Neljapäev, 29. september 2016

Huvitavad kohtumised

Viimased nädalad on mulle pakkunud huvitavaid kohtumisi. Inimestega minu minevikust, inimestega, keda pole tükk aega näinud. Peaaegu igasse päeva üks. Ei tea, mis see toimub ja kuidas ma peaksin nendest märkidest aru saama? Kaks kohtumist olid täpselt sellised, et võib-olla mõnes teises olukorras oleksin ma teistmoodi reageerinud, aga olukorrad ise olid mind täielikult endasse haaranud ja nii ei saanud neist kokkujuhtumistest mingit seesugust asja, mida muidu vist oleks saanud. Võib-olla oli see elu viis mind kaitsta - pakkudes mulle neid kokkusaamisi just sellistel hetkedel, mil välises maailmas oli minu jaoks vähe märkamisväärset. Mõni aeg tagasi oleks ma aga seda kõik tõlgendanud hoopis teisiti ja oleks elule iroonilis-sarkastiliselt vastu karjunud: "Hästi tehtud! Väga hästi tehtud!" Ülejäänud kohtumised on aga olnud sellised, et on andnud usku sellesse, et olen oma mineviku selja taha jätnud ja et mul pole mingeid halbu tundeid ega emotsioone nendel teemadel. Inimestele, kes selliste kohtumiste osaliseks on saanud, võin ma tunduda ülevoolavalt rõõmus, aga tegelikult ka on mul olnud heameel neid näha ja tegelikult ka on mul olnud heameel neile mõni oluline sõna edasiseks kaasa anda. Kuigi jah, ma arvan, et selline minuga kohtumise kogemus on neile inimestele andnud kaasa teatud kõhkluse minu vaimses tervises. Aga, pole lugu, minu mõte ja tunne on olnud aval ja siiras ja kuidas teine pool sellele reageerib, pole sugugi enam minu asi. Ja kuigi mulle enamasti meeldib, kui väike on Eesti, et siin kõik kõiki tunnevad, siis mõnel hetkel on asjad küll nii tundlikud, et parem oleks, kui ei oleks ühtegi tuttavat nägu, aga ega siis elu seda võimalust kasutamata jäta - ikka on tuttavaid nägusid ja igal pool.

Esmaspäev, 26. september 2016

Avastatud Ameerika!

Üks täna üles tulnud teema on see, et inimesed käivad haigena tööl, ei võta haiguslehte. Kummaline, et sellise tõdemuse ja teadmiseni alles nüüd jõuti, et nüüd alles selline Ameerika avastati. See kõik on ju toimunud juba pikalt, sellest uue haiguslehe korra kehtimise algusest saadik. Inimesed ei saa endale lubada, puhtmajanduslikult, haiguslehel olemist. Eks see kõik oli mõeldud ratsionaliseerimise ja kokkuhoiuna, aga lõpptulemus, nii kurb, kui seda ka mõista pole, on selles, et inimesed käivadki haigena tööl, ei saa haiguse ajal vajalikku ravi (nt ka puhkus on tervekssaamise juures väga oluline argument) ja selle tulemus on see, et esimesel hetkel küll mitte, aga ühel hetkel tulevikus annab see veelgi tugevamini ja veelgi ägedamalt tunda. Tervis on inimese kalleim vara ja kui sellega hooletult ringi käia, siis ega organism seda märkamata ja tähele panemata ei jäta. Mõnest praegusest kergemast tervisemurest võib tulevikus saada midagi väga kriitilist. Aga kelle asi see? Selle inimesi asi ikka, kes haigena tööl käib. Aga mis on alternatiiv? Võtta haigusleht ja kaotada oluline osa oma sissetulekist, mis võib omakorda uued tervisehädad kaasa tuua - kui rahaline kaotus on nii suur, et mõjub toidulauale, suurendab stressi igapäevaste asjadega hakkama saamisel. Ja eks on nende haiguste tekkimise ja haigestumiste põhjused enamasti samast valdkonnast pärit - stress ja kehv toimetulek. Ja praegu tundub olevat hea, et haigusraha saamise võimaluski on. Vaadates, mis haigekassa rahadega viimasel ajal toimub, tundub mulle, et peagi muutub midagi ka selles valdkonnas. Ja eks sellega ole veel teinegi teema seotud - eks ikka need ravijärjekorrad, kus maksu maksvale inimesele on loodud näiline turvatunne, et tal on abi käepärast, kui tal seda vaja on, tegelikkus on aga hoopis teine. Abi on käepärast, aga millal, seda ei tea sageli mitte keegi. Kuigi jah, väidetavalt on käinud ja näinud inimesed öelnud, et meil siin on asjad veel päris hästi. Kui on hästi, siis on hästi, aga alati võib ja saab ju paremini? Head tervist!

Pühapäev, 25. september 2016

Oleks ise pidanud...

Vaadates, mis sellest presidendivalimisest nüüd sai, tundub ikkagi vist sedasi, et ma ise oleks ikka pidanud kandideerima. Mitte, et ma arvaks, et mul oleks võimalusi olnud, mitte, et ma arvaks, et ma oleks sellel ametikohal kuidagi eriti hea tegija, aga lihtsalt, kui mul kunagi aastaid tagasi oli juba seesugune mõte ja nüüd on selleks kõik võimalused olemas, siis miks mitte? Ja praeguste sündmuste valguses just võib-olla oleks parim variant olnud - täiesti tundmatu tegelane. Sellised on minu mõtted selle teema juures. Ja eks ole minulgi maailmaasjadest ju oma ettekujutused ja arusaamad ja taipamine ja arusaamine ka riigi toimimisest. Sellest ma muidugi ei lase ennast üldse häirida, et tegelikult võiks Eestis presidendi ametikoht üldse olemata olla, vähemalt sellisel kujul, nagu ta praegu on. Ja loomulikult ka mitte sellest, et siis oleksin kaotanud oma niiväga armastatud anonüümse elu. Ega ka sellest, et ilus olemine, mis Eesti presidendi põhiroll tundub olevat, ei tule mul sugugi hästi välja ega pole minu tugevaim külg - aga võib-olla just olekski see olnud hea võimalus tegeleda enese arendamisega ka sellel teemal? Huumorit kui palju, ka sellises, suuresti katastroofiliseks kujunevas, tsirkuses.

Reede, 23. september 2016

Kuidas niimoodi saab?

Kui ma seda maailma vaatan, siis ma ikka imestan, et kuidas niimoodi saab. Peaminister soovitab arstidel ja haiglatel otsida kohti, kust kokku hoida. Jah, kindlasti tegeletakse ka seal raiskamisega (ega kõik ikka kokkuhoiu peale ei mõtle), aga peaminister, mees, kes ise riigi rahadega, vähemalt minu arvates küll, on vastutustundetult ringi käinud, hakkab nüüd kellelegi teisele rääkima sellest, et peaks veel saama kokku hoida. Tuleb meelde see soovitus, samuti peaministri suust, et inimesed ostku endale uuemad autod, mis vähem kütust tarbivad, siis ei mõjuta aktsiisitõus neid sugugi. Jah, inimesel, kes niigi oma raha loeb, viimseid veeringuid paremale ja vasakule kaalub, on tõesti seda ressurssi veel, et uut autot osta. Ja kui juba rääkida soovitustest, siis ikka ja aina tuleks alustada ikka iseendast ja eeskuju andmisest, mulle vähemalt tundub, aga kas peaministri poolt seda märgata on? Aga, eks uued üllatused ootavad veel ees, sest kui praegu tuleb kokku hoida, siis varsti tuleb veel rohkem kokku hoida, sest riigi rahakott muutub veelgi õhemaks. Nõndamoodi saan mina aru sellest, et kiideti heaks riigieelarve, mis toob järgmisel aastal taaskord kaasa aktsiiside tõusu. Ega sellest pole ju midagi õppida, et juba praegu on aktsiisitõus mõjutanud nii kütuse- kui ka alkoholiaktsiisi laekumist negatiivses suunas - eks tarbijad ikka oskavad oma raha lugeda ja kulutavad seal, kus seda vähem kulub. Aga kuidagi ei jõua see arusaamine nendeni, kes selliseid muudatusi seadustesse sisse kirjutavad. Eestile antud võimalusi ei osata ära kasutada. Aga mis mina ka sellest kõiges tean? Lihtsalt arvan teadvat ja arusaavat. Nagu ka sellest, et alkoholiaktsiisi tõus ei vähenda kuidagi alkoholi tarbimist (mis on peamine loosung aktsiisi tõstmiseks) - alkoholi oluliseks pidavad inimesed loobuvad pigem kõigest muust, kui alkoholist. Ja ühel hetkel võib see tähendada ka Lätis käimise asemel hoopis salaalkoholi tarbimist.

Neljapäev, 15. september 2016

Muutused, mille vastu tahaks olla...

Ma just olin leidnud selle paiga, avastanud enda jaoks selle rõõmsa koha. Ja nüüd siis võetakse see mult ära. Jõuga, ilma, et minul oleks selles osas sõnaõigust (ja polnud sõnaõigust neilgi, kes sellele kõigele vastu seisid, siis, kui oli õige aeg - raha otsustab kõik). Eks esimesed märgid olid juba mõned nädalad tagasi näha, aga siis oli mul lootus, et need on vaid mingid ajutised toimetused, mingid esialgsed. Nüüd mõned päevad tagasi nägin, et ei ole mingeid ajutisi toimetusi, on päris alalised. Aga aru ma ei saanud, kuhu see kõik välja viima peab. Internetist sain aga üsna kiiresti vastuse - radikaalsed muutused, ikka selles suunas, et oleks kõik platsid täis ehitatud. Ja sel korral rajatakse osa ehitisi isegi merre. Ja nii vastu tahaks ma olla neile muutustele, sest ma ei mõista, miks seda vaja on. Teine küsimus on: kuidas selline asi üldse võimalik on, kuidas on lood avatud rannajoonega, kallasrajaga? Aga, kõik on juba otsustatud, kopad ja kallurid toimetavad ja kõik ilus ja imeline, mis oli, on juba lõhutud. Imelisi mälestusi on aga hulgaliselt, eks siis tuleb nendega leppida. Hea, et oli SEE suvi! Kogu selle ehitus- ja ümberehitustegevusega on seotud sel suvel veel üks teine armas paik, kus senised puud ja põõsad, rohelus ja ilu asendati kivi ja asfaldiga. Ja ka kolmandas armsas paigas lisatakse senisele looduslikule keskkonnale ikka asfalt ja elekter. Loomulik progress on see kõik, aga kas tõesti alati ka vajalik ja kohustuslik?

Neljapäev, 8. september 2016

Miks?

Sain alles praegu aru, kuivõrd selge on tegelikult asjade seis. Kuni on kuidas-küsimus, siis on kõik korras. Minul on aga tükil ajal juba miks-küsimus. Mõne asjaga läheb aega ja mõned mõtted nõuavad seedimist ja settimist. Nõnda on praegu ka selle asjaga. Kui midagi toimib loomulikult, siis ei teki ühtegi küsimust, kui on soov ja tahe, siis ei teki ka üleliigseid küsimusi. Minu praegune seis on aga selline, et aina enam tuleb see miks-küsimus üles. Loomulikku jääb aina vähemaks. Ja ma seisan selle olukorra keskel ega suuda ära imestada, iseenda mõtteid ja vaateid ja tundeid. Ja ka seda, miks ma juba varem ei taibanud. Olen mina aga pikkade juhtmetega!

Moraalijünger minu sees

Tuli üks teema ja leidsin, et minu sees tekitavad need väärtushinnangud, mis esile tulevad, küsitavust. Lisandus teine teema ja reaktsioon oli täpselt samasugune. Ja siis ma tundsin, kuidas minus moraalijünger kasvama hakkas. Ma tahaks mõista, aru saada. Ja ometi ei saa. Võtsin selle teema ka ühel puhul ülesse ja kuulasin siis, mida mulle räägiti ja mõtlesin: mis minuga küll lahti on, et ma arvan, et see, kuidas asju näha tahetakse, on mulle vastuvõetamatu. Teine teema on see, et võib-olla on asi selles, et teiste inimeste jaoks on see elu lahutamatu osa, minu elu osaks see pole ja seetõttu ma ka arvan sellest asjast teisiti. Ja ometi ma tean, et mul ei ole mitte mingisugust sõnaõigust, ei ühel ega teisel teemal, isegi arvamiseks õigust mitte. Aga, see ei välista ju neid mõtteid minu peas. Eks ma saan aru ka sellest, et ühel teisel, ühiskondliku moraaliga täielikult vastuollu mineval teemal, olen ma kaugel sellest, et ühiskondlike normide järgi talitada. Olen sellest aina ja üha aru saanud, vihjete järgi, selgelt ja otseselt pole mulle seda veel ütlema tuldud. Aga ma ei lase ennast kõigutada, sest ma tean, mida ma tahan ja mina olen oma otsuse teinud. Ja kõik see kokku viib mind minu uue rollini, mille valguses olen hakanud ka iseenda väärtushinnanguid kriitilisema pilguga vaatama. Kuigi, kui järele mõelda, siis ei ole mul midagi, mida vaadata. Aga, kui minul juba praegu, sellise õrna kokkupuutega selline tunne-mõte, siis peab mul ikka midagi viga olema. PS Aastaid ja aastaid olen ma olnud tolerantne ja vägagi. Aga kas siis nüüd on mõõt lihtsalt täis saanud (väikeseid märke sellest olen ma juba pikalt tähele pannud)? Või on asi ikkagi mind ümbritsevas keskkonnas, mille ma tahan puhtana hoida? PPS Ja silme ette tuleb üks stseen, kus lihtsalt läks ja laulis, andis ahvatlusele järele ja mina lihtsalt vaatasin pealt...

Sama mõte, teine kontekst

Arutlesime kaasaegsete inimeste üle ja siis ütles üks seltskonnas viibiv inimene, et tema arvates kasutatakse kaasajal nutiseadmeid selleks, et ennast maailma eest kaitsta, et vältida suhtlemist teiste inimestega. Kuna minul on inimestega kokkupuutumist vähe ja enamasti, kui ma nendega kokku puutun, ei ole nad näppupidi nutiseadmes, siis ei ole mina selle peale sedasi vaadata osanud. See konkreetne inimene aga suhtleb selliste poolvõõrastega-pooltuttavatega ja selles valguses võib-olla tõesti ongi lihtsam hoida silmad ja näpud ekraanil, et ei peaks ümbritseva keskkonnaga, seal hulgas inimestega, tegelema. Kui ma nüüd järele mõtlema hakkan, siis ikka ja aina hakkavad võõrad inimesed minuga rääkima. Ja ma pole kunagi suurt aru saanud, miks see nõnda on. Praegu aga tabasin ennast mõttelt, et võib-olla ongi asi selles, et mul ei ole nutiseadet näpus ja kõrvaklappe, mis tunduvad ka viimasel ajal inimeste lahutamatud osad olevat, peas. Selgelt eristuv omaealiste seast, alati avatud suhtlemisele (mina, häbelik tagasihoidlik inimene...). Ja eks peab ju arvestama ka sellega, et teema, millest peamiselt räägiti, oli ikkagi see, et tegemist on põhjamaalastega - see konkreetne tähelepaneku tegija oli soomlane ja sellise tähelepaneku tegemise kohaks oli Soome, teisteks osalisteks siis soomlased. Teadagi introverdid ja omaette hoidjad. Nüüd siis üks tehniline vidin, mis seda igal hetkel võimaldab. Kogu see teema läheb nii hästi selle minu kaasaegse kaisukaru teooriaga kokku - ikkagi üks hea ja turvaline asi, mis pakub lohutust ja soojust ja hellust. Kuhu oleme me jõudnud, et seda ühest seadmest otsime, kas meid ümbritsevatelt inimestelt seda tõesti saada pole?

Esmaspäev, 5. september 2016

Isegi politseid ei huvita

Sõitsin mina ühte oma alalist liiklemise rada, ikka tavapärase kiirusemustriga, arvestades, et 70 märgile järgneb 50 kohal, kus veel mõni aeg tagasi seda märki ei olnud. Nüüd see märk seal on ja kohe märgist veidi edasi märkasin politseiautot. Vaatasin, et keeravad just peatumiskohast välja, mõtlesin, et ehk tulevad mulle järele, sest tegelikult ei olnud mu auto spidomeetri seier küll sugugi 50 peal. Aga polnud ta ka 70 ega vist isegi 60. Igal juhul tekkis mul arvamus, et tulevad mind peatama. Aga, heites pilgu mõned sekundid hiljem peeglisse nägin, et nad keeravad ära, ei tule sugugi selles suunas, kuhu mina edasi sõitsin. Sel hetkel kõmas mu peas mõte: "Isegi politseid ei huvita!" Jah, nõnda võib see tõesti ollagi, aga mis neil ikka, muudkui teha tööd ja käia ja karistada inimesi. Ega nendegi elu kergete killast pole. Mina aga neid ei huvitanud. Tegelikult vist polnud ka nii sügav öö, et minu märkide enam-vähem järgimine võiks kahtlane tunduda, nagu eelmise aasta jaaniööl, mil mind ilmselt vaid seetõttu peatati ja puhuma pandi. See pole ju normaalne, et üks täiesti kaine juht sõidab keset ööd, kui maantee tühi on, märkide järgi (ja märke oli palju 50-70-60-70-90-60). Aga tookord oli asja iroonia see, et ma ei saanud kuidagi vajalikku näitu välja puhutud. Ja mind ennast ajas see ikka väga naerma. Imetlesin politseiniku raudseid närve, kes selle kõige peale rahulikuks suutis jääda. Minul aga oli seda naljakam, mida kauem see asi kestis. Kutsuti mind suisa autost välja, väikese vihma kätte. Seal, politseiauto tulede valguses sai siis vajalik puhumine lõpuks teoks ja jätsime hüvasti. Ja eks nüüd vist on registris vajalikud märkmed tehtud, muidu oli mind varemalt minu kahe erineva autoga (pealtnäha) täiesti põhjuseta peatatud. Kuigi jah, põhjus selgus siis, kui see asi juba mustriks oli kasvanud, sest ma ise taipasin küsida. Vastuseks tuli see, et ühel minu auto kasutajatest pole juhiluba. Ma siis ütlesin politseinikule, et jah, nende andmebaasid ilmselt ei sisalda seda infot, et sellel kasutajal on välismaine juhiluba. Selle peale nenditi, et välismaiste juhilubade kohta neil info tõesti puudub. Nüüd pole mind sedasi enam peatatud, ju siis on see märge andmebaasi juurde lisatud.

Enesemotivatsioon

Kuidas saada raskutest üle või teha asi, mis lõpuks tüütuks muutub, siiski ära? Kust leida see jõud, kust leida see tahe? Selle asjaga on nii, nagu eluga ikka - tuleb leida endale sobiv vaatenurk, mõelda kõik asjad heaks.

Selliseid mõtteid ketrasin ma eile oma peas, kui see, mis parajasti käsil oli, ei tahtnud kuidagi välja tulla ega õnnestuda ja aeg muudkui kulus käest ära. Ja loomulikult oli hetki, mil tajusin, et ei, selle asjaga ma hakkama ei saa, see kohe üldse ei tule välja. Aga, visadust on mulle ka ikka parajal määrel antud, niiet, võtsin ennast kokku ja muudkui aga tegin. Kuni kõik valmis sai ja tehtud.

Selline on see elu, mida praegu elan - ise pean ennast motiveerima (ja-jah, ega see kõik erine suurt mu tavapärasest elust, aga hetkel pole sellele ka mingeid alternatiive). Parimad mõtted leidsin enda seest - hoides enda juures selle mõtte, et tegelikult on see ju suur luksus, et ma saan oma tööd teha täpselt siis, kui ma tahan. Ei mingeid ajalisi piiranguid, on vaid üks suur vabadus. See mõte aitas kõvasti kaasa ja tegi ühel hetkel juba täiesti vastikuks muutunud töö tehtatavaks, eesmärgid saavutatavaks.


Reede, 2. september 2016

Vorm on tähtis!

Lugesin ja vaatasin ja mõtlesin. Ja läks ikka tükk aega, kui asjale pihta sain. Sellele, mida nägin. Kuidas vormile on oluliselt rõhku pandud, aga sisu on sootuks unustatud. Või pigem, ei osata vaadata sisu selles kontekstis, nagu mina teda vaatan.

Aga, vorm on tähtis ja imeoluline, sellest ei pääse üle ega ümber. Kuna vorm on nõnda oluline, siis tulebki vormile rõhku panna, oluliselt ja eriliselt. Tühja sellest sisust, kes see ikka sinna vormi taha vaadata viitsib ja jaksab.

Neljapäev, 1. september 2016

Kuhu ma olen jõudnud?

Nüüd siis on seis selline, et olles ise arenenud ja edasi liikunud, ei saa ma rahulduda enam sellega, mida mulle pakutakse. Olen siis jõudnud seisu, kus need asjad, millele ma varem sugugi tähelepanu ei pööranud ja mis mulle silma ei torganud, on nüüd esimesed asjad, mis silma torkavad ja häirima hakkavad. Tundub, et silm on oluliselt teravamaks muutunud.

Aga eks see ole ka asjade loomulik käik - kui tead ja oled näinud, kuidas võib ja saab, siis ei lepi enam millegi vähemaga. Eks olen seda ennegi kõrvalt näinud ja sellest ka ise aru saanud. Aga kummaline oli praegu see koht, kust see mõte üles tuli - ühe suurfirma mainekujundusaktsioonist. Sellises kohas ei tohiks selliseid asju sugugi lubada. Kuigi jah, eks ma saan aru, et probleem on peamiselt ikkagi minus ja minu silmades, mis vaatavad (ja näevad).