Neist mõtetest mu peas ei tea Sina praegu veel midagi, aga küll Sa ükskord teada saad. See lihtsalt peab niimoodi minema ja eks ta läheb ka, sest ma olen selles täiesti kindel. Aga kui nüüd minna tagasi nende mõtete juurde, siis need on ilusad mõtted, need on õrnad mõtted, need on mõtted, mida arvatakse, et minu peas ei liigu. Kuid liiguvad ikka, mille poolest siis mina teistsugune olen? Ikka samasugune inimene, nagu teisedki. Ja minu peas saavad need mõtted liikuda seetõttu, et Sina panid nad sinna liikuma. Mina oleks kõigel minna lasknud. Aga Sina näitasid mulle, et on olemas võimalus. Eks ma siis hakkasin sellest Sinu näidatud võimalusevilksatusest kinni ja hoian nüüd päris tugevasti.
Vahel mängin mõttega, kas sellel kõigel on üldse mõtet või kuhu see üldse välja viia võib. Aga see on vaid mäng, mis kuhugi ei vii, sest mina tulevikku näha ei oska. Tuleb see, mis tulema peab. Ja eks ikka siis, kui tulema peab. Minu asi on vaid kohal olla, on ju nii? Ja kui see aeg saabub, siis saavad need mõtted, mis praegu mu peas ringi liiguvad, teoks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar