Täna leidsin ennast kojusõites teeservas leidunud maanteeposti vaatamas ja mõtlemas, et mis toodri moodi see välja näeb ja kustpoolt peaks sellest mööda sõitma. Ja ise naersin enda üle - mu mõtted on kuidagi väga ühesuunalise liikumise sisse saanud. Kas peaksin lisama, et teletorn tundub juba ammu süviselt piiratud laevana ja SEB-panga kaks rohelist tuld annavad märku sellest, et tema külje alt saab ohutult mööduda?
Hea, et selliste olukordade vahele tuleb neid momente, mil olen sunnitud mõtetele hoopis teise suuna andma. Nii leidsin ennast pühapäeval, kui politseiauto minu auto taga oma puna-sinise vilkuri tööle pani, mõtlemas selle peale, et nii tore, et nad minuga vaeva näevad ja meelde tuletavad, millised reeglid kehtivad maapealses liikluses. Kuigi neil peale dokumentide kontrolli ja kena-päeva-soovimise muud asja polnudki, oli mul siiski hea meel, et nad ennast meelde tuletasid, sest muidu ootaksin neilt varsti hoopis ja ainult "lima" lipu väljapanemist, et auto seisma jätta.
Kõige selle juures tean, et peagi olukord normaliseerub, aga uute teadmiste tulv kipub vägisi olemasolevaid teadmisi tuhmistama ja nii tulebki aeg-ajalt ise endale meelde tuletada seda, kus ma parajasti olen ja mida tegema pean.
Eks seda laadi hoiatusmomente on olnud varemgi - kui olles mitme päeva jagu saanud roolida vaid kahemastilist jahti ei suutnud ma seejärel kuidagi aru saada, miks auto roolile peaaegu koheselt reageerib ja võtab momentaalselt suuna sinna, kuhu teda parajasti suunata soovitakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar