Laupäev, 31. jaanuar 2009

Täiesti tobe

Te ju teate seda õnnelike inimeste tobedat olekut - reaalse eluga on neil vaid õhkõrn kokkupuude, liiguvad ringi totaka naeratuse saatel, ise hõljuvad unistustes.

Avastasin taaskord, et ma olen üks nendest täiesti tobedatest inimestest. Ikka püüan leida ilusat, head, toredat. Ikka tõden, et elu on täiesti vahva seiklus ja mul on olemas kõik see, mis saab mind õnnelikuks teha.

Kas leidsid lahtisi allikaid?

Sõnad, taaskord vaid sõnad. Kuid erinevatel sõnadel on erinev mõju. Ühed sõnad lähevad mööda ega jäta ühtegi jälge endast järele. Teised aga tulevad, võtavad Sind enda haardesse ja panevad kõik Su sees helisema.

Kas leidsid lahtisi allikaid (August Gailit, "Ekke Moor")? Inimestes elab sees pidev vajadus leida midagi uut, ikka ja jälle tekib rahulolematus sellega, mis meil olemas on. Nii käime me mööda oma eluteed ning püüame leida ennast ja oma sisemist rahu. Tundub, et ringirändamine on justkui meile endile rahustuseks - seni, kuni oleme liikumas, ei pea me endi sisse vaatama ega pikalt analüüsima seda, millised me oleme ja milleks midagi teeme. Kuigi ühest paigast teise liikumine vabastab meid pikemast analüüsist, saame selle teekonna käigus siiski ennast paremini tundma ja mõistma.

Ja lõpuks leiame enamasti ikka, et tegelikult on meil kõik see, mida me soovinud oleme, olemas ning selle pärast pole tarvis maid läbi käia ja inimesi kohata.

Kolmapäev, 21. jaanuar 2009

Muusikamaailma mõju all

Kui satun kuulama sellist muusika, mille olemasolust mul pole aimugi olnud ja mis avaldab mulle mõju, siis leian ennast mõtlemas, kui palju on maailmas sellist muusikat, mida ma mitte kunagi ei kuule ja mille olemasolust midagi teada ei saa.

Nii siis olengi sattunud muusikamaailma avastusretkele - keegi kuskilt annab niidiotsa kätte ja üks muusikapala viib teiseni ning peagi avastan, et olen teada saanud päris suure arvu uusi esitajaid ning läbi kuulanud terve hulga erineva muusika näidiseid. Ja kogu selle avastusretke keskel olen mõnulenud ja leidnud, et maailmas on ikka nii palju muusikat, mis on väärt kuulamist ja avastamist.

Sa oled taas siin

Loen neid sõnu, mis on Sinust järele jäänud (neid on nüüdseks ju juba kahe kogumiku jagu kaante vahele saanud). Täna tahan neid teistega jagada, sest Sa nägid nii selgelt seda, mis ümberringi toimus. Leidsin Su viimaste asjade seast midagi seesugust, mis on praegu nii paljudele vajalik.

TASUB MÕELDA

Sõjakoledusi pole näinud,
nälga pole tundnud,
pole mõistnud,
mida see tähendab -
tunnetanud küll.
Vägivalda pole tundnud,
jõhkrust samuti mitte -
tunnetanud küll.
Olen elanud paremini
kui miljonid teised...

Sellele tasub mõelda
kui südamel on raske.
/MARIE SKOM/

Mul on kurb meel, et ees on juba kolmas kevad, mida Sina ei näe. Mul on kurb meel, et Sa praegu pole siin osa saamas õnnest, mis on siia äsja tekkinud - selles, mis on oma lahendust otsinud juba aastaid, on nüüd tulemus käes ja see on täiesti positiivne. Need on selliseid väikesed kurvad mõtted.

Kuid siin kõrval on ka nii palju rõõmsat - meenutan neid toredaid ja naeruseid hetki, mil koos olime ja lollusi tegime, Su võimet ja oskust inimesi siduda, inimestes parimat välja tuua. Ja mis peamine - oskust elada täie mürtsuga.

Ja tahtsin Sulle öelda, et täitsin Su viimase soovi - Sa tahtsid, et kui Sa lähed, oleksid teised Sinu pärast õnnelikud. Ja tegin ka kõike muud, mis Su soovi kohaselt sinna juurde käima pidi...

Mis toimub mujal

Mõlgutades mõtteid selle üle, kuidas me kõik liigume oma maailmas ja ei tea, mis mujal toimub, tuli mulle silme ette lennukoridor. Nii palju, kui mina aru olen saanud, on see lennukite jaoks kindlaks määratud ruum, mida mööda nad liiguvad oma sihtpunkti poole. Kogu lennukoridori mõte on see, et ühelgi ajahetkel ei tohi lennukoridoris samasse kohta sattuda üle ühe lenniku - loomulikult on lennuki ümber alati reserveeritud suurem "puhas tsoon" kui vaid sirgjooneline lennukoridor.

Miks mul selline assotsiatsioon tekkis? Aga seepärast, et sattusin mõtlema ühe koha peale, kus olen käinud ja siis tuli mulle meelde, et ühes raamatus, mida kord lugesin, toimus samas paigas hoopis teistsuguste inimestega seotud tegevus, kui mulle seal silma jäi. Nõnda siis leidsingi, et igaüks meist on oma lennukoridori mööda käimas ega tea suurt midagi sellest, mis toimub teistes paralleelmaailmades, sest me ei puutu nendega kokku.

Kuigi ühest küljest oleks huvitav näha, milline elu võib peituda kuskil järgmise põõsa taga või millised inimesed seal elavad, siis ikkagi tekib kahtlus, kas olen valmis nägema seda, mis välise taha jääb, kas tahangi teada sellest, millised asjad toimuvad kuskil kangialustes inimeste vahel, kes paiknevad justkui teises dimensioonis. Vaadelda selliseid asju oleks loomulikult huvitav, aga kõhklust tekitab see, kas lastakse vaid pealt vaadata või haaratakse ka kaasa.

Kuid elu on selline, et enamasti ei puutu me oma paralleelmaailmadega kokku. Ja kui puutumegi, siis on need kokkupuuted väga põgusad. Selliste kohtumiste ootamatus ja kontrastsus aga taandub ajaga, nagu kõik siin elus...

Pühapäev, 18. jaanuar 2009

Rikkiläinud plaat

Võiks arvata, et fraas rikkiläinud plaadist jäi sellesse aega, kui vinüülplaat oli peamine heli salvestamise võimalus ning tehnoloogia arenguga on asi muutunud. Kuid siiski nii see pole ja ka kaasaegsed vahendid ei suuda lõpuni kõiki defekte parandada. Kas te olete kuulanud mõnda CD-plaati, millel on kriimud peal, ja siis kogenud seda, kuidas plaadimängija ühte ja sama lõiku meeleheitlikult üha uuesti mängib?

Kuid selle sissejuhatuse peale oleks nüüd aeg asja juurde asuda. Tunnen ennast rikkiläinud plaadina - ja seda iga kord, kui kuskilt Eesti pealt reisilt tulles hakkavad Tallinna tuled paistma. Fraas, mis igakordselt justkui iseenesest üle huulte libiseb, on: "Tallinn pole enam kaugel. Tallinnas on Ivo Schenkenberg enda ümber eesti soost sigidikke kogunud." Tean, et see pole täpne tsitaat "Viimsest reliikviast", kuid siiski ketran seda peaaegu igakordselt just sellises sõnastuses, kui taaskord üks (öine) teekond otsa hakkab saama. Ju siis sobivad sellised sõnad sellisesse situatsiooni...

Loogikageeniused (vol 2)

Võib-olla mäletate, et novembris käis koos loogikageeniuste täiskogu. Mul on rõõm teatada, et loogikageeniuste klubi vähendatud koosseis tegi sellel nädalal pika mõttetöö tulemusena täiesti uue avastuse - Jaan Tätte on lepatriinu. /Mõttetöö teostajad tänavad Jaan Tätte't ja lepatriinut, kes andsid inspiratsiooni mõttekäigu läbiviimiseks. Kõik mõttekäigus kasutatud tegelased on reaalsed ning nende kokkulangevus väljamõeldud inimeste ja putukatega on juhuslik. Kõigist, kelle nimi mõttekäigust läbi käis, peetakse väga lugu ning mõttetöö käigus suhtuti neisse südamliku heatahtlikkusega. Kinnitame, et teostatud mõttetöö käigus ei saanud ükski inimene ega putukas viga./

Pidevalt katkestatud

Kas olete märganud, et mõnikord kestab suhtlemine ühest katkestusest teiseni. Mina olen märganud, et nii kipub see asi olema - ikka on keegi, kes vahele astub, kellel on kindlasti vaja sekkuda. Kuigi võiks lasta ennast häirida sellistest asjadest, leian sellistest olukordadest hoopis olulisemat - kui suhtlemine jätkub ka pärast katkestamist, siis on teise suhtluspoole jaoks samuti oluline edasi minna ja see ongi määrav. /Tean, et see on taaskord näide sellest, kuidas igast olukorrast on võimalik leida midagi enda jaoks positiivset - aga muudmoodi ma lihtsalt ei oska./

Mõnikord ma pelgan...

...et mind võidakse valesti mõista. Mõnikord, kui tahaks öelda midagi südamepõhjast, tekib pisike kahtlus, kas ikka saadakse aru, et see polnud lihtsalt uitmõte, vaid need sõnad olid kõige siiramad tunnete väljendused. Kuigi selline väike hirm mind mõnikord sellistel hetkedel valdab, loodan siiski, et need inimesed, kellele selliseid sõnu öelnud olen, mind tõesti mõistavad - nõnda võin neile need haprad sõnad usaldada.

Telepaatia

Tore on kogeda telepaatiat - mõtled, et vajaksid mingit vaheldust, midagi veidi teistsugust. Vaevalt jõuad oma mõtte lõpuni mõelda, kui koheselt pakutakse Sulle seda, millest oled mõni aeg tagasi unistanud. Sellistel hetkedel on mõnus kogeda, et keegi kusagil on tundnud, et Sa vajad temapoolset panust edasiminekuks ja võtab selleks midagi ka ette.

Esmaspäev, 12. jaanuar 2009

Taevast tahaksin

Taevast tahaksin teile
täna ma jutustada,
tema palgest sinisest,
mis võib uputada
endasse kõik mured,
jõudsalt esile tuua
lõbusa tuju, lustlikkuse -
kõik ihaldatu luua!
/12.01.2009/

Vaikuseks vaibunud

Just äsja möllas tuul akna taga, nõudis häälekalt sisselaskmist. Kuid nüüdseks on ta vaikuseks vaibunud. Kuidagi ootamatult hääletu on olla. Aga see pole selleks korraks veel tuule viimane sõna - ta on vaid mõned viivud jõudu kogunud ja nüüd valmis otsast alustama uut võitlust akendega, mis ta teed takistavad.

Sellised päevad on parimad kõva häälega karjumiseks - tuul summutab karjed oma jõuga niikuinii ja sel moel ei satu tekitatud helid kedagi segama. Samuti mõjub tuulde hingamine puhastavalt - tuule tugevus sunnib pingutama, et õhk kopsudest välja saada.

Ikka armastusest

Kummaline on see elu. Kõik tundub keerlevat millegi arusaamatu ümber, mida päevast päeva taga aetakse, kõik on justkui määratud väljaspool inimesi ja nende tegemisi ning inimesed tunduvad olevat vaid kaasajooksjad üldises tormlemises. Pealtnäha paistab asi just nõndaviisi välja. Kuid sügavamale minnes taandub kõik armastusele. Sellele, kas meie kedagi armastame, kas meid armastatakse. Armastus määratleb kõik - selle, millised me oleme, mida me soovime, millest unistame. Armastus annab meile jõu ja eneseusalduse, lootuse ning elutahte. Ja nõnda on meie peamine soov armastada. Kuigi vahel võib see soov ebaolulisena tunduda, on armastus siiski see, mis meid tegutsema innustab ja rahugi hinge toob. Armastust!

Peatatud aeg

Mahe küünlavalgus, vürtside lõhnad, sulnis muusika. Selliseks võivad kujuneda hetked, kui oled aja justkui peatanud. Oled võtnud endale selle aja, mil lihtsalt olla ja rääkida kõigest sellest, mis tegelikult oluline on. Need on hetked väljaspool igapäevast tormamist, need on hetked, mida endaga igale poole kaasa võtta, mis tegelikult olulised on. Tore on, et mõnikord oled võtnud ette ja aja peatanud. Ja veel toredam on, kui oled leidnud kellegi, kellega sellist aja peatamise aega jagada. Kallis on see peatatud ajaga aeg - nii praegu kui ka tulevikus!

Hinges säriseb

Sellel hetkel, kui manad endale silme ette toreda mälestuse, hakkab hinges midagi särisema, sest uue elamuse ootuses elustub imeväel kogetud emotsioonivälgatus. Kui on olnud selliseid hetki, kus tunded ei suuda kuidagi enda sisse ära mahtuda ja kipuvad kõikvõimalikul moel välja pääsema - neist momentidest jäävad pikaks ajaks hinge jäljed ning tulevaste emotsioonide lootuses võib leek taas lahvatada.

Kevad...

Jaanuar pole veel poole pealgi, aga juba näitavad kõik märgid, et kevad on kohale jõudnud. Nii on õhus sooja kevade lõhna, päevad on pikad ja valgust täis, tuul silitab õrnalt ja päikegi paitab veidike. Isegi esimesed lilled on oma nina maapinnast välja poetanud ja piiluvad, kas tõesti on kevad käes. Kevad on õhus, kuid siiski pole veel tema aeg. Praegu on talvevõim.

Kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Uue otsingul

Kui kõik senised eesmärgid on saavutatud, siis tuleb otsida midagi uut, mille poole püüelda. Nõnda olen minagi aasta alguse pühendanud sellele, et leida seda, mille pärast ennast veidi rohkem pingutada, kui igapäevased toimetused nõuaksid. Otsinud olen juba mõnda aega, kuid tulemusteni praeguseks pole veel jõudnud. Ehk on seekord sedasi, et magavale kassile jookseb hiir suhu ja lahendus tuleb ise mu juurde?

Esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Midagi imelist

Midagi imelist oli õhus,
midagi, mis enne rõhus,
oli nüüdseks läinud -
see rada on nüüd käidud.

Midagi imelist oli hõljumas,
midagi, mis oli kõigele mõjumas,
andes õhule tema õhulisuse -
tuli sügavalt hingamise isu see.

Midagi imelist oli ses külmas,
midagi, mis värskust külvas,
uudsus kõikjale ulatus,
kõik olev heaks sulatus.
/05.01.2009/

Pühapäev, 4. jaanuar 2009

Alalises liikumises

Kui olin ühe päeva mööda saatnud sedasi, et kordagi toast välja ei läinud, siis järgmisel hommikul avastasin, et olen juba üsna pikka aega olnud alalises liikumises. Ikka on olnud toimetusi, mida teha, kohti, kuhu minna ja pidevalt ajab üks asi teist taga. Pikemalt asja üle järele mõeldes leidsin, et ju ma siis vajan sellist liikumist, päevi täis toimetusi - võib-olla selleks, et mitte rooste minna?

Ja aastaajad vahelduvad

Kuigi aasta on vaid neli päeva kestnud, olen selle aja sees tunda saanud nii talve, suve kui ka kevadet. Kui aasta esimene päev oli suhteliselt neutraalne, jätmata hinge mingit sügavamat aastaaja tunnet, siis edaspidi on igas päevas olnud vähemalt üks selline moment, kus aastaaeg endast selgelt märku on andnud.

Kõigepealt tabasin ennast kevadet tunnetamas - ja seda teisel jaanuaril. Ei tea, kas põhjuseks oli soojendav päike või sinine taevas, igal juhul jalutas kevadine tuuleiil mu hingest läbi.

Järgmisel päeval aga astus sisse talv - lume ja näpistava külmaga, päikese käes sillerdavate puude ja rohukõrtega.

Seega jäi tänase päeva hooleks suvi - tuule käes sahisev vili ja ritsikate kõikehõlmav siristamine, lisaks kõigele veel mahe ja leebe tuul.

Selline aastaaegade ralli on siis mahtunud uue aasta esimestesse päevadesse. Päevavalgust tuleb iga päevaga juurde ja ehk olete märganud, et senini on uus aasta päikeseline olnud?

Laupäev, 3. jaanuar 2009

Kallis maitse

Mõnikord avastan suure kohkumisega, et mul on väga kallis maitse. Aeg-ajalt leian ennast poes nende riiulite, kus just kõige odavama hinnaklassi tooted ei paikne, juurest valimas asju. Kust olen ma küll omandanud sellise maitse? Kuidas olen leidnud tee nendeni? Ehk on siin tegemist sellega, et miski, mis tõesti hästi maitseb, ka maksab sellevõrra rohkem, ja kui juba korra sellist asja proovinud oled, siis tahad seda tunnet ka edaspidi kogeda? Kuid tegelikult ei ole asi üldse selles, et ilmtingimata vajaksin seda, et osta midagi kallist - mõnikord avastan, et mõni väga kallis toode on hoopis maitsetu või ei lange minu maitsega kokku. Seega on ikkagi määravaks see, mis maitse on - sõltumata sellest, mis see asi parajasti maksab. Lihtsalt mõned asjad, mis mulle maitsevad, maksavad rohkem, kui keskmised selle tootegrupi asjad ja neid võib nende headuse pärast mõnikord endale ka lubada - lihtsalt mõnulemiseks.

Reede, 2. jaanuar 2009

Oh, oleks mul vaid...

Tekkis praegu tahtmine siia kirjutada, kasutades Jaan Tätte suvise kontsertsarja pealkirja, "Kui mu süda sõnadeks saab..." Aga mõistsin, et see poleks päris õige. Mitte et see, mis ma ütlen, ei väljendaks mõtteid mu südames, aga kardan, et võin oma sõnadega kellelegi haiget teha. Vahel on sedasi, et räägid midagi, sõnad voolavad Sinust välja, ja kui oled nad lendu lasknud, taipad, et keegi pole Su sisemisi arutlusi näinud ja seetõttu võivad teised Sinust hoopistükis valesti aru saada. Kuid asjal on ka teine külg - kui juba sõnu valima hakata, siis võib mõtetest siirus kaduda. /Aga pole lugu, sest kohaliku klouni tiitli olen märkamatult juba niikuinii pälvinud./

Detsembrikuumus

Aastat sattus mul ootamatult avama kinokülastus. Ja filmiks juhtus olema kodumaine "Detsembrikuumus". Vaatasin filmi ja aina enam keerles mu peas mõistmine, et ajalugu kipub ikka korduma. Vaatasin ja imestasin. See kõik tundus kuidagi nii tuttav. See kõik oli see, mida olin juba varem näinud. Aastad on möödunud ja põlvkonnad on vahetunud, kuid elu on ikka samasugune. Ikka tuleb leida endas jõudu ja kindlust vajadusel jälle otsast peale hakata ning kõik lõhutu parandada.

Kui aga sisust kaugemale minna, siis jääb taaskord imetleda, kuidas Eestis osatakse filme teha. Kui meie kinodes enamasti linastuvate ameerika filmide vaatamise järel tekib sageli küsimus, miks selliseid filme üldse tehakse, siis eesti filmidel (vähemalt neil, mida mina vaatamas olen käinud) on alati huvitav süzhee ning kvaliteetne teostus. Nii oli ka "Detsembrikuumusega".

Igal juhul vahva ja mõtlemapanev algus aastale. Ja ootusärevust süstiv...

Neljapäev, 1. jaanuar 2009

Saad seda, mida teistele soovid?

Vaatasin huvipärast siitsamast blogist järgi, millised olid mu mõtted ja tunded 2008. aasta alguses. Lugesin ja mõtlesin möödunud aasta peale tagasi. Selle kõige tulemusena leidsin, et ma sain möödunud aastal just seda, mida olin soovinud teistele - väga palju headust sai mulle 2008. aastal osaks. Seepärast oli see ka üks ütlemata tore aasta!

Minu seekordseks uusaastasooviks on, et teie ümber oleks alati neid häid inimesi, kellel jagub teie jaoks inimlikku soojust ja hoolivust ning et teil oleks oskust neid inimesi hoida. Ja et vahel jääks ka mõni hetk iseenda jaoks, et tõdeda: süda on rahul ja mõnus on olla!

Päikesetõus

Ja päike vedas ennast laisalt ning jõudu kokku võttes üle metsaserva. Tema jõuvarud on praegusel pööripäevalähedasel ajal päris pisikesed. Kuid siiski sai ta ennast kergitatud piisavalt kõrgele, et uue aasta esimesele päeva valgust ja soojust anda.

Mul oli nii palju õnne, et seda aasta esimest päikesetõusu näha. Südamesse puges mõnus tunne - täna olin ma ärkvel, et algavat päeva tervitada, täna ei maganudki ma päeva algust maha.

Hingerahu

Uue aasta esimene hommik tervitas mind hingerahuga. Taipamata kust oli sellesse hommikusse tekkinud sellist sisemist vaikust, mida vaid vahel harva leida võib. Ikka on midagi sellist, mis paneb peas igasugused mõtted keerlema. Ikka leidub midagi, mis südamel rahulikult olla ei lase. Kuid see uue aasta esimene hommik oli selles suhtes eriline - võttis hinge oma sülle ja hoidis teda seal rahulikult paigal. Milline suurepärane ärkamine uue aasta esimesse päeva!