestunud pilkude all kapist välja mingi jupstükk käes lausega: "Found it!"

Millegipärast tuli mulle see stseen meelde nüüd, kus olen üles leidnud laulu, mida kaua otsinud olin. Selleks lauluks on siis Charles Chaplin'i "Naeratus". Üles leidsin ma ta Georg Ots'a kasseti pealt, mis mulle eelmisel nädalal Mardilaadal näppu sattus. Ju siis ikka oli ette nähtud, et ma kasseti endale rõõmustan ja et see lugu selle kasseti peal on. Nüüd on mul võimalus seda kaunist lugu kuulata nii palju, kui süda lustib. Ja veel millises esituses!

Ainult toitu?

Ükspäev toidupoodi minnes avastasin, et minu ostunimekiri on ikka väga ühekülgne, sisaldades vaid toiduaineid. Sellise mõtte juurde viis mind see, et olin kaubanduskeskuses ja leidsin oma silma ees virvendamas erinevate poodide silte ning nendes pakutavat kaupa. Ja siis korraga tabasingi ennast mõttelt, et tõesti, ma ei vaja siit midagi rohkemat, kui toidupoest toiduaineid. Selline avastus siis!

Täpselt kümnesse

Kõik läks nii, nagu mõtlesin ja lootsin. Võib öelda, et pareminigi veel. Täpselt kümnesse läks see asi. Minu sees oli sisemine soov pakkuda teisele inimesele seda, mida ta saada soovis, ja see soov läks täide. Nõnda sain minagi õnnelikumaks - minu õnneks oli see, et ma teise inimese soovi täita sain. Mõnikord on kohe sedasi, et asjad jooksevad ladusalt ja kõik kujuneb täpselt selliseks, nagu tahad. Nõndamoodi võibki tabada täpselt kümnesse, nagu mina seekord. Hea enesetunne sai kiiresti korraldatud!

Mõtted mu peas

Neist mõtetest mu peas ei tea Sina praegu veel midagi, aga küll Sa ükskord teada saad. See lihtsalt peab niimoodi minema ja eks ta läheb ka, sest ma olen selles täiesti kindel. Aga kui nüüd minna tagasi nende mõtete juurde, siis need on ilusad mõtted, need on õrnad mõtted, need on mõtted, mida arvatakse, et minu peas ei liigu. Kuid liiguvad ikka, mille poolest siis mina teistsugune olen? Ikka samasugune inimene, nagu teisedki. Ja minu peas saavad need mõtted liikuda seetõttu, et Sina panid nad sinna liikuma. Mina oleks kõigel minna lasknud. Aga Sina näitasid mulle, et on olemas võimalus. Eks ma siis hakkasin sellest Sinu näidatud võimalusevilksatusest kinni ja hoian nüüd päris tugevasti.

Vahel mängin mõttega, kas sellel kõigel on üldse mõtet või kuhu see üldse välja viia võib. Aga see on vaid mäng, mis kuhugi ei vii, sest mina tulevikku näha ei oska. Tuleb see, mis tulema peab. Ja eks ikka siis, kui tulema peab. Minu asi on vaid kohal olla, on ju nii? Ja kui see aeg saabub, siis saavad need mõtted, mis praegu mu peas ringi liiguvad, teoks.

Kingi sisse kootud?

Tegelen siin juba mitmendat aega jõulukinkide valmistamisega - sel aastal tuli ootamatu hoog peale ja otsustasin kingid ise teha, seda siis kudumise näol. Kui vardad käes on, siis paratamatult on aega mõtlemiseks. Nii veeretasin minagi mõtteid igasugustel teemadel. Ja nüüd mõtlen, et ei tea, kas minu mõtted said nende kinkide sisse kootud? Kas need mõtted, mida mina kudumise ajal mõtlesin mõjutavad kunagi hiljem neid, kes kingid saavad, kuidagi samadel teemadel nagu olid need minu kudumisaegsed mõtted?

Küünlasära

Aeg-ajalt heitsin pilgu põlevate küünalde suunas. Selline pilguheit tõi naeratuse näole. Küünlad on ikka väga vahvad leiutised, mis kuluvad iseäranis hästi ära praegu, mil päevavalgust on napilt. Küünlad annavad soojust, ka hingesoojust, kui seda puudu peaks olema. Pane aga küünal põlema ja saad õdusa tunde südamesse!

Õrnad hetked

Seisa seal, kus Sa oled,
ma tahan Su lähedust tunda.
Seisa seal, kus Sa oled,
see võib paljugi muuta.

Seisa seal, kus Sa oled,
ma tean, mida see tähendab.
Seisa seal, kus Sa oled,
see me hingi lähendab.

Õrnad on need hetked,
mil tabad hapraid mõtteid.
Õrnad on need hetked,
kus on ilusaid võtteid.

Õrnad on need hetked,
mil Sa oled mu lähedal.
Õrnad on need hetked,
mu hääl kõlaks kähedalt -
seepärast ei saagi ma
mitte ühtegi sõna suust,
sest Su mõtted, tean ma,
tehtud millisest puust.

Reede, 12. november 2010

Peaaegu nutma hakkamas

See on ju ammu teada, et mul silmad märja koha peal on. Täna sain sellele taaskord kinnitust, kui lehitsesin poes ühte ajakirja.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Suutsin ennast üllatada sellega, et see kättevõetud ja lehitsetud ajakiri minus sellise emotsiooni - nutmahakkamise lähedase - esile kutsus. Hing õhkas selle järele, mida ajakirjas näha oli, ja süda hakkas kiiremini lööma. Emotsioon oli nii ehe, et oli vaid üsna vähe puudu sellest, et ma sealsamas pisaraid poetama oleksin asunud.

Ajakirjaks oli "Yachting World". Ma ei oleks osanud arvata, et merehaigus minu sees on sellised mõõtmed võtnud. Eks praegu, kui merelesaamise lootused on väikesed, on see iseäranis terav vajadus. Aga küll tekivad ka need võimalused. Kuigi sel esmaspäeval ju alles sai merel käidud ja vajadust veidi vaigistatud, aga purjetamine on midagi sootuks muud, kui mootorpaadiga sõitmine.

Kolmapäev, 10. november 2010

Vastandlikkus

Kui ise pean reeglitest enamasti kinni ja püüan ikka korrektselt käituda, siis leidsin ennast täna mõtlemas selle peale, kuidas mind võlub see, kui inimesed teevad ulakusi ja kalduvad reeglitest kõrvale ning võtavad asjade käigu enda kontrolli alla just sel moel, nagu nad ise parajasti tahavad. Seesugused mõtted kutsus esile üks pealtnähtud situatsioon, mis kõrvalt vaadates oli veidi äärmusesse minek, aga kuna ma olin erapoolik pealtvaataja, siis minu sümpaatia kuulus tegijale, kes võttis vastu pealtnäha täiesti mõtlematu otsuse ja tegutses siis selle järgi.

Kogu loo moraal läheb samasse kanti, millest kirjutasin siin vaid nädala jagu tagasi - mulle on ikka vaja meelelahutust ja ma tõesti hindan seda, kui ka igapäevastesse ja hallidesse toonidesse ebastandardsete lahendustega värvid ja vigurid sisse tuuakse.

Aga iseendast ma seejuures päris hästi aru ei saa - et kui ma ise pigem teise serva kaldun, siis miks hindan sellist kõrvalekalduvat käitumist teiste juures? Ehk võib vastus peituda selles, et ma ise võib-olla ei tihkaks?

Küpsetamisteraapia

Täiesti kummaline on ikka elu. Kui ta tekitab pingeid, siis ikka on vaja midagi seesugust, millega neid pingeid maandada saaks. Täna avastasin suure üllatusega, et kahe suhteliselt keerulise ja raske päeva järel suutis mu näole laia naeratuse peaaegu momentaalselt tuua see, kui mõtlesin, millist kooki ma täna küpsetada tahan ja milliseid põnevaid asju sinna koogi sinna panna. Nõnda vähe oligi vaja selleks, et saada üle sellest masendusest, kuhu viimase kahe päeva sündmused mu viinud olid. Tore, kui hea tuju tagasisaamine nõnda kergesti käib. Ja praegu toimub küpsetamisteraapia täie hooga - kook on ahjus ja tuba häid lõhnu täis.

PS Küpsetamine on kunst - vanasti arvasin, et täiesti omandamatu, aga oli neid, kes mu esimesed katsetused vastu pidasid ja sealt saadud julgusega nüüd küpsetangi eksperimenteerides ja proovides, enamasti tuleb sedamoodi välja, et endal sünnib süüa ja teistelegi sünnib pakkuda.

PPS Eilse päeva suurim kompliment: "Sina siis oled kunstnik, jah?"

Teisipäev, 9. november 2010

Lubage mõelda

Täna vist tõesti oli piiride tunnetamise päev. Peaaegu oleksin karjuma hakanud, et mul lubataks mõelda. Lihtsalt ei suutnud taluda seda, et olid küsimused, millele vastuseid ei saanud ja oli olukord, kus ma olin oma mõtlemisega juba kaugele eest ära läinud, kui mulle midagi seletama hakati, seletama midagi seesugust, mis oli imelihtne ja selgemast selgem.

Aga kõige selle juures oli suurim probleem siiski see, et ma jõudsin taaskord mõelda ja asja enda jaoks selgeks teha ning segaste seletuste peale tekkisidki küsimused. Ja ju mu päevane kärsitus ja asjade üle piiri minek oli siis oma mõju avaldanud, et olin rutakam ja teravam, kui tavaliselt. Sinna kõrvale pakuti siis veel kohalolekukontrolli, kui mulle hakati rääkima sellist udujuttu, et ma lihtsalt enam ei suutnud - te võite mulle ju mida iganes seletada, aga palun, get your facts right, sest minuga ei lähe läbi see, kui te mulle räägite juttu, millel on reaalsusega olematu kokkupuude - mõelda vaid, näitavad mulle kaarti ja ütlevad, et see suure ja sügava veega ala on ala Suur- ja Väike-Pakri vahel (räägivad mulle, kes ma tean, et ühelt saarelt teisele saab kuiva jalaga ja näidatud kaardil pole ühtegi märki sellisest kohast; sinna juurde veel see, et kaardi vasakus küljes on kenasti näha Väike-Pakri ja paremas küles Pakri poolsaar).

Eks ma saan ise ka aru, kui raske minuga on, aga midagi pole teha, ma ei saa lubada seda, et asjad ei oleks loogilised ega vastaks oma tegelikule sisule. Ja mis mina sinna parata saan, kui ma mõtlen.../Jälle üks asi, mille üle pikemalt järele mõelda - kas mõtlemisvõime on kasuks või kahjuks ja kas tuleks pigem oma suu rohkem kinni hoida./

Päeva parim lause: peaks ikka kaardi pealt järele vaatama, kus need Eesti saared asuvad. /Mitte et mina neid kõiki teaks, aga üldises plaanis oskan ma suurema osa neist ikka paika panna, eks väiksematega saan millalgi ka hakkama, kui samasuguse hooga, nagu sel suvel sai neid avastamas käidud, jätkata./

Üks sõna tuli selle kõige juures veel pähe: overqualified. Tundes, et olen võimeline lendama, on raske jalgu maa küljes kinni hoida... Või peakski küsima luba hoopis lendamiseks?

Kui kuidagi ei saa

Ikka olen tahtnud, et siin oleks kirjas ilusad ja vahvad asjad, lõbusad ja teistpidised mõtted. Aga vahel on nii, et lihtsalt ei saa, lihtsalt ei jaksa kuidagi igapäevasest elust niimoodi läbi tulla, et midagi külge ei hakka. Üks selliseid päevi oli täna. Päev, mil mõni karikas sai täis. Päev, mil mõni piir sai ületatud ja seetõttu siin praegu kirjutangi.

Asi siis selles, et olen püüdnud elu asjadest aru saada ja tunnistan ausalt, et ei saa aru. Teema siis selline, et milliste asjade peale inimesed enda ja teiste aega kulutavad ja kui läbimõeldult nad tegutsevad. Täna sai sellel teemal üks piir ületatud, sest minul ei ole nii palju aega raisata, kui tundub teistel inimestel olevat. Selle kõige juures peaksin ehk asja peale hoopis teistpidi vaatama - olema õnnelik selle üle, et ma suudan efektiivselt ja ratsionaalselt ja kiiresti toimetada. Aga ma ei saa seda teha, kui ma näen kõrvalt, kuidas teised inimesed ei suuda ja ei oska mõelda, arutleda ja toimetada, mille tulemusena raiskavad nad minu aega. Ma saan täiesti kenasti sellest aru, et inimesed on erinevad ja nende tegutsemis- ja mõtlemiskiirused on erinevad. Aga, kui selle aegluse juures on veel ebaratsionaalsed tegevused, mis suure tulemuse jaoks midagi juurde ei anna, siis ajab ikka kurjaks küll.

Ja kui ma mõnikord tunnen, et ma ei ole piisavalt kiire ja tõhus oma tegemistes, siis täna (ja juba ka korra eelmisel nädalal) sain ma väga hästi aru sellest, et mul on, mille üle uhkust tunda, midagi sellist, mis on suureks eeliseks. Kuigi arusaamatuks jääb, milleks seda eelist vaja on või kus on mul võimalus selle kasutamiseks, on ta mul siiski olemas ja eks teda ikka aeg-ajalt läheb ka vaja.

Esmaspäev, 8. november 2010

Ei midagi uut

Täna sai siis mere peal käidud. Või mis käidud, sõidetud ikka. Selles emotsioonis, mis sealt korda läks saada, ei olnud mitte midagi uut. Ikka on kõik samamoodi. Istud paadis ja mis siis, et pead hoolikalt kuulama ja tähele panema, ikka unustad ennast ühel hetkel, sest on ilus. Loodus mängib ja seda ei saa ju ometi tähele panemata jätta. Vaikselt hiiliv udu, pilvede mäng, valgus ja varjud, värvivirvendused merepinnal, külma saabudes aurama hakkav vesi. Püüa siis kõige selle keskel keskenduda sellele, mille jaoks tegelikult merele tuldud sai. Rahu ja vaikus kõige selle keskel on veel üks omaette boonuspunkt, õnneks ei teinud paadimootor suuremat lärmi ja sai päris mõnusasti olemist nautida. Vahva!

Midagi mäletada

Eks see ole ju teada tarkus, et kui inimene on ähmi täis, lähevad tal kõik asjad meelest ära ja segamini. Nii oleks pidanud minugagi olema. Kuid nii see asi ikka päris ei ole, sest ma mäletan peaaegu kõike. Mäletan peaaegu kõike, mis toimus ühel päeval poole aasta jagu tagasi. Ja täna sai üks ringidest taas täis - kui tookord olin reisijaks, siis täna juhiks, kuid siduv element oli üks. Poole aastaga võib paljugi muutuda! Kuid üks on muutumatu - see, et meri on kandvaks elemendiks.

Tagantjärele tarkusena võin muidugi öelda, et mul oli juba tookord õigus ja tegelikult olin õiges suunas liikumas, kuid siis sattusin ootamatult eksiteele - naiivne ja usaldav, nagu ma olen - aga nüüd on tee korrigeeritud ja loodetavasti ei kao teeots enam käest.

Kedagi väljastpoolt

Kui olin oma emotsioonide laineharjad jälle kõik läbi käinud, jõudsin arusaamisele, et mul oleks vaja kedagi, keda ma vaid põgusalt tunnen, et kogu see asi läbi võtta. Ja selle mõtte juures suutsin päris selgesti välja mõelda ka, kes peaks see inimene olema. Leidsin täpselt sobiva inimese, kes saaks mulle nõuga abiks olla, sest nii palju, kui mina aru sain, on tema sees olemas selline elutarkus ja oskus igas olukorras hakkama saada, et tema oskaks mulle nõu anda. Selle leiuga ma praegu midagi peale ei hakanud, aga eks, kui peaks vaja minema, leian inimese üles ja saan ta käest vajaliku nõuande.

Vaid hetk

Isegi hetk on liiga pikk ajaühik, vist, antud juhul. Oli vaid see õrn viibe ja kohe valdas mind voogav soojus. Selles viipes oli minu jaoks kõike - soojust, kutset, mõistmist, arusaamist. Süda voolas õrnust ja armastust täis, vaid selle ühe viipe peale. Eks seal oli ka toetav keskkond - väljanäidatud hooliv ja hoidev olek. Aga kõik selles hetkes, kohtunud pilkudes ja valitsenud vaikuses, oli seesugune, millest võivad vaid kaks inimest, kes teineteise hinge puutunud, aru saada - see hetk kõneles enam, kui kõik sõnad üldse öelda võiksid. Ah, armastus on ikka üks pagana ilus ja müstiline tunne!

Laupäev, 6. november 2010

Värvi reisid

Ja kui on leitud (või pigem taasleitud) uus lemmiktennisist, siis on ju ometi vaja vaatama minna ka seda, mida ta oma kätega loonud on. Ehk siis sai läbi astutud Kadrioru lossi kastellaanimajast, kus on praegu vaatamiseks väljas Andres Võsandi piltide näitus pealkirja all "Värvi reisid". Vaatasin neid pilte ja sain aru. Sain aru, miks inimene on leidnud endale uue väljundi. Lugesin näituse bukletti ja sain aru, miks mõistan. Kui inimesed saavad asjadest ühtemoodi aru, siis on mõistmine lihtne, ka ilma lähema suhtlemiseta. Teine asi, mis mulle alati on meeldinud ja oli sellegi näituse juures sümpaatne, on võimalus näha kunstniku arengut - seda, kuidas algul on tegemist ebakindla katsetamisega ning aja möödudes läheb kunstiku juba julgelt ja kindlalt enda poolt leitud rada.

Kui teil on tunne, et kätte on jõudmas sügise süngem pool, siis astuge kindlasti sellelt näituselt läbi - seal saate näha sellist värvide elu, et esialgu võtab sõnatuks. Kuid nende piltide keskel viibides avastate peagi, kuidas värvid mängivad ja kuidas nad elu ja elavust edasi annavad.

Vallee de Mai, Andres Võsand (tegelikkuses on värvitoonid veel kirkamad):

Reede, 5. november 2010

Meelelahutusmaias

Ma ei saa sinna midagi parata, kui ma olen maias meelelahutuse peale. Ja nõnda võib mind lõbusa etenduse andmisega täiesti ära võluda. Sellise nipiga sain endale uue lemmiktennististi - Andres Võsandi. Näidismatš, mille ta sel kolmapäeval Tallinnas pidas, oli tema poolt mängituna niivõrd kaasahaarav, et minul muud midagi üle ei jäänud, kui kogu südamest tema mänguga kaasa minna ja saada võlutud. Tore, ma olen alati hinnanud seda, kui mänguoskustele lisandub ka oskus meelt lahutada. Jah, siinkohal tuleb tunnistada, et minu kui pealtvaataja jaoks määrab väga paljuski mängule kaasaelamise juures ära see, kuidas mängija ennast emotsionaalselt üleval peab, ma tahan näha seda, et mängija soovib mängida ja annab endast parima. Kui aga mängija tujutult mängib, siis ei saa mina vaatajana vaadatud mängust mingit erilist laengut. Eks olen midagi kaasaegse ühiskonna täieõiguslik liige - et aga saaks meelt lahutada...

Kui vaid teaks...

Elu on ikka kummaline. Või mis, mitte niivõrd kummaline, kui pigem lihtsalt huvitav. Nõnda leidsin ennast mõtlemas, kui sain aru, millise mulje olen inimestele endast loonud. Või et milliseks inimesed mind peavad. Siinkohal meenuvad sõnad "ontlik" ja "viisaka kõnepruugiga". Selline on siis teistele jäänud mulje, sest eks ma ikka enamasti nõuan korrektsust, kui kusagil näen seda vajaka olevat.

Kuid... Kui vaid inimesed teaksid, et ka minu sõnavaras leiduvad need sõnad, mida ma neil rääkida keelan (mis siis, et keegi mind peaaegu mitte kunagi neid rääkimas ei kuule) ja et ka minu mõtted liiguvad pahatihti ontlikest radadest sootuks kaugele, siis nad oleksid vast väga imestunud. Kuid selle juures on üks väga lihtne seletus - iga asja ja mõtte ja sõna ja teo jaoks on olemas oma õige aeg ja koht. Kui need kokku käivad, siis võib ka inimene oma ontlikkuse unustada ja kasutada sõnu, mida keegi teine väljaspool seda situatsiooni kunagi kuulda ei saa.

Teisipäev, 2. november 2010

Ühesuunaline liikumine

Täna leidsin ennast kojusõites teeservas leidunud maanteeposti vaatamas ja mõtlemas, et mis toodri moodi see välja näeb ja kustpoolt peaks sellest mööda sõitma. Ja ise naersin enda üle - mu mõtted on kuidagi väga ühesuunalise liikumise sisse saanud. Kas peaksin lisama, et teletorn tundub juba ammu süviselt piiratud laevana ja SEB-panga kaks rohelist tuld annavad märku sellest, et tema külje alt saab ohutult mööduda?

Hea, et selliste olukordade vahele tuleb neid momente, mil olen sunnitud mõtetele hoopis teise suuna andma. Nii leidsin ennast pühapäeval, kui politseiauto minu auto taga oma puna-sinise vilkuri tööle pani, mõtlemas selle peale, et nii tore, et nad minuga vaeva näevad ja meelde tuletavad, millised reeglid kehtivad maapealses liikluses. Kuigi neil peale dokumentide kontrolli ja kena-päeva-soovimise muud asja polnudki, oli mul siiski hea meel, et nad ennast meelde tuletasid, sest muidu ootaksin neilt varsti hoopis ja ainult "lima" lipu väljapanemist, et auto seisma jätta.

Kõige selle juures tean, et peagi olukord normaliseerub, aga uute teadmiste tulv kipub vägisi olemasolevaid teadmisi tuhmistama ja nii tulebki aeg-ajalt ise endale meelde tuletada seda, kus ma parajasti olen ja mida tegema pean.

Eks seda laadi hoiatusmomente on olnud varemgi - kui olles mitme päeva jagu saanud roolida vaid kahemastilist jahti ei suutnud ma seejärel kuidagi aru saada, miks auto roolile peaaegu koheselt reageerib ja võtab momentaalselt suuna sinna, kuhu teda parajasti suunata soovitakse.

Väärtused ja hinnangud

Te vajate väljakutseid. Andekad inimesed teevad alati nõnda. Raha on kõrvalsaadus, selle väljakutse peitub enamasti väärtuses, mida see esindab, mitte asjades, mida selle eest osta saab.

Kui püüad välist liiga palju muuta, siis läheb seesmine segamini.

Inimene on iseenda kõige suurem väärtus.

/Gandolfo tee, Robert Ludlum/

Esmaspäev, 1. november 2010

Nalja, ikka nalja

Kui ma kuu aega tagasi oma praegust seiklust alustasin, siis ei osanud ma hetkekski arvata, et see nii mõnusaks ja toredaks kujuneda võib. Lihtsalt ei osanud ühest õppeprotsessist sellist positiivsete emotsioonide tulva oodata. Nüüd, kuu möödudes, võin aga rõõmuga tõdeda, et kogu see teekond on olnud üks täielik positiivse energia allikas.

Iga järjekordse korra järel leian ennast veel pikalt sellel positiivsel lainel liikumas lai naeratus näol. Nõnda meeldivad võiksid olla kõik koolitunnid - sedasi saaksid inimesed ka asjad ehk paremini selgeks, sest teadmiste omandamine toimuks justkui mängeldes.

Näited naljadest, mis täna kajastamist leidsid:

Politsei sõidab paadimehe juurde ja küsib: "Kas Teil vest on?"
Paadimees vastu: "Mis suurust Teil vaja on?"


Noormees sõjaväkke tulles: "Kas müts tuleb endal kaasa võtta?"
Vastuvõtukomisjoni liige: "Kui kaua kobised, siis saadame Su allveelaevale."
Noormees: "See sobib küll - peaasi, et kõrvad ei külmetaks."


Siia juurde ka üks hiljaaegu loetud lugu:

Brigaad on komandeeritud kaugelasuvale saarele objekti ehitama. Tellija tuleb lõpuks vastu võtma. Objektiks on suur, 25 meetri sügavune kandiline auk, põhjas vilgub hiigelsuur prožektor.
„Mis kurat see on?!?“ küsib tellija.
„Pagan seda teab,“ ütleb töödejuhataja. „Joonise järgi tegime.“
Tellija keerab joonise ümber: „Siin on tuletorn, saate aru, tuletorn!!!“

Laupäev, 30. oktoober 2010

Pimeduses ekslemas

Mulle meeldis see pilt, mida nägin. See kujutas täpselt seda, mida ma ise parajasti tunnen. On pimedus ümberringi ja siis plinkivad tulevad, millest igaüks on kutsuv ja meelitav, igaühel on sisu ja tähendus, igaühes peidus oma saladus. Kuigi kogu see pilt on hoopis teistsuguse tähenduse ja sisuga, leidsin enda jaoks just selle pildi näol visuaalse kirjelduse olukorrale, milles praegu olen. On kutsuvaid tulesid ühel ja teisel pool, aga millise peale suund võtta, see on küsimus. Valik on lai ja kindlasti on vaja otsustada, aga mina tunnen ennast kui eksinu kõige selle keskel. Tean väga hästi, milline on "kodutuli", aga kuidas temani teed leida selles tulederägastikus, seda pole ma veel selgeks saanud, sest tee peal on mõned eksitavad tuled.

Teisest küljest on küsimus ka ajas - kas ma jaksan ikka nii kaua ekselda, kuni pärale jõuan. Mingitel hetkedel olen täiesti lootust kaotamas, tunnen, et olen väsinud ja veidi kardan ka seda kohalejõudmise hetke - mine tea, kas siis olen piisavalt ergas või vajun ekslemisest väsinuna lihtsalt kokku.

/Tundub, et uued omandatud teadmised ning viimati loetud raamatud on oma mõju avaldamas ;-)/

Targem annab...

Rahvatarkus teatavasti ütleb, et targem annab järele. Olen siin viimasel ajal selle peale pikalt mõelnud. Ja ikka enam hakkab mulle tunduma, et see ütlus peaks olema hoopis: nõrgem annab järele. Eestlased on teada on jonnakuse ja kanguse poolest. Eks see ole meis kõigis sees ja kui leian ennast taaskord kuskil kompromissi otsimas, teisele inimesele mitu sammu vastu astumas, siis saan aru, et olen nõrk. Nõrk selles kanguse katsumuses vastu pidama. Nõnda tundsin tänagi. Vaatamata sellele, mis minuga tehtud on, vaatamata sellele, millisesse hingelisse kaosesse olen vahepeal jõudnud (ja nüüd sealt viimaks välja tulnud), olin hetkega valmis kõike andmestama ja kõike unustama, astuma taas need sammud, kustutama kogu selle sisemise valu. Jah, tuleb endale tunnistada, et olen nõrk. Ja hea on, kui ma oma nõrkusehetkedega sagedamini silmitsi seisma ei pea, sest mine tea, mis siis kõik veel juhtuda võib.

Selle asja juures on veel teinegi külg. See on seotud ühe avastusega, mis seob omavahel kõigi suhete küsitavuse. Kui teil on mõni suhe, mis tundub, et pole justkui täpselt selline, nagu te tahate, ja olete kõik omaltpoolt teinud, et seda paremaks teha, ja kui teine suhte pool pole midagi teinud, siis on aus vastus selline: ju ta siis on olukorraga rahul, ju siis tema arvates on kõik suurepärases korras. Kuidas ma sellise järelduseni jõudsin? Aga väga lihtsalt: muidu võtaks teine suhte pool midagi ette, et asjad edasi liiguksid. Ja kui vabanduseks võiks siinkohal pakkuda selle, et teine pool kardab olukorda halvendada, siis see on suhteliselt kesine vabandus, sest kui on ühelt poolt üles näidatud soovi ja tahet ja heatahtlikkust, siis mida on vaja teisel poolel karta?

Juba unes...

Kui hommikul ärkasin, siis ei olnud mul see unenägu meeles. Oli meeles, et midagi nägin, aga mida täpselt, see meeles ei olnud. Ja kui siis nägin seda, mis toimuma hakkas, meenus mulle mu unenägu. Juba unes olin näinud, et kõik käib justkui kiire edasikerimise (fast forward) režiimil. Tegelik elu pakkus täpselt samasugust vaatepilti, sest üllatavalt kiiresti liikus kõik ümbritsev edasi.

See oli esimene emotsioon. Teine emotsioon oli see, et lasin ennast kaasa haarata sellest, mis toimus. Lasin hasardil ennast kaasa tõmmata. Peast käis läbi mõte: kuidas küll saaks sedasi, et minu kohalolek kuidagi kaasa aitaks. Jah, tean, et tegelikult oleksin pidanud külmaks jääma, aga ma ju tean, et külmaks ma jääda ei saa, lihtsalt ei oska. Oli rõõmsaid hetki ja oli selliseid hetki, mil oleks tahtnud karjuda, et kas te tõesti ei tea, kuidas see asi käima peab (või kas ma tõesti ei rääkinud teile, mis te tegema peate või unustasite te selle lihtsalt ära - mitte et ma mingi ekspert oleks, aga ma usun, mida mulle teadjad räägivad ja kui on need kaks lihtsat reeglit, millest teadjad räägivad, siis ei jää ju üle muud, kui uskuda, lisaks kinnitab ka teooria teadjate juttu - puhas füüsika, tuleks siinkohal lausuda). Õnneks poleks mu karjumist, kui seda isegi oleksin teinud (oma nina alla podisesin niikuinii), kuulnud keegi peale mere.

Ja kuigi lõpptulemus oli suurepärane, ei ole mina rahul. See pole vist päris õige ütlus. Muidugi olen rahul elamusterohke päevaga ja tulemusega, kuid ma ei ole rahul sellega, millise tööga tulemuseni jõuti. Mina oleks tahtnud paremat tööd näha. Võib-olla seepärast saab minu tee ka teistsugune olema. Ma tahan olla rahul sellega, kuidas ma midagi teen, mitte rahulduda ainult sellega, millise tulemuse ma saavutan. Tulemus on oluline vaid mu enda jaoks ja seepärast ei kipu ma ka sellele mängumaale. Aga tore on, kui on inimesi, kes on seal ja kes pakuvad elamusi.

/Siia juurde tuleb lisada seik neljapäevaõhtust, kus, mulle tundus, mu poole juba pöörduti sellesi "tiitliga", mida tulevikus uhkusega kanda tahan, - kuna teise nimetatud "tiitli" alla ma kuidagi mahtuda ei saanud ja kõik ülejäänud said, siis võin ju järeldada, et see "tiitel" oli minule määratud. Praegu olen selle "tiitli" jaoks veel liiga toores, aga küll saabub aeg, mil täituvad minugi soovid. Ja mõned selleteemalised "võidud" on mul juba praegu olemas - ehk siis suurepäraselt tehtud töö, mis on sõna otseses mõttes edasi viinud. Ja mõte on juba suunagi leidnud, eks paistab, kas see tõeks ka saab. Teised on tagant kiirustamas, kuid õppides parimatelt tean, et tuleb kõigepealt korralikud ettevalmistused teha, alles siis saab ennast täiesti kindlalt tunda. See kõik aga võtab aega, kuid suund on paika pandud ja esimesed sammudki juba astutud, pea seegi teekond lõpule ei jõua. Tee, mis viib ühe teise tee alguseni./

Reede, 29. oktoober 2010

Suurmeeste mõtted

Põletada enda taga kõik sillad. Siis pole inimesel valikut. Jääb järele vaid edasi minna - kuni võiduni. /Fridtjof Nansen/

Mis on unistused väärt, kui neid teoks ei tehta? /Fridtjof Nansen/

Julgus, tahtejõud, vankumatu usk üritusse, mille nimel olin võidelnud - kõik need omadused, mis mul seni lugematuid takistusi olid aidanud ületada -, näisid ühtäkki mõttetud, täiesti kasutud. Sel traagilisel silmapilgul tundsin esimest korda lootusetuse ja kibestumise maiku. /Roald Amundsen, olles teoks teinud terve rea edukaid polaareksepeditsioone, sh Lõunanaba esmavallutamine, sattus petturi lõksu, mille tulemusena pankrotistus ja nagu sellest ei piisaks, asus ajakirjandus teda laimama/

Ma loobusin kõigest, et olla vaba, ja, näe, mis sellest välja tuli: ma olen eluaeg raha ori olnud. /Roald Amundsen, järjekordse ekspeditsiooniga tekkinud võlgade kustutamisele asudes/

Väike alatus ei suuda suuri saavutusi iialgi tumestada. Sina, kulla sõber, oled inimene, kellele on pööratud kogu maailma pilgud. Järelikult pead olema valmis kõige rängemateks kallaletungideks. Sellest üle olla on suur ja raske kunst. Kas siis sina - mees, kes ei tea, mis on hirm - inimeste kademeelsuse koorma all nüüd tõesti järele oled andnud? /Fridtjof Nansen lausus sedasi Roald Amundsen'ile, kui too pärast edukat dirižaablilendu üle Põhjanaba ei suutnud kuidagi taluda Umberto Nobile', kelle eksimused oleksid dirižaabli peaaegu alla kukutanud ja kes pärast ekspeditsioonilt naasmist esines ekspeditsioonijuhi ja algatajana, kuigi ta seda ei olnud, käitumist/

Kõige hämmastavam on minu jaoks aga see, et inimesed, kes on vastu seisnud looduse enda kõige karmimatele tingimustele, on nendega hakkama saanud ja kõik raskused ületanud, on nii haavatavad teiste inimeste poolt. See on asi, milles inimesed on iseäranis osavad - üksteisele haigettegemine. Palju õnne meile!

Kolmapäev, 27. oktoober 2010

Mis järjekorras?

Ikka on toimetusi, mis tuleb ära teha. Ikka on midagi seesugust, mis vajab toimetamist. Aga millises järjekorras asju teha? Vaat sellise küsimuse eest leidsin ennast. Eks kui pole probleemi, siis tuleb see ju välja mõelda. Ja nii suutsin minagi endale tekitada probleemi sellest, millises järjekorras peaksin tegema õhtuseid toimetusi. Kõik, mis tegemist vajab, tuleb ju ometi ära teha. Aga enne peab ikka tõsiselt järele mõtlema, milline on see järjekord, mis annab kõige parema tulemuse.

Samamoodi tekitasin endale ükspäev poes hommikusöögiks süüa hankides probleemi. Oleks tahtnud justkui midagi uut proovida, aga samas läks mõte sellele, et päeva peaks ju alustama millegi positiivsega, siis tuleb ju päev ise ka hea. Siiski võtsin riski midagi uut proovida, sest muidu ei saagi kunagi otsa lahti tehtud. Ja õnneks risk tasus ennast ära.

Kui ma milleski muus osav ei ole, siis vähemalt probleemide tekitamises küll! Jälle üks asi, mille pärast ennast hästi tunda!

Minu isa patud

Läksin täiesti juhuslikult vaatama KuMu dokumentaali. Tänane film oli "Minu isa patud". Jutt siis Pablo Escobar'i, Kolumbia narkoparuni, pojast. Läksin eriliste ootusteta, läksin ilma igasuguste eelarvamusteta.

Filmi arenedes sain teada, et ma olen kuulnud päris mitme kuulsa (ja ka "kuulsa") kolumbialase nime. Aga see, mida kõike raha nimel ei tehta, on ikka täiesti kohutav ja peaks olema õppetunniks kõigile.

Kõige hämmastavam kogu loo juures oli minu jaoks aga see, kui Pablo Escobar'i poeg ja naine elasid uute identiteetide all juba Argentiinas ja siis naise raamatupidaja avastas, kellega tal tegu on, otsustas ta, et nüüd on õige aeg hakata neilt vaikimise eest raha välja pressima. Eks ikka igaüks tahab oma saada.

Ja selle mõtlemapaneva loo lõpetasid Pablo Escobar'i poja sõnad selle kohta, miks ta otsustas oma elu elada teistmoodi, kui ta isa: "Kui me olime kodus, põrand oli kaetud narkodollaritega ja me nälgisime, sest politsei oli maja ümber piiranud, siis sain ma aru, et nende narkomiljonitega pole midagi muud peale hakata, kui neid vaid ahjus põletada, sest nende eest ei pruugi isegi peotäit riisi saada."

Teisipäev, 26. oktoober 2010

Kaasaegsed väärtushinnangud

Hakkan üha enam aru saama sellest, et ma ei sobi oma väärtushinnangutega praegusesse aega. Üha sagedamini leian, et ma ei saa aru, milliste põhimõtete alusel toimib see maailm, milles me parajasti elame. Ikka sagedamini hoian kahe käega peast kinni ja avastan ennast lausumas: "Ma ei saa aru!" Või siis hoopiski ahhetamas: "Ei ole võimalik!" Kõik need olukorrad on enamasti kantud väärtushinnangute lahknemisest. Neid ajendavad situatsioonid, milles kajastuvad tegevused ei lähe kuidagi kokku sellega, mida mina väärtustan.

Väärtushinnangud on need, mis panevad paika selle, kuidas me asjadele vaatame, millised on head asjad ja millised on halvad asjad, millised on lubatud teod ja millised on keelatud teod. Võiksin siinkohal tuua ehk ühe lihtsa näite. Näide siis sellest, kuidas keegi avaldas hämmeldust selle üle, et inimene, vaevalt pääsenud ühiskondlikule rahale ligi, hakkas seda kohe enda taskutesse ümber tõstma. Ehkki ka minu jaoks on igasugune selline tegevus - ehk sulle kasutada antud kellegi teise raha enda kasuks ärakasutamine - välistatud, tundub see kaasaegses ühiskonnas olevat täiesti normaalne tegevus, natuke võib-olla vibutatakse näppu, aga siis läheb kõik vanaviisi edasi. Me kõik ju teame selliseid juhtumeid nii enda elust kui ka ajakirjanduse vahendusel. Selle asja teine serv on see, et sellise tegevuse taunimise taga nähakse kadedust - et ise ei saa, et ilmselt võtaks isegi, kui saaks. Selliste kommentaaride peale oskan vaid niipalju öelda, et ma olen rumal ja ei oska kaasaegses maailmas hakkama saada, sest väärtushinnangud on teised ja selliseid asju lihtsalt ei tehta.

Nii leiangi ennast mõnikord mõtlemas selle peale, miks mulle meeldivad raamatud vanadest aegadest. Eks vist ikka sellepärast, et siis olid väärtustatud sellised iseloomuomadused, nagu ausus, sõnapidamine, otsekohesus, tõearmastus, oma põhimõtete eest seismine, tagasihoidlikkus. Kuid kaasaegne ühiskond nõuab hoopis teistsuguseid omadusi, jääb sageli mulje, ja kui enamus on nende sobivusega nõus, siis need määravad ka avaliku arvamuse.

Eks olen mõelnud ka selle peale, miks näiteks on mulle oluline mu au. Kas on see ehk tingitud sellest, et hinge taga olevat vara justkui polekski? Või siis on au just see asi, mis mind kuidagi edasi aidata võiks ja millele loota võiksin?

Vahel tekib selline tunne, et seisan üksi voolu käes ja tundub, et ühel hetkel käib vool must lihtsalt üle ja siis olengi oma väärtushinnangud tasandanud sellisteks, nagu neid elu nõuab. Kuigi see üksiolekutunne ei ole päris õige, sest oma lähikondlaste käest kuulen sageli, et ka neil tuleb ette täpselt samasuguseid olukordi. Siiski ei arva ma, et peaksime üldisele voolule järele andma - pole seda siiani teinud ja ei näe vajadust teha seda ka edaspidi.

Kuid selleteemalised kokkupõrked jätkuvad kindlasti ka tulevikus ja neist pole pääsu. Eks tuleb nendega leppida ja elada oma väärtushinnangutega edasi, nii hästi või halvasti kui see siis õnnestub. Kuid suuta iseendale ausalt silma vaadata on minu arvates kõige suurem väärtus üldse - teada, et oled talitanud selle järgi, mida õigeks pead.

Reede, 22. oktoober 2010

Kasutud teadmised?

Olen elu jooksul omandanud palju teadmisi, mis enamasti kasutult seisavad. Elu on ikka pakkunud võimalusi õppida ja kui juba on võimalust õppida, siis ju ikka õpin ka. Nii ongi kogunenud teadmisi, igasugustelt elualadelt ja igasugustel teemadel. Kuid elu on läinud sellist rada, et enamasti seisavad need teadmised minu sees täiesti kasutult.

Kuid, vahel harva, aga siiski, juhtub seda, et neid teadmisi on vaja. Nii sain paar nädalat tagasi teada, et teadmised, mida ma polnud pikalt kasutanud, osutusid korraga äärmiselt vajalikeks ja kulusid marjaks ära. Sel nädalal on aga üleval olnud teine teema, millega seotud teadmised on mul samuti kasutult seisnud, ja nüüd siis sain neid rakendada teiste inimeste aitamisel.

Eks on praegugi omandamisel uued teadmised, mille kasutamisvõimalusteni läheb veel aega. Kuid tean, et on ette nähtud, et need teadmised peavad mul olemas olema ja eks ma siis selle jaoks õpin. Ja eks see õppimine ole üks parajalt lõbus tegevus ka, kui on paras seltskond koos ja mõttearendused võtavad hoo sisse, sirutavad tiivad välja ning tõusevad lendu.

Kohaloleku kontroll

Neid kontrolle, kas olen kohal või mitte, tuleb läbi teha üsna tihti. Ja vahel satun nende kontrollide peale täiesti juhuslikult ja ilma neile suuremat tähelepanu pööramata. Kuigi-kuigi, kui juba saan aru, et olen taaskord läbinud kohaloleku kontrolli, siis taipan, et olen tähele pannud ja jälginud, mis ja kuidas.

Nõnda leidsin ennast taaskord peaaegu lausumas neid sõnu, mis ükskord kogemata ühe loengu käigus keset õppejõu kõige suuremat seletamishoogu valju häälega mu suust välja lendasid: "Ära aja lolli juttu!" Tookord polnud need sõnad küll õppejõule suunatud. Seekord olid mu täpsustavad küsimused aga küll suunatud õpetajale, kes midagi seletas ja joonistas, mina vaatasin seda joonist ja küsisin, et see küll pole see, millest räägitakse. Eks tuligi välja, et nõnda see tõesti oligi - st joonis ei vastanud sellele, millest räägiti.

Ise veel imestasin selle asja juures, et kuidas ma jõuan kogu seda infot, mida mulle pakutakse, vastu võtta, läbi analüüsida ja sellele veel reageerida ka. Kohalolek peab sellistes olukordades ikka täielik olema. Aga mulle niimoodi meeldib, sest vaid sedasi võin selle asja selgeks saada. Selgekssaamine aga ongi ju minu eesmärk.

Esmaspäev, 18. oktoober 2010

Taasleitud jõud

Jõuetus on väga raske olemise hetk. Siis, kui tunned, et ei jõua midagi teha. Või siis, kui tunned, et ei taha midagi teha. Siis, kui kõik seisab justkui paigal ja sinust pole panuse andjat, et midagi muuta, midagi teha selleks, et asjad liikuma panna.

Oli minulgi selline periood. Kuigi-kuigi, selle oma jõuetuse sees toimetasin, tegin päris palju asju, kuid neid tegin enamasti vaid läbi udu, pigem kõrvaltvaatajana kui aktiivse osalejana.

Nüüd on aga jõud tekkinud. Ma ei tea, kas see on vihast tekkinud jõud - viha pidi jõudu andma - võib-olla on see nii, võib-olla ka mitte. Aga igal juhul on tekkinud jõud, eks ikka vaimujõud, taas liikuda, toimetada, edasi minna. Nii on nüüd viimaks hakanud toimuma need asjad, mis on vahepeal ootel olnud ja paigal seisnud.

Nii on endasse ahmitud mitmed raamatud, on käidud ammuunustatud radu, on tegeldud asjadega, mis on vahepeal soiku jäänud.

/Kas oli pöördepunktiks tõesti siis see paarinädalatagune muutus mu elus? Kas see siis pani aluse sellele uuele liikumisele, andis mulle selle jõu, mida praegu enese sees tunnen olevat. Tean, et ei tohi lasta ennast välisest kaasa haarata, aga siiski ei saa välismõjudeta kuidagi hakkama./

Vahel on hea,..

...unustada. Vahel on hea, kui aeg muudab tuhmimaks need tunded, mis olid, need emotsioonid, mis pulbitsesid. Vahel on see väga hea. Aga vahel ei ole see asi nõnda mitte. Vahel oleks vaja, et suudaks värske ja ehedana hoida seda, mis on olnud erakondne, mis on liigutanud, mis on põlema pannud.

Seega on ajalgi, nagu ka kõigel muul, ikkagi kaks poolt ja neil asjadel, mida ta endaga kaasa toob (või mälestusehõlma viib), komme kas oodatult tuhmuda või hoopis tahtmatult kaduda.

Nii olen minagi praegu ajavoolus kahe erineva sooviga. Ühelt poolt tahan unustada ja see hakkab juba päris hästi õnnestuma. Teiselt poolt aga tahan mäletada, hõõguda, hingestuda.

Aeg ja ootamine käivad käsikäes. Aga kui enam ei jaksa, ei jaksa oodata, kust siis võtta see jõud, et ikka jaksaks. Tean-tean, et aeg läheb edasi hoolimata sellest, millised on mõtted ja tunded mu sees, kuid siiski on raske olla ootavas olekus, sest ootamine tähendab ju ometi seda, et soovitud tulemus pole saavutatud, soovitud seisund pole saabunud.

Aga ootamine võib ka olla kahesugune - vahel on oodata hea, siis, kui tead, mis tulemas on, kui aga ei tea, mis tuleb, siis on ootamine iseäranis raske.

Kannatlikkust! Pikka meelt! Küll saabub AEG!

Kusagil toimus nihe

"Kas see on hea, kui keegi meist praegu ära sureks? Kas see on ühiskonnale kasulik?" Selline oli küsimus, mille esitas meditsiiniloengu pidaja. See oli ilmselt see hetk, mil toimus nihe, mõttemaailma pööramine.

Minu jaoks on üks olulisemaid vajadusi siin elus olla teiste jaoks vajalik. Ja kuigi saan seda vajadust päris tihedasti rahuldada, tekivad ikka aeg-ajalt sellised hetked sisse, mil tekib küsimus, kas mind ikka on kellelegi või millekski vaja.

Sellistel hetkedel peaksingi ehk asuma hoopis teistsugusele vaatenurgale, mis iseenesest on küll räigem ja sirgjoonelisem, aga selle võrra annab ka selgema vastuse kätte. Kui ükskõik kes meist ära sureks, oleks see ühiskonnale üsna suur kaotus. Ja see, mida me ise väärt oleme või ei ole, on selle kõige juures suhteliselt väheoluline (kui nii võib öelda). Hoopis olulisem on see, mida teeb meie surm meid ümbritsevate inimestega, kuidas nemad edasi toimetavad (või siis ei toimeta) - ehk siis meie kadumine siit ilmast tekitab päris korraliku kaose selle koha ümber, kus me hetk tagasi veel olemas olime.

See kõik viis mind selliste mõtete maale, kuhu ma igapäevaselt ei eksi. Ehkki võin aeg-ajalt ju mängida oma väärtuse ja sellelaadsete mõtetega, aga sügavamalt neid analüüsida pole kas soovi või tahtmist. Aga selline rõhuasetus pani paratamatult mõtlema selle peale, et milleks ma olen, milline on minu panus ja kas ma ikka annan endast kõik igal ajahetkel. Ja olgem ausad, ega need vastused just kõige meeldivamad polnud - võiks, suudaks ja peaks rohkem tegema ja jõudma. Samas, teades ennast, tean ka päris täpselt, et selline hetkeline valgustatusmoment taandub peagi, kuid ehk jääb see tundevirvendus kuhugi sisemusse ikkagi alles ja tuleb vajalikel momentidel meelde.

Samas on selle asja juures ka see alaline teema, millega me kõik kokku puutume - homme teen, järgmisel nädalal teen, järgmisel aastal teen. Kuigi see on hea vabandus ja aitab oma asju kenasti planeerida, peab siiski alati arvestama võimalusega, et homset, järgmist nädalat ja järgmist aastat ei pruugi tulla. Seetõttu tuleb teha täna ja kohe neid asju, mis midagi tähendavad.

Reede, 15. oktoober 2010

Ideaalelu mudel

Leidsin siin ennast mõtlemas, et ilmselt igaühel on oma pilt sellest, millisena me oma elu ette kujutame. On olemas oma ideaalelu mudel. Ehk siis nägemus sellest, missugune peaks meie elu olema, millised komponendid peaksid olema selle lahutamatuks osaks. Ja eks elu peamisi eesmärke minu arvates olegi see, et püüdleme selle ideaalelu poole ja kindlasti on olemas ka inimesed, kes sellise elu enda jaoks saavutavad.

Aga mida teha siis, kui ei suuda otsustada, milline peab ideaalelu olema? Minul on sellega kogu aeg probleeme olnud - ilmselt seetõttu, et ma pole suutnud enda jaoks paika panna seda, mida ma tahan. Kõige kentsakam kogu asja juures on see, et kui ühel hetkel tundub, et kõik, mida ma saada olen tahtnud, olen saanud ja justkui olen ideaalelu elanud, siis selgub korraga, et tegelikult on justkui midagi ikka puudu, on midagi, mida veel ihata, midagi, mida veel tahta. Samas on asjal ka teine külg - see, mis räägib sellest, milline on kujutlus sellest, mida ma tahan, ja milliste tegelike tahete ja soovideni viib mind välja elu. Nii leidsin ennast ühe selle nädala hommikusaginas taaskord tõdemas, et see, mida olen kujutlenud ja mõelnud, ei ole minu puhul lihtsalt teostatav, sest tüdinen liiga kiiresti ja liiga kergesti tekivad uued huvid.

Samas aga näen kõrvalt, millised on teiste inimeste ideaalelu mudelid ja kuidagi rahul on hinge nende pärast, kui nad on saavutanud selle, millest nad on unistanud ja elavadki oma kenas majas oma mõnusa perekonna ja mõne koduloomaga. Tore, kui selline soovitud idüll on tõelisuseks saanud.

Piisab ainsast pilgust

Justnimelt, piisab ainsast pilgust. Rohkem pole tõesti vaja. Vaid ühest pealeheidetud pilgust saab kõik selgeks ja tekib see tunne mu sisse. Nii läks seegi kord - piisas vaid ühest pilgust, et kõik mu sees segamini keeraks ja saaksin aru, mida ma tahan. Rohkem lihtsalt polnud vaja, sest see, mida nägin, tegi kõik kohe klaariks.

/Võimatu on jääda neutraalseks ja säilitada kainet mõistust, kui näed midagi sellist, mis ahvatleb ja kaasa haarab. Kui peaksin enese sees võitlust pidama, siis oleks kindlaim tegu pilgu kõrvalekeeramine, kuna aga sellist vajadust ei ole, võin vabalt nautida ja ennast kiusatusse saata ainsa (silma)pilguga./

Kolmapäev, 13. oktoober 2010

Elu näilisus

Viimasel ajal on üks teemadest, mis ikka ja jälle üles tuleb, see, et mida võib uskuda ja mida mitte. Nõnda on küsimuse all olnud, kas seda, millise mulje inimesed endast jätavad, võib usaldada või on see vaid üks mäng. Või kas võib uskuda seda, mida kusagilt kuuled või mida keegi kusagil vahendab. Kui sellised teemad juba üleval on, siis ilmselt on millegi põhjal tekkinud kahtlused, on selgunud midagi seesugust, mis etendatud vaatemängu on mõra löönud.

Kas teie olete vahel mõelnud selle peale, et kõik see, mis ümberringi toimub, ei pruugi üldsegi olla nii, nagu see välja paistab, vaid võibki olla üks suuremat sorti vaatemäng, mida kellegi tarvis mängitakse? Kas pole teil vahel tekkinud mõtet, et mingi asi ei klapi ja see, mida väljapoole näidatakse, ei saa ju ometi tõsi olla?

Minul ikka tulevad aeg-ajalt sellised mõtted pähe ja enamasti seoses sellega, mida näen inimesi tegemas ja kuidas käitumas. Aeg-ajalt pakub elu selliseid läbinägemishetki. Aga õnneks olen selle kõige juures siiski suutnud säilitada naiivsuse ja usaldavuse - ikka tahan uskuda, et kõik ongi ilus ja hea. Ilma sellise illusioonita, ma arvan, polegi võimalik maailmale avali ja uudistavate silmadega otsa vaadata. Seda viimast aga tahan ma kindlasti teha, sest vaid nõnda saab elu kogu tema võluvuses nautida.

Asjast arvata

Olen kahe vahel. Ühelt poolt pole ilus teiste õnnetuse üle naerda, aga kusagil sisemuses on peidus see tunne, et tahaks targutada - näete nüüd, mis teil seal toimub, kui mind ei ole. Teisest küljest on see hoolimine mu sees ja ikka tahaks, et läheks hästi neil, kellest hoolid. Kuigi tean, et minu hoolimisest ei muutu midagi, olen sellise kahepidise seisu sees. Ise enda jaoks sellise olukorra loonud ja ise pean selle sees ka hakkama saama. Sest praegu veel ei ole ma saavutanud tuimust, mis vajalik on. Praegu on mu sees mingi tundevari, mis pole veel päriselt kadunud. Aga aeg läheb ja küll saab seegi asi ajalootolmuga kaetud ja siis mul pole tõesti enam sooja ega külma sellest, mis toimub ja kuidas. Senikaua aga pean ennast korrale kutsuma, et mitte oma emotsioone vales kohas välja elada.

Elulaadne elu

Sattusin jälle toidupoodi ja vaatama sealseid silte. Mida on meil peale hakata nende asjadega, mis on millegi laadsed? Kas siis tõesti on meile vaja neid asju, mis ei ole nagu päris asjad, aga mida ometi poes müüakse? Kuigi tean, et kõik on defineerimise küsimus, tekib ikkagi küsimus, et milleks on vaja teha midagi, mis on millegi moodi, aga pole ka päris see. Mõtlesin siin ükspäev ka selle peale, et vist peaks hakkama tähelepanelikult lugema ka nö esimese ringi toiduainete pakendeid, mine tea, mida põnevat nende seest leida võib ja ehk pole nemadki varsti enam need pärisasjad, vaid näiteks ainult piimalaadsed või munalaadsed tooted.

Kui juba niimoodi, siis võiks ju elada elulaadset elu - et justkui on elu, aga siiski ei ole ka. Mitte, et ma ise oleks viimasel ajal elule vapralt vastu astunud, aga elul pole ma lasknud ka mõttetult mööda voolata. Ikka olen kaasa löönud, oma panuse andnud. Ikka tahaks ju elada elu, mitte tegeleda millegi elulaadsega. Siia sobib hästi lause, mille kusagilt lugesin: kui meist igaühele on siin elus oma rist kanda antud, siis ei ole mõtet seda enda järel lohistada, vaid parem on ta õlale võtta ja püstipäi edasi rühkida.

Mõtted minu peas

Kuigi on olnud igasuguseid mõtteid ja tundeid, tabas mind täna ühel hetkel selgus. Selgus selles osas, millised on mu tõelised tunded. Ja need tõelised tunded vastavad täpselt sellele, millest olen rääkinud ja mida olen välja öelnud. Kuigi tegelikult tuli see selginemine läbi eituse. Tuli läbi selle, et sain aru, et seda tunnet, mis võiks olla, ei ole minu sees ega olegi olnud. Ehk siis olen asjad enda jaoks juba ammu sõnadesse pannud ja nüüd siis tuli ka see sisemine veendumus järele, et need asjad ka tegelikult nõnda on.

Seal kõrval leidsin ennast mõtlemas praeguse olukorra peale, selle peale, mis toimub minu peas ja iseäranis südames. Leidsin ennast mõtlemas asjade peale ja jälle jõudsin välja nende asjadeni, millest juba niigi olen aru saanud ja mida juba niigi tundnud. Oli sellelgi teemal enesele silmavaatamise ja tõe tunnistamise hetk.

Kõigele sellele lisaks tuli mulle meelde see olukord, kus viibisin kusagil aasta alguse paiku ja sain aru, et elus ongi nii, et see, mis ühel hetkel on aktuaalne ja tundub olevat kõige olulisem asi maailmas, vajub ajavoolus unustusse ja vaid pingutades suudad meenutada, mis oli ja miks oli.

Teisipäev, 12. oktoober 2010

Suhtumise küsimus

Kui rääkisin, mida teinud olen, siis kõlas kommentaar: "Sa võtad seda asja ikka väga tõsiselt". Ja siis tekkis küll tunne, et tahaks enda kaitseks välja astuda. Eks ma siis pidin välja ütlema, millised on minu motiivid. Kuigi juba ainuüksi selle kommentaari põhjal sain aru, et suhtumine on inimestel erinev ja mina olen asja ette võtnud hoopis teisel põhjusel, kui teine inimene ning seetõttu me ei saagi teineteisest ehk aru.

Kuid kogu selle tõsiduse taga on teine teema veel - asi peab lõbus olema ja nalja peab ka ikka saama, muidu on tuim ja kange olemine. Nalja on juba saanud ja eks saab edaspidigi, sest kõik näitab selles suunas.

/Nalja aga peab oskama teha. Minu viimase aja parim naljaämber seisnes selles, kui küsisin leivadegustatsiooni läbiviijalt, kes pakkus maitsta tõsist rukkileiba, kas neil naljakat rukkileiba ka on. Kohe sinna otsa panin jalgupidi ka teise ämbrisse, kui küsisin, et kas tavalise kujuga leib on tehtud samast taignast, millest vormileibki. Teenindaja jäi mind peaaegu ammulisui vahtima ja ma tegin ruttu minekut. Oh mind ja minu suuvärki, üks paras "õnn" on see kõik./

Huvitatult kuulata

Leidsin ennast suu ammuli kuulamas ja endasse neelamas kõike seda, mida räägiti. Teema, millel räägiti, oli ju minu jaoks oluline. Nõnda oli ka täiesti loomulik see, et ma nii tähelepanelikult kuulasin. Kõik need jutud pean ma ära kuulama, sest neis on nii mõndagi sellist, mida võib ühel hetkel vaja minna. See käib õppimise juurde. Kuid siiski neelan neid asju endasse eelkõige seetõttu, et mind huvitab see asi ja ma tahan rohkem teada. Ja kelle käest siis veel õppida, keda siis veel kuulata, kui mitte inimest, kes omab piisavat praktikat ja palju kogemusi.

Huvitav seis

Avastasin ennast sel nädalavahetusel täiesti huvitavast seisust. Seisust, kust ma arvasin, et ma kunagi ennast ei leia. Aga ju siis on vajadus selline, et selline seis väljakujunenud on. Peamiselt ongi seis seotud sellega, mida ma vajan, millest oskan unistada. Ja mingil hetkel pean seda ju ka saama, kui juba oskan välja mõelda ja osata vajada.

Teravalt tunnetasin oma vajadust, sain aru, et see on täiesti reaalne vajadus ja ilmselt on asi senini olnud selles, et pole osanud sellest asjast puudust tunda. Aga praegu just selline aeg, et vajan...

Kõnetav kirjanik

Eelmisel sügisel juhtusin nägema ühte telelavastust, mis oli valmis tehtud Anton Tšehhovi näidendi põhjal. Vaatasin seda lavastust ja tundsin, kuidas see, mis selle tüki sees oli, puudutas mind ja kirjutasin päris mitu luuletust. Sellise tõuke andis ühe teatritüki nägemine.

Nüüd lugesin Tšehhovi jutustusi. Ja jälle tabas mind see, et ma saan aru neist tunnetest ja mõtetest, mis on teise inimese sees. Olgu selleks inimeseks siis kasvõi minevikus elanud kirjanik. Selline kõnetav kirjanik on minu jaoks Tšehhov. Loen tema poolt kirja pandut ning ühel ja teisel hetkel tabab äratundmine, tabab teadmine, et selline see elu tõesti on. Seda kõike siis vaatamata sellele, et aeg oli teine. Kuid lugedes neid lugusid saan aru, et inimesed oma põhiolemuselt pole muutunud, vaid ikka on üleval samad teemad, samad intriigid, samad suhtumised.

Pühapäev, 10. oktoober 2010

Iseendale selgeks teha

Kõige keerulisem on mingeid asju iseendale selgeks teha. Nii tegelen minagi praegu sellega, et teha ise endale selgeks seda, mis ma tegelikult väärt olen. Kui olen enda jaoks juba mingi mõõtmissüsteemi valmisehitanud, siis raske on seda muuta. Nüüd siis on saabunud see hetk, mil välispidiste muutuste tulemusena peavad toimuma sisemised muutused. Ehk siis peab aset leidma see, et tunnistan enesele tõde ja ei peida ennast enam mingite kujutluspiltide taha. Ja kõige olulisem asja juures on see, et ma pean olema objektiivne, ma ei saa mingeid tundeid panna selle hinnangute andmise sisse.

Kasvamine läbi kanguse saab see olema, aga seda on vaja, sest teistmoodi ei ole see asi teostatav. Iseendaga võitlemine ongi kõige raskem asi. Kuid iseendast võitu saamine on ka kõige suurem võit.

Teise külje alt vaadatuna

Kord juhtus selline asi, et sain teada midagi, mis tundus imetlusväärne ja ületamatu. Vähemalt minu jaoks, tol hetkel. See pani kõik asjad ühte konkreetsesse valgusesse, asetas asja, millest juttu on, minu jaoks millekski kaugeks ja kättesaamatuks. See tookordne rõhuasetus on mind ikka saatnud ja selle järgi olen seadnud kogu oma suhtumist.

Nüüd, olles ise selle asjaga kokku puutunud, hakkab mulle üha enam tunduma, et see üks suur illusioon oli, et tegelikult on see, mida mina pidasin saavutamatuks, midagi lihtsat ja kerget. Võib-olla on need ennatlikud järeldused, võib-olla saab see asi tõesti olema keeruline ja raskesti kättesaadav, aga praegu tundub küll, et aukartus, mida selle asja vastu tundnud olen, on täiesti mõttetu, sest vaadates asja sisu ja läbides esimese osa, olen aru saanud, et mul on kõik eeldused selleks, et asi käiks lihtsalt ja probleemideta, kogu aeg olemas olnud ja minu jaoks ei saagi see olema midagi erakordset.

Ehk taaskord taandub kõik taustsüsteemile - kelle jaoks keeruline, kelle jaoks mitte. Kui ikka oled tegelenud asjadega, mis on kordi keerulisemad, siis mis probleemi peaks olema lihtsate asjade omandamisega? Lisaks muidugi ka see, et mul on mingites valdkondades praktiline kogemus juba täiesti olemas ja selle peale võin ju ometi kindel olla.

Teha omatahtsi

Ei tohi ennast lasta mõjutada sellest, mida teised arvavad. Tuleb teha asju nii, nagu ise õigeks pead. Ja tuleb teha neid asju, mida õigeks pead. Selline peaks olema elu õppetund. Aga ikka on meie ümber inimesed ja ikka laseme ennast mõjutada sellest, mida nad arvavad. Teiste arvamus tuleb ära kuulata, läbi analüüsida ja siis teha seda, mida õigeks pead. Omatahtsi tehtud teod on need, millega võid rahul olla, isegi siis, kui need pole välja kukkunud sedasi, nagu mõtlesid. Aga teadmine, et oled teinud seda, mida soovisid teha, annab sisemise veendumuse, et kõik on õige.

Kõik, mis vajab tegemist

Kui sai siin keset suve otsustatud, milline on edasine plaan, siis praegu läheb kõik plaanikohaselt. Kuni detsembri alguseni on plaanid selgelt paigas, selleks ajaks saab üks asi selgemaks. Ja siis tuleb asuda järgmise plaani juurde, sest kõik eeldused tuleb luua. Eks siis kevadel selgub, kus ja kuidas omandatut rakendada saab. Kindel on aga see, et kindlasti saab rakendatud, sest siht on silme ees ja tegutsemiskava täiesti olemas.

Ja minu arvates on ajastus suurepärane. Minule sobib see pakutud variant imehästi. Hea, kui keegi on minuga oma plaanid ära kooskõlastanud. Sedasi on ju väga hea!