Muutused, mille vastu tahaks olla...

Ma just olin leidnud selle paiga, avastanud enda jaoks selle rõõmsa koha. Ja nüüd siis võetakse see mult ära. Jõuga, ilma, et minul oleks selles osas sõnaõigust (ja polnud sõnaõigust neilgi, kes sellele kõigele vastu seisid, siis, kui oli õige aeg - raha otsustab kõik). Eks esimesed märgid olid juba mõned nädalad tagasi näha, aga siis oli mul lootus, et need on vaid mingid ajutised toimetused, mingid esialgsed. Nüüd mõned päevad tagasi nägin, et ei ole mingeid ajutisi toimetusi, on päris alalised. Aga aru ma ei saanud, kuhu see kõik välja viima peab. Internetist sain aga üsna kiiresti vastuse - radikaalsed muutused, ikka selles suunas, et oleks kõik platsid täis ehitatud. Ja sel korral rajatakse osa ehitisi isegi merre. Ja nii vastu tahaks ma olla neile muutustele, sest ma ei mõista, miks seda vaja on. Teine küsimus on: kuidas selline asi üldse võimalik on, kuidas on lood avatud rannajoonega, kallasrajaga? Aga, kõik on juba otsustatud, kopad ja kallurid toimetavad ja kõik ilus ja imeline, mis oli, on juba lõhutud. Imelisi mälestusi on aga hulgaliselt, eks siis tuleb nendega leppida. Hea, et oli SEE suvi! Kogu selle ehitus- ja ümberehitustegevusega on seotud sel suvel veel üks teine armas paik, kus senised puud ja põõsad, rohelus ja ilu asendati kivi ja asfaldiga. Ja ka kolmandas armsas paigas lisatakse senisele looduslikule keskkonnale ikka asfalt ja elekter. Loomulik progress on see kõik, aga kas tõesti alati ka vajalik ja kohustuslik?