Esmaspäev, 30. juuni 2008

Mõtisklused

Kui piisavalt kaua oodata, läheb ilm ilusaks.

Kui arvad, et oled endast kõik andnud, siis on Sul veel palju anda.

Tähtis on aeg ja ajastus - oskus õigel ajal alustada ja õigel ajal lõpetada.

Enese arvates oleme kõige paremad, kõige toredamad, kõige vahvamad - kas see ka tegelikult nii on, ei oska keegi öelda, sest teised näevad meid vaid läbi endi kõverpeeglite.

Hea emotsiooniga päeva!

Eelmisel nädalal oli paar sellist hommikut, kus võisin endaga täiesti rahul olla - juba varasel hommikutunnil suutsin korda saata midagi sellist, millega arvasin, et hakkama ei saa. Sellised väikesed "töövõidud" andsid mõnusa emotsiooni päeva alguseks - väike tõuge ja juba oligi naeratus näol ning rahulolu hinges. Päeva peale aga sai tunne minna ainult paremaks!

Muusikaline nädalavahetus

Kes oleks võinud arvata, et leian ennast ühel nädalavahetusel täiesti spontaansetelt muusikaüritustelt. Ma ise poleks seda küll kuidagi aimata osanud - on ju muusikalises plaanis mulle päris täpselt teada, juba üsna pikalt, kes ja millal ja kus.

Möödunud nädalavahetus oli siis üks selline tundmatus kohas vette hüppamine - ühel juhul oli tegu maailmas teada-tuntud artistiga (Seal), kelle loominguga mina suhteliselt vähe kokku olen puutunud, teisel juhul aga mulle ühe teada-tuntud artistiga (Sander Udikas), kelle loomingust mingit osa tean ja tunnen hästi, kuid kelle seekordne ülesastumine oli (tema poolt esitatuna) mulle tundmatul teemal.

Mis ma siis võiks nende kahe kontserdi peale kokkuvõtteks öelda. Esimene kontsert on kokku võetav sõnaga "mõnus" - hääl on Seal'il hea ja mulle meeldis selle käredus, kuid täielikust ümberpööramisest jäi puudu see, et muusika polnud just suuremalt jaolt minu maitse. Teine kontsert on kokku võetav sõnaga "huvitav" - kuna teemaks pidi olema Raimond Valgre ja improvisatsiooni oli lugudes palju sees, siis enamasti oli raske taibata, millise looga parajasti tegu on, kuid seda põnevamad oli need katked, mida tuntud rivist väljapoole jäävatena ära tabasin.

Üks üldistus, mille enda jaoks tegin, oli see, et mulle meeldib piiride tunnetamine - meeldib, kui instrument (olgu selleks siis hääl või pill) pannakse tööle äärmuslikes tingimustes ega proovita püsida üldistes raamides.

Reede, 27. juuni 2008

Hoole alla võetud

Nii armas on, kui leidub inimesi, kes lihtsalt hoolitsevad Sinu eest. Nii armas on, kui leidub inimesi, kes täidavad Su palved poolelt sõnalt, kuigi nad seda sugugi tegema ei peaks. Nii armas on, kui leidub inimesi, kes Sinu eest seisavad, kui Sul endal kipub jõud otsa saama ning vajaksid natukene kellegi tuge ja abi.

Aitäh, teie hoole all olles pole vaja midagi karta, teie hoole alla end andes võib maailmale julgemalt silma vaadata.

Eesti on ikka nii ilus!

Olles nüüd viimase pooleteise nädalaga Eestimaale oma kolm ringi peale teinud, sain taaskord kinnitust sellele, et Eestimaa on ikka väga ilus. Nähes nii Peipsit kui Pärnu lahte, käies nii Saare- kui ka Hiiumaal, Lõuna-Eestist Ontikani välja, jäi silma ette peamiselt ainult ilu - millised rohetavad metsad, millised haljendavad põllud, milline veetlev vetemäng. Kõik see on meil siinsamas olemas - võta ja naudi aga, kasvõi iga päev! Ringisõitmise päevade jooksul kujunes enim kasutatud fraasiks: "Eesti on ikka nii ilus!" Teadagi, vana tõde, kuid siiski igakordse uue ilu avastamisel taaskord kasutatav.

Kõige huvitavam tunne tabas mind aga siis, kui Tallinnas maandudes sattus mu pilk õhtuhämaruses mustendavale metsale - tunne oli hea ja hubane, mõnus ja soe - just selline, nagu koju naastes peakski olema.

Kõik on võimalik!

Kõik on võimalik. Kõik, mille oled endale eesmärgiks seadnud, on saavutatav. Kui aga ise vaeva näed ja oskad ka väikestest töövõitudest rõõmu tunda, on tulemus kiire tulema. Kõik on võimalik ja rohkemgi veel. Võimalik on ka see, millest Sa unistadagi pole osanud.

Kuid selleks, et kõik võimalikuks saaks, pead ka ise midagi tegema. Lõpuni ei saa teiste peale lootma jääda, sest teistel on oma soovid ja unelmad ning ega keegi teine hakka Sinu asju ajama ja Sulle tähti taevast alla tooma. Ise pead ikka neile järele sirutuma. Aga kui vaim valmis on, siis tõusevad jalad maast lahti ja näedki, et ulatud tähtedeni.

Kõik on võimalik - ole aga ise tragi ja julge. Tegelikult on ju ainult võita.

Ma olen tähti näinud,
ma olen linnuteel käinud,
ma olen lennuks avanud tiivad
ja nagu sellest veel ei piisaks -
olen ennast välja sirutanud,
kikivarvule püsti ajanud -
et veelgi lähemalt näha,
et veelgi selgemalt kuulda,
et veelgi rohkem osa saada,
et veelgi vahedamalt tunda.
/23.-24.06.2008/

Kui üks tunne on sees...

Vahel on nii, et mingi tunne on sees ja tundub, et tahaks seda jagada. Muidu võib see tunne tuhmuda, võib see tunne kaduda. Jagada tahaks seda tunnet, jagada ja välja hõigata. Jagada ja laiali laotada. Kui üks tunne on sees, siis tahaks, et ka teised sellest osaks saaks. Tahaks, et ka teiste elu ilusam saaks sellest, mis Sinu jaoks oluline on.

Esmaspäev, 9. juuni 2008

Sära!

Viimasel ajal olen märganud, et inimesed, kes oma igapäevastes toimetustes on liikuvad ja füüsiliselt aktiivsed, säravad ja nende näolt leiab peaaegu alati naeratuse. Samas aga need, kes päevad nelja selja vahel kusagil laua taga mööda saadavad, on kuidagi säratud.

Ma tean, et see on üldistus ja arvatavasti on mõlemal seltskonnal ka teistsuguseid esindajaid. Kuid selline on minu tähelepanek. Eks see vist ikka sellest tulene, et inimene on loodud liikuma ja toimetama, värskes õhus olema. Kui aga surutakse kindlasse asendisse mingiks ajaks, siis muutub tõredaks ja pikapeale tuhmub.

Ja et taas sära silmisse saada, tuleb leida see päris oma asi, millega seotult toimetada ja küll siis saab sära tagasi, küll siis pilgud sädemeid pilluvad.

Reede, 6. juuni 2008

Uus tulek

Mõnus tunne südames, endal nägu naerul. Selline on uus tulek. Selline uue rõõmu avastamine. Selline on tõdemus, et ise rahuldud sellega, mida loonud oled. Proovides teha midagi teistsugust, kui seni. Esmalt küll ebaõnnestudes. Järgmisel katsel aga juba hoopis parema tulemuseni jõudes. Edaspidi sisemist veendumust saavutades, et oled võimeline sellist asja tegema. Ja mis kõige toredam - avastades enda jaoks täiesti uue ja hämmastava maailma, kus nüüdsest vahvalt seigelda saab.

Neljapäev, 5. juuni 2008

Hurmavad ööd

Ma ei tea, mida teie öösiti teete. Arvata on, et ehk ikka magate. Eks minagi enamasti magan öösiti, kuid vahel juhtub ikka sedasi, et öösel tuleb üleval olla. Kui juba öösel üleval olen, siis juhtub kindlasti ka seda, et viibin värskes õhus.

Kuna temperatuur on suhteliselt madal, siis on praegused ööd eriti hurmavad. Pole lõikavat külma, kuid on mõnus värskus ja sirelite hõngu on hulgaliselt ringi hõljumas - vähemalt minu öistel liikumisteekondadel.

Kolmapäev, 4. juuni 2008

Luua, aina uuesti!

Iga kord on ainulaadne. Iga kord on uued meeleolud. Iga kord on aina parem. Iga kord on üllatav ja värske. Iga kord on mõnus, kui säilib siirus ja südamlik soojus. Iga kord on vahva, kui on siiras andmise soov. Nii see loomise protsess toimub - võtad heli sealt, pausi teisalt ja saabki uus lugu kokku. Täiesti teistsugune, kui päev varem. Nii tuttav ja ometi nii tundmatu. Tore! Hea! Võluv!

Ära ole kade!

Ära ole kade,
andmaks endast
väikest killukest,
kellegi teise
jaoks ära.

Ära ole kade,
sest antud killust
võib peegelduda
vastu valguskiir,
eluõnne sära.

Täpselt rihitud kalender

Kui keegi küsiks mu käest, kas ma olen oma praeguse eluga rahul, siis minu kindel ja veendunud vastus on jaatav. Miks see nii on? Aga selle pärast, et mu kalendrisse mahuvad ära kõik need asjad, mida teha soovin ja ma ei pea mitte ühtegi asja ära jätma. Selline olukord mulle meeldib. Kuigi see küll tähendab mõnel juhul piiratud uneaega, on kõigi soovitud asjade teostamine seda igal juhul väärt. Ja mul on nii hea meel, et ka need asjad, mille puhul on tekkinud kahtlus, kas ikka jõuab, on tehtud saanud ja edukalt lõpuni viidud. Edukuse mõõdupuuks on siinkohal rahuldus südamepõhjas ja mõnus naeratus näol.

Esmaspäev, 2. juuni 2008

See kõik on vaid mäng

Nädalavahetusel tuli mul üle mitme aja osaleda spordivõistlustel. Polnud ammu enam tunda saanud seda tunnet, mis valdab, kui püüad võistlussituatsioonis endast parimat anda. Välja kukkus see asi just täpselt nii, nagu kukkus.

Enda panusega võistkonna võitu võin rahule jääda. Kuigi esimese mängu, mille üllatuslikult võitsin, ajal suutsin arvatavasti lüüa oma rekordi kõige aeglasema löögi osas - nii aeglaselt pole ma küll oma mäletamist mööda kunagi löönud, aga üldine ebakindlus tingis selle, et lauatennisepalli laua peale saamiseks tuli sooritada väga täpseid liigutusi - läks kuidagi nii, et vastane suutis rohkem eksida ja võit kukkuski mulle kätte.

Enim aga olin rahul mänguga, mille kaotasin. Seda just seetõttu, et mäng oli ilus ja arvestades, et ma pole reketit käes hoidnud juba teab, mis ajast, läks üllatavalt palju palle laua peale ja punktid ei piirdunudki üksnes servi ning ühe löögiga.

Kuid kõige toredam kogu asja juures oli see, et mängida sai täieliku naudinguga - ilma mingi pingeta, küll väikese sooviga hinges endast parimat anda ja võimalusel isegi võita, kuid siiski peamiselt tundes rõõmu sellest, mida oskan ning kuidas seda realiseerida suudan.

Ellu äratatud

Kummaline on muusika. Kuulad mingeid lugusid plaadi pealt ja lepid teadmisega, et näed, on selline lugu ja ei midagi enamat. Ellu ärkavad need lood Su jaoks alles siis, kui "näed" neid. Nägemine tähendab seda, et Sulle kantakse nad elavas esituses ette. Siis alles hakkavad nad Sinu jaoks särama - ilma vahetu kogemuseta jääksid nad märkamatuks, oleksid ühed teiste seas. Märkamatuse teadmiseni jõuad siis, kui plaadi kogemata jälle mängima paned ja sealt siis nüüdseks juba säravad lood ära tunned.