Vahel tekivad ju pähe mõtted, kuidas oleksid asjad siis, kui ühel pöördepunktiks olnud hetkel oleksid asjad teistmoodi läinud. Ikka mõtled ju selle peale, millised oleksid siis asjalood praegu, kuhu oleks asjade teistsugune kulg viinud.
Eks ütleb ju elukogemus seda, et iga asi on millegi jaoks hea. Nii olen minagi nüüd aru saanud, milleks oli hea see, millega ma kuidagi leppida ei soovinud. Kui asjad oleksid läinud teisiti, oleksin jäänud oma mugavasse olemisse kulgema. Asjade minek selles suunas, kuhu nad läksid, tekitas minus aga aktiivsuse ja ilmselt andiski see mulle jõu, mida ma endas peituvat ei arvanud.
Veidi teistsuguse arusaamisega inimesed ütlevad, et kui saad haiget, siis see on õpetuseks, sellest pead midagi õppima. Mina, nüüd tean, oleks pidanud hoopis varem õppima hakkama, sest ka füüsiline valu on midagi seesugust, mis peaks midagi õpetama. Just nädal tagasi sain sellel teemal targutada, kui seletasin ühele tüdrukule ära, miks tema jalalihased valutavad peale eelmise päeva füüsilist pingutust - eks ikka seepärast, et keha jaoks oli see enese liigutamine midagi ootamatut ja see valu on keha viis öelda, et talle antaks võimalus kohanduda selle uue olukorraga.
Kuid nüüd olen teemast veidi kõrvale kaldunud. Praegusel hetkel huvitab mind sootuks, kuhu SEE tee mind edasi viib, mis mind ees ootab. Igal juhul on tagatud see, et seiklusi on ja õppetunde kindlasti ka. Oleks ma siis vaid piisavalt agar õppust võtma ega püüaks tuttava külge klammerduda, kui peaks hoopis lahti laskma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar