Esmaspäev, 2. juuli 2012

Kõik muinasjutud...

... ja need teised sõnad. Peavad ju hästi lõppema, oli vist edasi, ega ma ka täpselt ei tea.

Kuidas siis on lugu selle muinasjutuga? Kas see lõpeb ka hästi? Kes saab teha nii, et see hästi lõpeks? Kes saab mõjutada tulemust just selles suunas?

Ma ei taha hukka mõista, ma tahan mõista, ma tahan aru saada. See ongi praegu minu arengutee - vaadata, kas ma oskan ja suudan, mõista ja aru saada, hoiduda hukkamõistust. See enesearendamine aga ei tühista neid mõtteid mu peas: kui on olemas kõik trumbid, et olla õnnelik, siis miks on lipulauluks siiski see:



Ja kas tõesti ei ole sellel, kellel on igapäevaselt võimalus tähelepanekuid teha, aega märgata, mis toimub otse tema kõrval? Kus on see, kes paneks tähele ja saaks aru? Sest minu kõrvus kumiseb vaid üks lause: "Ma ei ole kunagi õnnelik!" Ja selle juurde teadmine, et ma olen endale eesmärgiks võtnud võimatu ülesande.

Vigadest...

Me kordame omaenese vigu, käis tal peast läbi, kui ta piki tänavat allamäge ruttas. Lõputult. Säärasel viisil, mis kõneleb nii ilmekalt meie sügavaimatest sisemistest tungidest (Alexander McCall Smith)

Pühapäev, 1. juuli 2012

...

Igaüks valib ise oma vangitorni...

Reliikvia

Viimasel ajal olen sattunud olukordadesse, kus mind on hakatud hoolega valvama. Sellist olukorda pole enne tekkinud, aga nüüd siis lühikese aja jooksul suisa kahel erineval korral. Valvatud ja vaadatud. Ilma mingi minupoolse võimaluseta midagi teha. Oh, reliikviaks olen saanud, võiksin ju mõelda. Tegelikult on iroonia selles, et valvatakse minu järele, et ma ula peale ei läheks, pahandust ei teeks.

Elu keerdkäigud on ikka kummalised ja ootamatuid pöördeid teevad nad sisse. Ei tea, kas peaks kellegagi sellel teemal arutlema? Mõne oma valvuriga ehk? Küsima otse, et milleks selline tegevus ette võetud on ja mis arvatakse juhtuvat...

Soorollidega raamistatud

Sellist asja pole ma ammu näinud - seda, kuidas lastel on soorollid nii selgelt paigas, et nad nendes vaid mõelda suudavad. Sellises vanuses lapsed ei peaks nii soorollikeskselt ju ometi mõtlema. Või olen mina oma arusaamadega jälle ajast maha jäänud.

Kui teismeline poiss mulle minu karjatuse peale ütleb: "See küll väga naiselik ei olnud," siis ikka kukub suu lahti küll. Mida ma oskan sellise asja peale öelda? Karm tõelisus, aga kuulda seda teismelise noormehe suust on sootuks iseasi.

Ja minu mõtted lähevad uitama hoopis teistele radadele. Sest kui mulle selline lause ette visatakse, siis ma otsin ju selle algeid - kust tulevad need arusaamad, kust tulevad need raamid. Seda kummalisem tundub mulle see, kuidas üks nende arusaamade alge hetkekski pole märganud minus naiselikkuse puudujääke, pigem vastupidine on olnud tema suhtumine. Samas on ta oma suhtumises muidugi teinud sootuks vastupidiseid käike, heites soorollid kõrvale ja rääkides sellest, kuidas poiste alla liigitab ta ka oma tütre.

Vaatan ja imestan, jälle kord võimalus oma maailmapilti rikastada, areneda ja edasi minna. 

Mõnda asja osata...

Mõnda asja ma ikka oskan. Mõeldes olukordade peale tagasi, saan ma aru, et ma olen niigi keerulise olukorra oma hoolimatu suuvärgiga veelgi keerulisemaks teinud. Repliigid "See on hoki riietusruumi huumor" ja "Ma olen juba kuu aega vaba olnud ja pagana kiire on kogu aeg, aega pole üldse niisama olla" teevad asja veel hullemaks. Kontekstist välja rebituna võivad suisa katastroofi põhjustada.

Ja mina muudkui vatran, sest mul pole midagi häbeneda, pole midagi varjata, pole midagi karta. Mõttevõimalusi annavad sellised repliigid aga veelgi enam. Ja eks ma näen usaldamatust, seal, kus peaks olema usaldus. Kahju, väga kahju.

Muidugi võib oma osa olla ka kolmandatel osapooltel ja nendelt kuuldud juttudel. Ega ma pole ka ühtegi võimalust kasutamata jätnud, et olukordi veelgi keerulisemaks teha.

Vaat mina küll ei oska

"Ma ei saa neid vaatama minna, äkki nad häbenevad. Sind nad jah ei häbene, Sinuga on nad harjunud, aga minuga võib-olla häbenevad."

Vaat selline on ühe naisterahva vaade sellele, et ta võiks minna meesterahvaid vaatama ja nende ponnistustele kaasa elada. Kuulasin ja imestasin. Ja sain aru, et mina küll ei oska, sellist vaadet omada. Samas sain ka väga hästi aru, kust selline asi tuli - eks see ikka edevus oli, naiselik edevus, mis paneb sellised raamid, et kõik käib edvistamise pealt. Ise ju hindad teisi enda mõõdupuu järgi ja siis polegi imestada, et see koht, kus mina võtsin asju loomulikult ja valehäbita, tekitati korraga mingi (võlts)häbelikkus. Inimene ei olnud piisavalt osav oma väljamõeldud valet lõpuni välja mängima - selline on minu hinnang kogu olukorrale.

Siia juurde tuleb üks teine repliik: "Mind see teie hoki ei huvita!" Väljaöeldud sõnad, millele vastupidist käitumist õnnestus mul korduvalt näha - kuna kogu maailm keerleb minu ümber, siis julgen arvata, et eks see huvi ikka minust põhjustatud on. Ja kui aus olla, siis on ka põhjust, muretsemiseks, kartmiseks, huvitundmiseks.

Lühema keti otsa...

Ma ei saa sinna midagi parata, et ma leian oma peas sellise analoogia. Jah, tsiteerides Eesti filmiklassikat - pange see loom lühema keti otsa. Kes küll lasi selle looma nii kaugele ula peale? Kes küll oli see, kes ei taibanud teda õigel ajal aheldada? Kui selline aps on juba sisse tulnud, siis tuleb ohelikke pidi ikka päris kaelarihma manu minna ja sealt kinni haarata. Ei ole siin mingit vabadust, kett peab kaelas olema, soovitavalt võimalikult lühike, parem veel kui suisa olematu.

Oh, elu-elukest, kõlab mu kõrvus Viive hääl. Tema oskab seda õigesti öelda ja õige emotsiooni sinna sisse panna. Selline lõbus lugu siis.

Kolmapäev, 27. juuni 2012

Bürokraatiast...

Kui kuulsin lugu sellest, kuidas on lood bürokraatiaga Prantsusmaal, siis mõtlesin taaskord, et meil siin on paradiis. Prantsuse bürokraatia tähendab siis seda, et kui inimestele peale karjuda ei mõista, siis võidki vajalikke pabereid ootama jääda. Ja pool aastat ühe mootorrolleri registreerimiseks on täiesti mõistlik aeg. Haigekassakaardi saamiseks pidi minema 2 aastat - ja mina olen osanud kritiseerida Eesti meditsiinisüsteemi, kus on kaks varianti - selleks ajaks, kui saad arsti juurde, oled kas terveks saanud või maha surnud. Oh mind rumalat küll!

Selle kõrval tundub minu kokkupuude Eesti bürokraatiaga - 10 minutit avalduse täitmiseks, 3 päeva avalduse alusel registritunnistuse saamiseks, 10 minutit tehniliseks ülevaatuseks, 10 minutit tehnilise ülevaatuse akti koostamiseks, 2,5 tundi Maanteeametis registreerimisjärjekorras olemiseks ja arvelevõtmiseks - suisa kiirmeetod. Kokkuvõttes läks 5 tööpäeva (millest kaks kulusid puhtalt ootamisele) - eelmisel neljapäeval tegin esimese taotluse ja täna sain vajaliku dokumendi kätte. Eesti bürokraatia on ikka suurepärane - kolme erineva asutusega asjad aetud nagu naksti (miks peab asju ajama kolme erineva asutusega, see on muidugi omaette teema, aga arvestades, et kõigist võimaliseks oli minu puhul kehtiv variant kõige keerulisem, siis on tulemus iseäranis kiiduväärt).

Valus, ai, kui valus

Lootsin leida mõistmist, lootsin leida arusaamist, aga leidsin hoopis selle, et mind sajaga läbi sajatati. Ja see oli valus, ai, kui valus. Niigi raskes olukorras püüdsin leida võimalust saada veidigi mõistmist. Aga sain ainult pragada.

Ja need etteheitvad sõnad mu suust - Sind polnud mul ju kusagilt võtta - jäid tulemata. Samamoodi ei saanud ma lausutud ka mitte ühtegi teist sõna, mida oleksin tahtnud. Iseäranis aga abipalvet ei tulnud üle mu huulte, sest mõistsin, et see oleks langenud vaid kuumale kerisele ja haihtunud hetkega.

Hiljem kogu olukorra peale vaadates sain muidugi aru, et pragati mind seepärast, et ma mõtlematult käitusin. Ja et hoolitakse. Aga raske on see elu sel moel - kui abikätt justkui pakutakse, aga kui seda reaalselt vaja läheb, ei hakka see kuskil silma.

Kas ainult sedasi?

Tulevad laused, ühes rivis. Mina pikin küsimuse vahele. Siis tulevad järgmised laused. Neid kuulates saan aru, et ma peangi kogu aeg endale aega välja nõutama, sest muidu mulle seda lihtsalt ei anta. Miks peab see siis niimoodi olema?

Kuidas küll sobituda sinna, kuhu ei sobi? Kui mitmeid kordi olen endale öelnud, et aitab, ja ometi leian ennast taaskord samast olukorrast, saades aru, et ma olen võimetu selle suhtes, et minna ja olla nii, nagu mõistus mulle ütleb, et olema peaks. Süda kisub ikka sinna...

Väiksusest aru saada

Kui minu ette pandi ajaskaala, siis sain aru, et mina olen sellel skaalal olematu. Niimoodi, vaid ühe lausega, tehti mulle jälle selgeks see, milline on minu koht. Või siis pigem seda, et mul ei ole oma kohta, sest minuga ei ole nii pikka ajalugu.

Kui ennemalt olen ikka tundnud seda tunnet, et aeg on see, mis mind mingitest inimestest lahutab - need puuduvad kogemused - siis nüüd, kui mul seda tunnet ei ole, leitakse ikka ja jälle see võimalus minus sellist tunnet tekitada.

Jah, pole minu jaoks kohta... Aga miks ma siis ikka ja jälle seda kohta endale nõutan? Vaat sellest rumalast peaga vastu seina jooksmisest ei saa ma aru. Pidasin ennast targemaks, arvasin endast enamat, aga nüüd olen aru saanud, et ei ole mul seda tarkust.

Esmaspäev, 4. juuni 2012

Koha kättenäitaja

Kui rääkisin inimestele sellest, milliseid ameteid oma elu jooksul pidanud olen, siis ühest tööotsast hakkasid nad kohe kinni. Lugu siis selline, et pidin neile selgitama, milliseid asju ma tegin Kinoliidus töötades. Ja sealt see siis tuligi, läbi mitme tõlgenduse ja konkreetsetesse hetkedesse varjundite loomise sai tulemuseks: koha kättenäitaja.

Eks ma tean väga hästi oma halba kommet teistele koht kätte näidata. Ju siis on see soodumus mul kogu aeg sees olnud. Aga selleks, et inimestega niimoodi ei juhtuks, peaksid nad ikka omama adekvaatset hinnangut endale ja oma tegevusele.

Tean, et lähen üsna sageli üle piiri. Aga ehk leevendab olukorda teadmine, et ma ise sellest aru saan, ja vajadusel ka vabandust palun....

Ükski kord...

Sellel hetkel, seal olles, sain aru, et kõik see, mida olin arvanud ja ette kujutanud, on tegelikult olemas. Ongi olemas sellised väärtushinnangud ja tõekspidamised, arusaamad ja moraalinormid, mida ikka olen hinnanud. Ja ongi olemas inimesed, kes nende kohaselt elavad.

Mul on hea meel, et ma selle kinnituse sain. Mul on hea meel, et ükski kord on asjalood sedasi, et ma ei ole endale mingeid asju ette kujutanud või loonud endale mingit illusiooni.

See kõik, mis toimus, oli suurepärane näide sellest, kuidas võibki olla. Kuidas võibki leida inimesi, kellega klapid just oma põhiliste maailmavaateliste arusaamade tõttu.

Olla sellega koos, keda...

...tõeliselt armastad.

Need on sõnad laulust, mis mulle sünnipäeva puhul välja valiti. Praegu lähevad nad iseäranis täppi.

Jah, mul oli see rõõm, olla koos sellega, keda ma tõeliselt armastan, olla tema läheduses, olla temaga koos. See on väga hea tunne. Olla koos sedasi, et me teineteist mõistame ja teineteist hoiame. Minna nii sügavale teineteise maailma sisse, iga kord, kui on võimalus kõik tõkked tee pealt ära koristada.

Saada aru sellest, et vaatamata sellele, mida ta räägib, annavad tema teod tunnistust sellest, kuidas ta mind armastab. Kuidas ta tahab, et mul oleks hea. Kuidas ja mida ta minust teistele rääkinud on. Niimoodi on mul ju lihtne, lihtsalt olla ja tema kiituse kiiluvees särada.

Saada aru sellest, et vaatamata kõigele on siiski olemas võimalus, kuidas see asi toimida võiks.

Sõge seiklus

Pidu tuleb endale ikka ise teha.

Esimese peotooni andis kätte juba tuttav olukord sadamas - ikka sama lugu, tuleb sattuda pillimeestega sama praami peale. Mis siis sellest, et olid mitte nii tuttavad pillimehed, aga kuna suund oli sama, siis ajas ikka muigama küll.

Noh, eks ma siis võtsin jalad kõhu alt välja (või siis julguse kokku) ja läksin kaema, mis toimub ja kus toimub. Ja esialgu tundus, et ei toimu, midagi. Aga siis hakkas toimuma. Kõigepealt täielik showprogramm, spetsiaalselt minule, pealkirjaga "Eesti kalamees on tantsulõvi". Ah, imetlusväärne. Seejärel arvukad tantsukeerutamise harjutused tantsupõrandal, mis said kroonitud kahe kasseti ja ühe plaadiga. Ja nii edasi...

Ühest meeletusest sai üks vahva pidu, toredate inimeste seltsis sõgedate kombe kohaselt lõpetades hommikul paadi treileri peale laadimise ja just-just peaaegu kuivaks saanud teksade taaskordse märjakstegemisega. Suur tänu suurepärastele kalameestele (oh, kui nad ise seda loeksid, saaksin ma kohe vastu päid ja jalgu, sest ise tähistasid nad ennast suur "L" tähega, aga minu hindamiskriteeriumid on vähe teised) vahva õhtu, öö ja hommiku eest!

Armastust täis

Kuulates lugu, ühe inimese elulugu, valgus mu süda armastust täis. Valgus täis selle inimese pärast, kes vaatamata sellele, mis on tema elus juhtunud, on selline suurepärane inimene, nagu ta tänasel päeval on. Ja veel enam valgus mu süda täis armastust, kui seda lugu kuulasin, sellest inimesest ajendatuna, kes on ennegi minu armastuseluugid valla lükanud.

Kogu see lugu lõppes, nagu ikka, paradoksiga.

Aga suurt ja sügavat armastuse voolamist südamesse see ei seganud...

Reede, 25. mai 2012

Ma vajan...

Ma tean juba praegu,
et vajan
tuge ja toetust,
aga elu teeb nii,
et see, mida vajan,
jääb saamata,
ja pole vaja kaevata,
sest ise olen
oma elu vildakalt
elanud...

Head otsides

Parandamatu optimistina hakkasin tekkinud olukorras kohe otsima häid külgi. Miks on hea see lahendus, mis tekkima kipub. Eks on minulgi olnud omad hirmud ja seetõttu oskan päris kiiresti leida põhjuseid, miks just selline olukord soodsaks osutuda võib.

Ise aga imestan enda üle - kuidas ma ikka oskan. Ja milleks see kõik vajalik on...

On õnn...

On Sinu õnn, et Sa ei näe mu silmi, sel hetkel, kui Sa lausud need sõnad. On minu õnn, et Sa ei näe mu silmi, sel hetkel, kui ma kuulen neid sõnu.

Päikeseprillid, mida muidu ikka peetakse ebaviisakuse märgiks, päästavad meid teineteisele silma vaatamast, sel tõehetkel.

Ja automaatselt on minust väljas need sõnad, need, mida ütlema pean. Loodan, et hääletoon ei reeda seda, mida silmad koheselt reetnud oleks.

Sellel hetkel aga saan aru, kui naiivne ma olnud olen... Seepärast ongi tegemist tõehetkega.

Küsimus on prioriteetides ja see siin ongi tõehetk, et saada teada mitmes olen mina prioriteetide järjekorras. See paneb väga selgele mõõdupuule ka selle, kui suur on minu naiivsus olnud...

Esmaspäev, 21. mai 2012

Valgus paistab

Valgus paistab, tunneli lõpust. Enam pole palju jäänud. Natukene veel ja ongi kõik. Siis on pimedus läbi ja algab valguse aeg, hingamise aeg. Vaid viimased pingutused veel, siis lõpeb kõik ära.

Kättemaksusoov

Nüüd, kui tekkidavõiv olukord on minu ette laiali laotatud, olen endas avastanud soovi kätte maksta. Soov on nii selge ja lihtne, et nii loomulik oleks selle soovi kohaselt talitada. Miks ma peaksin vaeva nägema, kui on neid inimesi, kes peavad vaeva nägema? Las need asjad siis olla neile parajaks proovikiviks.

Nii lihtne oleks mul praegu jätta need asjad, mis on ebamugavad ja nõuavad suurt tähelepanu, tegemata. Kas ma reaalselt ka seda teen ja kas ma teen seda puhtast soovist kätte maksta, seda ei oska ma praegu arvata, aga aega pole enam palju ja eks siis peagi saab selgeks, kas lasen ennast madalatel inimlikel instinktidel kanda või olen suurem inimene ja teen ära kõik, mis võimalik.

Tegelikult on kõik need emotsioonid võib-olla ennatlikud, sest olukord võib laheneda sootuks teisiti. Aeg näitab ja annab vastused.

Stoiline rahu

Nüüd, kui olen näinud, milleni kõik see ilmaelu on viinud, sain ma tagasi stoilise rahu. Teades, mis on minu panus, teades, kes ma olen ja mida väärt. Teades ja aru saades, et mina elangi oma väärtushinnangutega kuskil teises maailmas ja see, mis toimub reaalsuses, ei ole kuidagi vastavuses sellega, millised on inimeste teadmised-oskused-isiksuseomadused, siis võin kõike edaspidi toimuvat stoilise rahuga jälgida. Rahu saavutasin seeläbi, et sain kindluse, et minu sees olnud nüüdseks imeväikesed kahtlused on mõttetud ja mina olen kõigest hoolinud enam kui kõik need, kelle asi oleks hoolida.

Oma arvamuse väljaütlemine

Ma olen väga karm, aga teha pole midagi. Kui ikka olukord on selline, et inimene mingite oma hirmude pärast hakkab tegelema asjaga, millega ta hakkama ei saa, siis tuleb ju oma seisukohaga välja tulla. Hetkekski ei tekkinud mul kahtlust, kas see, mida ma teen, on õige või vale. Või kas ma peaks midagi ütlemata jätma. Nähes seda, kuidas inimene ei anna endale aru, mida ta tegemas on, siis tuleb ta ju kuidagi maa peale tagasi tuua. Mul ei pruugi ju õigus olla, aga oma arvamus mul on ja selle ütlesin ma nüüd välja. Võib-olla oli siin ka see asi, et ma ennast kuidagi ahistatuna tundsin selle pärast, et mind eelnevalt riidlemiseks ette oli võetud, justkui peaks ma ennast halvasti tundma vaid iseenda vajadustest lähtuva otsuse tegemisel.

Juhid on oma töötajaid väärt

Kui olin esimesest vihast üle saanud ja asja üle järele mõtlesin, siis leidsin, et ju siis nii pidigi minema. Kui muidu öeldakse, et rahvas on oma valitsejaid väärt, siis tänane päev viis mind tõdemuseni, et ka juhid on oma töötajaid väärt. Ehk siis see, et toimetama asuvad inimesed, kellest ükski ei taha vastutust võtta ja keegi ei ole valmis asjade vedamisega tegelema hakkama, samamoodi ka see, et tegeletakse vingerdamisega ja soositud on inimesed, kes ei julge või ei taha olla oma selge ja sirge seisukohaga, näitas mulle kätte, et ju siis peabki asi nii olema.

Ehk siis see, mis toimub juhtide tasemel ja see, milline on nende nägemus asjast, viibki välja praeguse tulemuseni. Ja tegelikult on ju see hea, et õiged inimesed leiavad koha selles praeguses keskkonnas. Seda enam võin ma ju ainult heameelt tunda selle üle, et mina saan minna sirge seljaga ja iseendaga rahulolevalt, et mina pole paindunud paine all ja võingi lõpuni olla selline, nagu ma olen. Edasi aga ongi siis asi lihtsalt selline, et teistsuguste arusaamistega inimesed teevad asju ja las nad siis teevad, sest poliitika on muutunud ja samamoodi ka väärtushinnangud.

Segased ajad...

Kui mingi hetk tagasi jõudsin tõdemuseni, et segastel aegadel on see hea omadus, et saad teada, millised inimesed ümberringi on, siis täna sain sellele taaskord kinnitust.

Kurb oli tõdeda, et minu arvamus ühest inimesest langes selle tulemusena hoogsasti, aga siiski oli mul ka hea meel - selle üle, et see, kui ebakindel või salakaval võib mõni inimene olla, selgus praegu, minu jaoks rahulikes tingimustes, kui et ma oleks pidanud seda teada saama mingil minu jaoks kriitilisel ja olulisel hetkel.

Eks ma sain pärast ka ise aru, et ma ise olen oma kõrgete moraalsete nõudmistega oma elu keeruliseks elanud ja tegelikult peaks minagi teiste seljas liugu laskma ja korraldama oma elu võimalikult lihtsalt.

Neljapäev, 17. mai 2012

Praktiline väärtus

Tänane päev, oma kogemuste läbi, pani mind iseäranis mõtlema selle peale, milline on see praktiline väärtus, mida ma saavutan oma igapäevase tööga.

Ühest küljest saan aru, mis on selle töö eesmärk ja mõte, aga teisest küljest püüaksin ikka arvata enamat, kui pelk arusaamiste muutus. Lisaks mõtlen, et mis võiks olla kasu sellest, et saab tegeletud bürokraatiaga, kirjutatud, räägitud, nõupidamisi peetud. Praktilist väärtust, maailma paremaks tegemist aga tundub see tegevus praegusel hetkel endas ei kanna.

Jah, sellisele arusaamisele jõudmine ehk annabki mu enda jaoks vastuse, miks olen ennast ammendanud ja miks minu igapäevane töö on minu jaoks ennast ammendanud. See on ka ehk selge märk sellest, millisesse suunda olen minemas.

Ilmaelu ilu

Jah, inimesi on igasuguseid. Selline on tõdemus tänasest päevast. Olles näinud igasuguseid karvaseid ja sulelisi, ei oleks ma arvanud, et ma võin veel sedasi üllatuda.

Kas tõesti on olemas ka veel selliseid inimesi? Kas on olemas inimest, kelle ülbust ei anna isegi mitte millegagi mõõta? Kas tõesti teevad sellised inimesed tööd kusagil ja saavad palka sellise asja eest? Kes küll on sellise inimese tööle võtnud ja milline on sellise inimese panus sellele, mida me kõik saavutada suudame?

Küsimusi on, aga vastuseid pole mitte kusagilt võtta...

Kolmapäev, 16. mai 2012

Kummitab, juba pikalt

...kas Sa tead, kuis ma nutan, kui Sa puudutad mind:

Uus elu

Praegune eluetapp tundub küll olevat säärane, et kogu senine elu tuleb kokku pakkida ja siis uuesti otsast alustada. Nii olen loobunud nii mõnestki vanast asjast ja asemele saanud/saamas uusi. Isegi imestan, milline on see asjade ringlus, mis minu ümber lahti on läinud - tundub juba, et midagi on totaalselt pea peale pööratud, sest niimoodi poleks ma küll arvanud asju minevat.

Ehk on siis selline aeg, et on vaja päris mitme senise asjaga lõpparve teha ja mõne teise asjaga otsast alustada. Kummaline on see, et korraga on tekkinud vajadus mingisuguste asjade järele milleta seni hästi hakkama olen saanud. Tean aga ka, et see vajadus on tingitud uuest eluplaanist, mis nõuab teistsugust lähenemist.

Päevade lugemise uus tempo

Jah, päevad aina lähevad ja ühe lähemale tuleb oodatud kuupäev. Iga üksik päev annab vabadust juurde, iga üksik päev toob priiuse lõhna ühe tugevamalt esile. Iga päev on samm selle suunas, mida juba pikalt oodanud olen.

Hea on see, et päevad on täis toimetamist ja asjad hakkavad laabuma. Ja päris hea on see mõte, et ma ei pea mingite asjadega enam tegelema, päris varsti. Ja loodetavasti ei pea ma nendega enam mitte kunagi tegelema.

Ütlesin "jah"

Jah, ütlesin "jah". Ise väga hästi teades, et see tähendas iseenda surmaostusele allakirjutamist.

Teha pole midagi, kui süda küsib oma, mõistus kaasamõtlemast tõrgub ja ratsionaalsus taustale taandub.

Kuidas saad Sa üldse tulla sellise küsimusega minu juurde? Millest tekivad sellised mõtted Sinu pähe?

Mina olen aga see, kes hetkegi mõtlemata on nõus edasi minema, Sinu poolt kättejuhatatud suunas. Kusagil kuklas muidugi tiksub häirekell, aga selle hääl jääb liiga nõrgaks...

Siin kusagil, sellel väljal, peaks olema keegi, kes mind kindla surma poole sammumisest päästaks. Kes see küll olla võiks või kas ta üldse olemas on?

Pühapäev, 6. mai 2012

Head mälestused

On üks paik, kus olen ennast ikka hästi tundnud. Jah, seda paika sellisel kujul, nagu ta minu mälestustes on, enam ei ole. Aga neid häid mälestusi ei kustuta see ajas toimunud muutus siiski.

Need hommikud, kus päikesekiired metsa vahelt piiluvad. See metsarada, mida mööda tulijaid alati ootasin. Need marjapõõsad, maja nurga juures. Need õhtud, kui päike metsa taha kadus ja "Päevakaja" kõlas. Vahvliküpsetamine ja maailma parimad praekartulid. Suur vaher ja liivakast selle all. Hämarduvas õhtus meres ujumas käia ja sauna tagant maasikaid korjamas. Ja ennekõike vabadus, vabadus minna ja olla, piirideta.

Niimoodi on selle paigaga, kus nüüd pole enam midagi sellest alles, sellest ilust ja rahust.

Aga mälestustes jääb see kõik täiuslikuks, hoolimata sellest et on teistsugused ajad ja teistsugused moed.

Kui ei ole midagi öelda

Intelligentne inimene oskab igal teemal kaasa rääkida. Eks niimoodi see ikka on. Aga minul oli võimalus kõrvalt kuulata jutuajamist, milles mul ei olnud võimalik kaasa rääkida. Teised rääkisid oma esivanematest ja suguvõsadest, mina olin vaid kuulaja rollis, sest sain aru, et sellel teemal pole mul mitte midagi rääkida.

Ega see tekitanud minus ka mingeid sügavamaid tundeid, kuid hetke kui sellise fikseerisin ikka ära, mõistes, millest ma midagi ei tea.

Elu kiirteel

Oli esmaspäev ja läks veidi aega mööda ja juba oligi käes reede. Elu kiirteel käibki niimoodi. Sinna vahele mahtus nii mõndagi. Peamine on see, et lõppkokkuvõttes said kõik asjad joone peale, kõik vajalik tehtud.

Ja neljapäeval tundus eelmine reede juba nii kaugel olevat, et see oleks justkui olnud mingis teises elus. Aeg lendab kiiresti, juhtub nii palju, et polegi kindel, kas kõike jaksab läbi teha.

Eks omamoodi märk sellest kiirteel kulgemisest on see, et juba on paaril korral juhtunud, et jutuga alustades ei mäleta ma hetke pärast, millest rääkida soovisin.

Esmaspäev, 30. aprill 2012

Käige kuradile!

Täna tuli jälle lamba tunne peale. Käige kõik kuradile! Miks pean mina olema see, kes rabeleb ennast lolliks, kui keegi teine ei hooli ja hetkekski seda märkama ei tee? Vaid iseenda jaoks ja iseenda pärast, tundub see kõik olevat. Teha ja hoolida, vaadata, et kõike saaks!

Käige kuradile ja kõik need teised sõnad. Kui asi niimoodi edasi läheb, siis pean ma varsti kogu oma raha roppude sõnade kassasse ära andma, sest nad lipsavad juba liiga lihtsalt mu mõtetes ringi.

Ah, kevad ikkagi!

Inimesi läbi näha...

Ma olen ikka päris hea inimestetundja, tuleb välja. Praegu annab elu mulle päris korraliku vaate sellele, kas ma oskan õigesti hinnata inimeste käitumismustreid ja nende tegelikke motivaatoreid. Nii olen saanud päris mitmel korral kinnituse sellele, et minu kaugeltvaatamise prillid näitavad mulle päris kenasti kätte, mis toimub inimeste sees. Ma küll ei kaevu nii sügavale, et hakkata uurima tagamaid, aga ma tajun ära, kui inimesed on kahtlevad ja kui nad otsustada ei suuda.

Kaks sõpra

Ma olen endale ootamatult juurde saanud kaks sõpra. Tore! Hea! Vahva!

Elu-elukest, mida Sa ometi teed!

Kui lihtne on mõnega ja kuidas mõne teisega kohe üldse ei saa, vaatamata sellele, et väga tahaks.

Miks siis nüüd?

Minu seoste loomise oskus loob ühe huvitava ühenduse. Olnu ja oleva vahele.

Miks toimuvad muutused alles siis, kui oled loobunud? Miks tulevad need asjad, mida soovinud oled, sinu juurde alles siis, kui oled juba alla andnud ja käega löönud? Miks peavad kõik asjad minema viimase piiri peale - justkui oleks tegemist testiga, kui kaugele on võimalik minna ja mida see endaga kaasa toob?

Selleks, et saada, mida soovinud olen, pidin ma tegema ühe suure meeletuse. Poleks arvanudki, et sellel meeletusel võiks olla selline tulemus...

Ma ju teadsin!

Sa olid varjus,
Sa peitsid ennast,
Sa jäid tahaplaanile,
aga mina teadsin,
et Sa oled suurmees.

Ma ju teadsin,
vaatama sellele,
mida välja näitasid,
oli mulle antud
vaadata Sinu sisse
ja näha Su suurust.

Kuidas? Ja miks?

Sa räägid, ma kuulen, täiesti mõistlikku juttu. Aga üks asi jääb mulle selgusetuks. Kuidas saab olla võimalik see, millest Sa räägid? Kuidas, Sinu arvates, võiks see asi toimida?

Miks ma ei saa neid sõnu enda seest välja? Mis takistab mul neid küsimusi küsimast? Kas ma ei taha kohe põrmu tallata seda lootusesädet, mida need sõnad on esile toonud?

Iseenda peale mõeldes saan väga hästi aru, et selleks, et saaks tõeks see, millest Sa räägid, peame me mõlemad tugevad olema, väga tugevad, tugevamad kui kõik need asjad, millega me siiani kokku oleme puutunud.

Teisest küljest aga rebivad ka need sõnad mu taaskord tükkideks, sest nad võtavad selle lootuse, mille oled oma tegudega mulle andnud. Selle lootuse, millel ei ole tulevikku, ma tean, aga mille oled mulle andnud, paari õrna hetkega. Ja milleks mulle need õrnad hetked, kui Sa soovid midagi sootuks muud?

Millal ükskord saavad need paradoksid tühistatud? Ja kuidas minna tagasi sinna, kust on juba üle piiri mindud?

Palun mulle üks mälestuste kustutamise seade, vaid niimoodi näen ma, on võimalik, et saab tõeks see soov, mille Sa välja oled öelnud.

Iroonilisel kombel kõlab mu peas ka üks teine küsimus, Sinu öeldu peale: miks me ei ole seda, mida me Sinu arvates võiksime olla, mis on takistanud meil sedasi seniajani olla....

I've seen...

I've seen your highs and lows,
I've seen you happy and sad,
I've seen your joy and sorrow.
I've seen you stronger than ever
and I've seen your deepest fears.

I have seen it all
so I can tell
you stand tall
even in hell.

/27.04.2012/

Taaskord seesama tunne...

Reaalsustaju kaob, autopiloot läheb peale ja isegi ei saa aru, mida teed ja milleks. Hiljem, kogu selle asja peale tagasi vaadates, hakkad kahtlema - kas oli, mis oli, kuidas oli.

Ainult hulludele (irooniline on siinkohal see, et sellise pealkirjaga film on olemas ja see, millest see film räägib), kumab mõte mu peas... Teistmoodi ei ole võimalik, teistmoodi ei saakski.

Ja hirmu ei ole, enesealalhoiuinstinkti ei ole, on vaid kulgemine, hetkes, kaugemale ei ulata taju, ainult siia.

Sellised inimesed tuleks lühema keti otsa panna, arvan ma. Ühel hetkel võib selline kulgemine kellelegi saatuslikuks saada. Kui ei oska õigel ajal tähele panna seda, mis ümberringi toimub. Või ongi see vaid õige kulgemise viis - niimoodi, ise justkui sekkumata, aga ometi tehes kõike täpselt nii, nagu peab.

Paras paar!

Ega hulludega pole midagi peale hakata. Kui ikka hullud, siis korralikult. Ja kui veel juhtub kokku kaks inimest, kes mõlemad hullud on, siis on nad päris paras paar.

Hullus võib välja lüüa ühel ja teisel kujul, aga ikkagi on määrav see, et ollakse hullud, kaotamas igasugust kontrolli, minnes üle igasuguse piiri...

Laupäev, 28. aprill 2012

Oh, mind ja minu tarkust!

Enamasti olen arvanud, et ma vaid ise saan aru, kui tark ma olen. Nüüd siis on tekkinud ka teisi inimesi, kes minu tarkust teavad ja seda hinnata oskavad.

"Meie kõik siin oleme lollid, Sina oled meil siin kõige targem!" (sellise avalduse peale kukkus mul muidugi suu lahti)

"Käisin ka kümme aastat tagasi proovimas, siis polnud mul seal midagi teha."
"Eks see ole see vahe, kas oled lapsepõlves õppinud või täiskasvanueas."
"Jah, eks ma selle lapsepõlves õpitu pealt mängigi. Küll Sina oled ikka tark!"
"Ma ei hakka Sulle pikemalt rääkima sellest, kuidas ma nii targaks olen saanud."

"Unustasin õlled teise autosse! Oleks vaja poest läbi käia."
"Pole probleemi, me võime ka poest läbi minna."
"Tark naine! Ei hakka siin: ei saa, ei tea..."
"Ei ole vaja oma elu ise keeruliseks elada. Mis see poeskäik siis ära pole."


Ma olen tubli!

Kuigi ahvatlus oli suur ja võimalusi oli küll, olin tubli, et neist väljagi ei teinud. Tegin täpselt seda, mida olin lubanud. Mitte midagi rohkemat, peaaegu mitte ühtegi vimkat. Välja arvatud see, kui suures ahastuses silmad kinni panin ja käed roolilt ära võtsin (tagantjärele mõeldes täiesti ajuvaba tegu, aga instinkt oli tugevam, sest ahastus oli tõesti suur):

"Lõpeta ära! Kas ma pean ise rooli tulema?"
"Ei pea ja ega ma lasekski Sind praegu rooli."
"Purjus inimesi ei tohi jah rooli lasta."

Ja muidugi see lõpuvitamiin:

"Kuhu Sa nüüd sõidad?"
"Tahtsid ju teise autoga sõita. Lähme võtame ja sõidame siis sellega."

Oh mind ja minu toimetamisi, aga niimoodi võis see asi väikese krutskiga punkti saada küll!

Midagi ei pea

"Kas ma pean nüüd mingeid repliike ütlema?"
"Sa ei pea mitte midagi!"

Loomulikult ei pea mitte midagi, sest niimoodi ei taha mina. Ma tahan, et Sa tahaks. Ma ei taha, et Sa peaks. Ei arva ma midagi hirmuvalitsemisest ega ka mitte psühhoterrorist. Mina usun sellesse, et on võimalik ka teistmoodi. Võib-olla võtab rohkem aega, aga tulemus saab seeläbi loodetavasti püsivam.

Näedsasiis

Just täpselt see oli see, mida ma tahtsin. Seda, et me üheskoos leiaks lahenduse. Ootamatult saabus see hetk. Ja polnudki selles asjas midagi keerulist, vaid kokkuleppe küsimus. Siit edasi on asjad niimoodi, enne võis olla segadus, nüüd on antud nimi ja vorm, millega kaasneb selgus. Olgu, eks paistab siis, mis saama hakkab.

Ma olin ju ennegi märganud, et mingi nihe on toimunud. Nüüd siis sain seda ka omal nahal tunda, sõna otseses mõttes. Ja enam ei teinud see haiget, kummalisel kombel. Lootus, mis praegu uuesti lõkkele on puhutud, peab saama endale eluõiguse.

"Mina kannan Sinu eest hoolt!"

Ja veidi teises kontekstis veidi hiljem:
"Siis kannab tema Sinu eest hoolt!"

Ma olen siin...

"Ma olen tahtnud ainult, et Sa oleksid minu elus!"
"Ma ju olen praegu, siin!"
"Jah, tõesti..."

See oli jutuajamine, mille taustale jäid sootuks teised mõtted. Mõtted sellest, kuidas selline olukord üldse tekkis ja kes selle tekkimiseks võimaluse välja pakkus. Hea, et sellest asja sai. Olulised asjad said öeldud, kuid oli ka asju, mida oleks pidanud veel ütlema.

Kõige selle peale tekkis vaid üks küsimus: miks mitte aasta aega tagasi? Kui palju oleks see säästnud aega, energiat ja närve. Aga ju siis nii pidigi minema - eks ikka seepärast, et ma saaksin enda jaoks asjad selgemast selgeks. Ja et oleks kindel see tahtmine minu sees.

Abieluinimesed

Mõnikord kohe mõni õhtu pakub, vaateid ja arusaamu. See õhtu siis oli sissevaade abieluinimese ellu. Ma ei tea, miks selline võrdlus, aga tunne oli küll seesugune.

Esmalt need märkamatud kärsitusehetked, mis käivad ikka alati koosolemiste juurde - kes tahab millal ära minna ja kellel millal isu täis saab. Nägin närvilisust, nägin ärevust. Põhjendamatut, aga eks see selgus hiljem.

Siis aga see tavaline kojusõidu jutuajamine, ometi minu jaoks teistsugune, oluline. Sealgi oli abieluinimeste elu sees - teemasid sai vahetatud niimoodi, nagu korralikule abieluinimesele kohane - iga järgmine lause kippus üles tooma uue teema ja mingite teemade juurde sai ka tagasi mindud. Pildid nendest teemadest ja nende vahetamistest on säilinud mu mälus vaid mööduva maastikuna - kus täpselt mingi teema jutuks tuli. Aga huvitav oli rääkida kolmel-neljal teemal korraga, polegi sellist asja kunagi teinud.

Niiet, minu kogemus siis, elust, mida pole elada saanud, täiesti ootamatu sissevaade, ilma erilise pingutuseta.

Kas viimaks ometi?

Ma ei tahtnud kuidagi uskuda seda, mida ma kuulsin. Kas viimaks ometi on kätte jõudnud see aeg, mida ma nii pikalt oodanud olen? Kas viimaks ometi on kohale jõudnud arusaamine mis ja milleks? Kui nii, siis on mul hea meel, et ma olen siin, selles hetkes, et jõudsin ära oodata selle, mida niiväga tahtsin.

Ootamine, pikk ja vaevarikas, oli vaeva väärt, ma arvan. Ja lõpuks läheb ikka nii, nagu ma tahan - tean seda ju ammu, ma ei saa aru, miks teised inimesed sellest aru saada ei soovi.

Täiesti ise

Kui mõnikord arvavad kaks inimest, et nendevahelist suhet võib mõjutada keegi kolmas, siis minu äsjane kogemus näitab, et suhte mõjutamisega saavad kaks inimest ka täiesti iseseisvalt hakkama. Suhte puhul, millest praegu kirjutan, puudus vaid üsna vähe, et kaks inimest oleksid saanud omavahelise suhte kihva keerata ilma igasuguse välise abita. Nii lihtne on, kui vähegi tahta (või pigem mitte osata), ära rikkuda midagi, mis võiks olla unistustest täidetud. Ja ega rohkemat polegi vaja, kui vaid mõned kommunikatsioonihäired, paar vääriti mõistetud lauset ja lähebki kogu asi vett vedama.

Kolmapäev, 25. aprill 2012

Ja hakkaski pihta...

Kusagilt peab pihta hakkama, aga kui on olemas inimene, kes on valmis aitama, siis pole mingit muret. Nii on minul vedanud - peaaegu kõik on minu eest ära korraldatud. Minu asi on ainult veidi kõrvalt aidata ja asjad laabuvadki suurepäraselt. Nüüd on takistused teelt eest veeretatud ja edasi saab olla vaid tuule toel toimetamine!

Üks mure vähem

Kui asju, millega tegeleda on vaja, on hulgaliselt, on rõõm väga suur, kui mõni asi lahenduse saab. Iseäranis veel sellise toimetamise kaudu. Spontaansed hetkeotsused võivad viia suurepäraste tulemusteni. Veidi sebimist ja ringisaalimist Pärnu linnas ja saingi endale "poisi". Nimigi juba olemas, nii kiiresti, nii lihtsalt.

Eks tuleb sisetunnet usaldada, mis ütleb kätte kõik need õiged hetked. Siis saab ka selgeks, miks kohe ei saanud või miks see asi kuidagi edeneda ei tahtnud.

Pühapäev, 22. aprill 2012

Kõnelemisest...

Alati on rasked need kõnelused, kus on oht riivata teise inimese tundeid. Aga mõnikord on nii, et need kõnelused tuleb lihtsalt ära pidada. Nii olen minagi viimasel ajal ette võtnud terve rea raskeid kõnelusi.

Ma tahtsin siia kirjutada, et ma ei tea, mis on selle elu üldise puhastuse põhjus, mida viimasel ajal teinud olen. Aga eks ma tegelikult tean seda väga hästi. Sisuliselt on ainult üks asi valesti, aga see teeb valeks ka kõik muu ja nii ongi olukord selline, et kõik vale tuleb ära puhastada ja välja rookida. Kui kõik see eelnev on tehtud, siis jõuan ka selle kõige olulisema vale asjani välja. Eks siis paistab, mis sellega saab ja kuidas ma selle olukorra lahendatud saan. Tean väga hästi, et sellel juhul ei saa mingist kõnelemisest isegi mitte juttu olla.

Ainuõige otsus!

Kui ikka on see mingisugused kahtlused, kas tehtud otsus on õige või mitte, siis minu elu näitab praegu väga selgelt, et üks minu tehtud otsus oli ainuõige. Praegu, tegutsedes juba peaaegu eemalseisjana, näen ma, et ma ei ole tahtnud kokku puutuda selliste asjadega, mida mina näin.

Ja kõige hämmastavam on avastada, et mina hoolin kõigest, mis edasi juhtuma hakkab, rohkem, kui need, kes jäävad... Seeläbi saangi aru, et minu otsus oli õige, sest ma ei jaksaks võidelda kõige sellega, mis teele ette veeretataks.

Inimestest, veelgi

Lisaks sellele, et ma olen riiukukk, olen ma ootamatult saanud ka tülide allikaks. Vaat sedasi läheb, kui oled otsustanud sirget selga näidata ja iseenda järgi asju teha, kartmata kedagi ega midagi. Loomulikult leidub kohe neid, kes on rahulolematud. Ja kui neid inimesi juba leidub, siis võib juhtuda nii, et nende tegevuse läbi saavad kolmandad inimesed kannatada.

Nii kuulsin, et inimese peal, kellega mina olen suhelnud, elati välja oma frustratsiooni. Ainuüksi selle pärast, et tema teadis asju, mida teised ei teadnud. Palju õnne teile, inimesed, minu arvates täiesti täiskasvanulik käitumine.

Inimestest...

Tavaolukord, täiesti tavaline ja lihtne. Pole midagi lihtsamat, kui olukorda ära kasutada. Inimene, keda vajasin olukorra lahendamiseks, otsustas, et tal on vaja mulle koht kätte näidata. Hakkas mulle igasugust jura ajama, mille peale ma siis otse reageerisin, hetkekski ennast tagasi hoidmata. Eks ma sain aru küll, kuivõrd palju võib inimesele pakkuda rõõmu mind tobedasse olukorda panna ja narritada. Niisiis ütlesingi talle lõpuks: "Loodan, et Sa tunned ennast nüüd hästi!"

Kummaline on teada saada, millised on inimesed tegelikult. Pealtnäha toredad ja sõbralikud, tegelikult aga midagi sootuks muud.

Riiukukk

Kuigi ma tean, et ajan õiget asja, saan väga hästi aru, et ma olen riiukukk. Kisun riidu. Eesmärgid on üllad, aga see ei vabanda kuidagi seda, et ma hakkan suure entusiasmiga lahendama probleeme ja sellega konfliktid esile kutsun.

Nii siis keerutasingi tolmu üles ja sain suure riiu majja. Tahtsin, et saaks parem, aga selle pärast, et üks inimene ei suutnud tunnistada, et ta ei saa oma asjadega hakkama, ja teine inimene oli kohe valmis olukorda ära kasutama, jäingi justkui kahe tule vahele. Võidelda inimese eest, kes endalt kõik õigused ise ära võtab, on väga keeruline. Kuid võitlemata ka jätta ei saa.

Ämber ämbri otsa

Millal ükskord ma õpin? Millal ükskord saan aru, et ei ole vaja ronida sellesse ämbrisse, kuhu olen juba mitmeid kordi astunud? Ämber on nii tuttav, et ma ikka päris hästi tunnen teda. Aga ega ma sellest ei õpi, ma ikka loodan, et seekord võiks kuidagi ämbrist pääseda ja saada justkui kuidagi ämbrist mööda. Siis aga lähen ämbri juurde ja ilma suurema pingutuseta olengi ämbris sees.

Miks ma siis seekord ämbrisse sattusin? Ühe iroonilise küsimuse pärast? Või hoopis selle teema pärast, mille vastu huvi üles näitasin? Igal juhul oli kuulda kõva kolinat.

Ega ma siis kade olnud, panin kohe teise jala teise ämbrisse ka sisse - no, et oleks ikka korralik ämberdamine.

Mootorpaadimeeste lihtne elu!

Harutades lahti järjekordseid kinnitusi, sain aru, et nüüd siis saabki minu elu selline olema. Kogu aeg on midagi, mida tuleks teha, kogu aeg on midagi, mida sättida. Lihtne põhjus on selles, et mul on kange tahtmine purjetada. Nii tulebki teha rohkem, kui mootorpaadimehed iial arvata oskavad. Eks ma saan rõõmu tunda ka neist asjadest, millest mootorpaadimehedki, aga mul on veel terve hulk asja lisaks.

Niimoodi ma siis arutlesin, saades ise aru, et sellist elu ma olengi tahtnud ja selline peab mu elu olema. Saadav rahuldus ei ole võrreldav mitte millegi muuga.

Meil lobisemise eest...

Ja kõik need teised sõnad. Minu viimase aja elu tundubki seisnevat ainult rääkimises. Ma olen pidanud päevade kaupa paaritunniseid jutuajamisi. Ja tegelikult tahaks nüüd suu kinni panna ja vaikida, aga ei saa, sest jutuajamised pole veel läbi saanud ja pole teada, millal nad saavad.

Seniks aga võin irooniliselt märkida, et mulle makstakse lobisemise eest palka. Kuigi-kuigi, see lobimine on praegu sootuks kõrvaltegevus, mille jätaksin hea meelega ära. Aga midagi pole teha, antud lubadused vajavad pidamist.

Kõik on võimalik

Ega ma ise ka väga hästi uskunud, et on võimalik... jõuda 6.30 väljuva praami peale. Ega ma siis endale halastanud ka - lasin eelmiseks õhtuks teatripiletid osta, kui juba kultuuriatašee tuli sellelaadse ettepanekuga välja. Aga tuli välja, nagu ikka, et kõik on võimalik. Niisiis leidsingi ennast paar minutit pärast kuute hommikul sadamast, valmis praami peale minema. Eks ikka see alaline elutõde: tuleb minna ja teha, siis saavad kõik asjad võimalikuks.

Aeg kiirelt kaob

Kuidagi ei suuda harjuda sellega, millise tempoga elu ennast edasi kerib. Asjad ja olukorrad tulevad nii kiiresti kätte, et ei jaksa isegi kuidagi valmis olla. Kui ühel hetkel tundus, et kõik asjad paigal seisavad ja midagi ei toimu, siis nüüd korraga toimub kõik ja aeg lihtsalt tormab edasi. Päevade lugemiseks, mis vahepeal toimus, ei jää praegu enam üldse aega. Pigem on vaja tegeleda ajaplaneerimisega, et kõik asjad tehtud saaksid, õigel ajal.

Pühapäev, 15. aprill 2012

Pole enam kuhugi minna

Kui ühel teemal on veel võimalus mõelda ja kaaluda asju-olukordi, siis teisel teemal olen ma pika sammuga juba teoks teinud lolliks minemise. Sellest sain ma aru, kui mu telefon täna helises ja minu käest küsiti: "Mis päevaks ma selle kraana siis tellin?"

Siis sain aru, et nüüd see ongi reaalne, see hullus on käima lükatud. Loomulikult oli see ainuvõimalik lahendus, aga kuidagi hinge võtab kinni, et nüüd ongi käes see aeg, kui tuleb samme astuma hakata selles suunas, kuhu minna olen tahtnud.

Ja kuhugi mujale polegi minna, sest nüüd on täpselt teada, millal ja kus on vaja olla.

Lolliks minemas

Suures ahastuses, suutmata leida midagi enda jaoks sobivat, olen lolliks minemas. Meeletu tundub see mõte, mis praegu mu peas ringi uitab. Aga vaadates asju ühe ja teise külje alt, tundub mulle, et kipub ka see ütlus tõeks minema.

Lolliks minemiseks nimetan ma seda seepärast, et sellel pole ratsionaalsusega, mida olen pidanud ikka üheks endale omaseks omaduseks, mitte mingisugust pistmist. Pigem on tegemist ühe üle mõistuse käiva mõttega.

Aeg võib edasi minna ja see, mis tundus olevat üle mõistuse, võib osutuda kõige suurepärasemaks lahenduseks üldse.

Määravaks kipub seejuures osutuma suurus ja ruumikus. Tulevad meelde need ajad, mil sai räägitud suurelt mõtlemisest ja praegu tundub see suurelt mõtlemise aeg juba kätte jõudvat.

Teha meeletu otsus ja minna lolliks? Never too late (tsiteerides ühte filmi)!

Laupäev, 14. aprill 2012

Kadedus minu sees

Viimasel ajal olen aru saanud, et ma olen ühe asja peale kade. Aru saan ma sellest neil hetkedel, kui mulle räägitakse sellest asjast ja ma tunnen selle peale, kuidas kogu mu sisemus tardub ja mind iga kord sellega ikka enam tükkideks rebitakse.

Kadedus on aga mõttetu, sest ma tean, et see, mille peale ma kade olen, ei saa minu jaoks mitte kunagi tõeks. Ma tean väga hästi ka neid põhjuseid, aga siiski pole ma (veel) valmis nendega toime tulema.

Millal saabub aga see hetk, kui see kõik mulle enam haiget ei tee? Millal ükskord?

Võiksin ju leida asjale teistsuguse vaatenurga ja rõõmustada selle üle, et mingid asjad on paigas ja ju siis polegi see kõik mulle ette nähtud.

Ma ei saanud...

Kuigi see mõte oli mu peas, ei saanud ma. Ei saanud teha seda, mida kõige rohkem tahtsin. Lihtsalt ei saanud. Ja ilmselt ei saa ka tulevikus. Nii lihtne oleks seda teha, aga ometi täiesti võimatu.

Vaid ühe lausega saavutati see, mida sooviti. Kuigi ma nii väga tahaks, ei saa ma, ma arvan et mitte kunagi enam. See on väga kurb, sest nii palju jääb edasi andmata, nii palju jääb jagamata. Aga midagi pole teha - kui on väljendatud selget soovi, siis tuleb austada seda.

Ja nii ma tunnengi, et kõik need teemad peavad leidma mingisuguse kanali, kuhu suunduda. Praegu seda ei ole ja seetõttu jäävad need asjad kõik minu sisse.

Ma näen seda pilti iseendast, seismas hambad ristis ja sundimas ennast edasi minema, ise samal ajal teades, et iga järgmine samm on üle piiri. Aga ma pole kindel, kas ma üldse hoolingi sellest, mis edasi tuleb või kui keeruline see olema saab või mis saab minust selle kõige tulemusena. Kas üldse saab midagi, enam?

Ja kuna ma ei saanud, siis tundus, et ma ei tea või ei hooli. Aga ma teadsin ja hoolisin, kuid selle väljendamiseks ei antud mulle luba.

Kõik läheb tõeks!

Kui eelmisel kolmapäeval ütlesin välja lause - "Peab ise endale head tingimused välja võitlema" - ei teadnud ma midagi sellest, et nii võikski see asi minna. Läks vaevalt nädal mööda ja mul polnud isegi võidelda vaja. Tingimused tekkisid justkui iseenesest. Hämmastav!

Kõik läheb tõeks, on järeldus. Ka see CV triikimise teema - kuidas küll võis see asi niimoodi minna? Mina ei teadnud sel hetkel (varsti peaaegu aasta tagasi), kui mulle sellest räägiti, mitte midagi neist asjadest, mis juba alguse olid saanud. Nüüd aga meenub see ütlus mulle iseäranis selgelt.

Ma tahan...

Ma olen väsinud,
ma ei jaksa enam,
ma tahan ära,
lihtsalt minna.

Ma tahan
vabaneda
minevikust,
olevikust,
tegelikust
tühimikust.

Hinge puudutatud

Kuidas on ikkagi nii, et siis, kui arvad, et nüüd on kõik lõplikult untsus ja edasi ei tule enam midagi, selgub korraga, et ikkagi vajab lugu edasijutustamist.

Tegin midagi sellist, mille tegemise juures jälle oli kahtlus hinges. Kas ma ikka peaks? Milleks ma peaks? Sest hetkeseis oli taaskord selline, et mingit kriitikat see asi küll ei oleks kannatanud. Aga kuna olin ettevalmistused juba ära teinud, siis mõtlesin, mis siis ikka, kui juba mõte oli, siis tuleb see ka teoks teha.

Ei teinud ma ju midagi erakordset, lihtsalt kuulasin inimese unistusi ja otsustasin ühele neist väheke tuld lisada. Selle järgi, mis edasi juhtus, sain aru, et olin oma teoga inimese hinge puudutanud. Eks see oli ka enne teada, aga arvasin, et läheb seegi, nagu kõik need eelnevad asjad, lihtsalt tühja auku.

Rohkemat ma ei soovinudki, rohkemat ma ei tahtnudki. Lihtsalt anda inimesele julgust unistada ja oma unistused ka teoks teha. Ega selleks pole talle mind vaja, aga siiski on hea teha midagi seesugust, milles on sädet sees.

Heas kohas

Jah, see on hea koht. Ma olen seda ju ka enne teadnud, aga praegu tajun seda iseäranis selgelt. Seda, et koht on hea. Lähedus on hea. Lähedus on suisa väga hea. Ja mul on hea olla.

Kõndida sedasi kõrvuti, lihtsalt, loomulikult. Nii ongi hea. Või siis seista selle selja taga, tundes ennast kaitstuna, kõigi ja kõige eest. Ja samamoodi on hea olla selles kohas, kui on kindel seljatagune.

Selged arusaamise hetked, selged märkamised. Küll on hea heas kohas olla...

Esmaspäev, 9. aprill 2012

Miks ikkagi?

Eelmisel nädalal pakkisin kokku ühe pikaajalise sõpruse, millel polnud ammu enam sõprusega midagi pistmist. Oli selline hetk, et tuli tõele näkku vaadata ja lõpuks ka teisele poole öelda kõik need asjad, mis aastatega kogunenud olid.

Hea oli, et selles enam emotsioone sees ei olnud. Olid tõdemused, lihtsad ja selged. Leidsin iseendal piisavalt süüd, et asjad niimoodi läksid. Ei ole midagi teha, kui ei oska ette näha inimestes toimuvaid muutusi. Ja kui ei oska toimunud muutustega leppida.

"Tahtsin, et oleks parem, aga selle tulemusena kaotasin sõbra!"

Sellest, et otsus õige sai, andis tunnistust ka see kokkuvõttev jutuajamine - isegi siis ei peetud mind tõe vääriliseks. Kui selle koha peal siis ütlesin, et ei ole vaja valet rääkida, kinnitati veel kindlamalt, et ausalt räägitakse seda, mille kohta teadsin sootuks muud. Ja nii jäigi minu sisse kummitama küsimus: miks ikkagi? Sellest pole ma ka enne aru saanud, miks sellistel hetkedel, kui on niikuinii juba kõik lagedale laotud, on siiski veel vaja luisata.

Hakkavad heaks minema

Asjad hakkavad nüüd heaks minema. Selline tunne on sees. Kõik asjad hakkavad laabuma. Kõik tegevused edenema. Igal asjal on oma koht ja aeg. Nüüd on aeg alustada kõigi tegevustega ja neile on juba ette õnnestumine sisse kodeeritud.

Sees settinu on nüüd väljapääsu leidnud ja see on vabastanud energia. Seepärast on võimalik tunda liikumise mõnu.

Kolmapäev, 21. märts 2012

Eluarmastus

Sellist suurt sõna olen ma kasutanud - eluarmastus. Selline suur sõna, aga tegelikult tähendab see sootuks muud, kui kõik arvavad. See tähendab, et sellega paaris käib surm(aarmastus). Nii selgelt ja teravalt, nagu minu elus on alati olnud kohal ka surm, on nüüd siis selle armastusega. Surm on selle armastuse otsa ette kirjutatud - surra igas hetkes, surra selleks, et elada, ja selleks, et saaks surra, on vaja elada. Elu ja surm käsikäes, ei saa teineteiseta.

/14.03.2012 (23.12.2011 ja 21.03.2012)/

Kolm on seadus

Kolm on seadus,
ütleb teadmine.
Kui on kaks,
siis tuleb ka kolmas,
ütleb teadmine.

Kaks on olnud,
millal tuleb
see kolmas,
otsustav?

Selge ja terav
on see teadmine,
arusaadav ja tajutav
on see tõdemus.

Kolm on seadus,
kohtu seadus.
Sina oled mu kohus,
Sina olid mu üks,
Sina olid mu kaks
ja Sina saad olema
ka mu kolm.

Terve öö...

Terve öö
hoida ja hoolida,
terve öö
kaitsta ja ravida.

Terve öö,
et saabuks päev,
valgus ja
selgus ja tõde.

Terve öö,
irreaalsus,
mis kustub
paari lausega.

Terve öö,
nii on hea.
Terve öö,
nagu olema peab.

Vale valik

Vale valik,
võin öelda.
Vale valik,
teistsugune
pidi see
valik saama.

Vale valik,
sel hetkel.
Vale valik,
mitte pidurdada,
vaid täie hooga
edasi kihutada.

Taaskord
üks pilt,
taaskord
see soov,
taaskord
see teadmine.

Kujutluspilt
on nii tõeline,
et see reaalseks
peab millalgi
kindlasti saama.

Kujutluspilt,
veel üks
on lisandunud
varasemale,
mis enne oli.

Minu mõttes,
ikka samamoodi
see kõik kulgeb:
nendel hetkedel
pole vahet,
aga millalgi
hoopis mujal
tekivad seosed,
mis määravad.

Kasuta võimalust,
ka füüsilist,
vaimsega
oled Sa
vaeva näinud
juba piisavalt.

Teisipäev, 20. märts 2012

Vajatud vabadus

Ma tahan, et mul oleks vabadus. Vabaduseks pean ma seda, et ma saan loomulikult kõike teha, ilma välise surveta. Tahan, et mulle antaks aega areneda. Tahan, et mul oleks võimalik leida tunnetus.

See on minu kulgemise viis. See on minu tee. Tean, kuidas minus tekitab trotsi see, kui mind sundima hakatakse. Tean, et siis ei taha ma enam üldse midagi teha.

Palun lubage mulle seda vabadust, et ma olen täpselt nii udu, kui ma olen. Palun andke mulle võimalus minna loomulikku rada pidi. Palun ärge võtke mult mängurõõmu ära. Ma lihtsalt palun...

Tilk tilga haaval

Niimoodi see elu käib - tilk tilga haaval koguneb karikasse juurde põhjuseid, mis aina kindlamalt veenavad mind, et minu otsus on ainuõige. Ma ei tea, kas asi on selles, et olen otsuse teinud ja seetõttu iga üksik asi tundubki niimoodi mõjuvat. Või on asi lihtsalt sedasi, et iga häiriv asi aina enam kinnistab minu otsust.

Tegelikult ei oma see kõik suurt tähtsust, sest ma tean ja tunnen kui valesti kõik praegu on. Ja iga väline tegur omab väga kaalukat mõju.

Nii ei saa ma mööda vaadata enam sellest, kuidas minuga ringi käiakse, ei saa lasta endast mööda minna. Samamoodi ei saa ma ka endale andeks anda, et aastatega kogunenu tahab valla pääseda ja ma seda kuidagi talitseda ei suuda.

Lisaks sinna juurde see teadmine, et tegelikult ei tea ma midagi ega oska midagi ja olen vale inimene vales kohas. Kuigi väljastpoolt tundub kõik klants ja kena, tean ma väga selgelt, kui valesti kõik on ja mis on need põhjused, miks ma olen sobimatu. Teisi petta on ju lihtne, aga iseendaga on asi sootuks keerulisem.

Ja siit üks suurepärane samastumisvõimalus:


Märgilise tähendusega on ehk ka see, et lammas on läinud, kadunud teadmata kuhu.

Puutepunkt

Kuidas käivad universumi plaanid, sellest mina aru ei saa. Nii ei suutnud ma ära imestada, mis oli see, mida nägin ja kuidas oli võimalik, et just sellel hetkel tekkis puutepunkt.

Aeg ja ruum said omavahel kokku. Just mõned hetked varem olin mõelnud ikka neid mõtteid, neid mõtteid, mida viimasel ajal ikka mu peast leida võib. Neid, mis minevikumälestusi ikka uuesti esile manavad. Neid, mis uute võimaluste varje kannavad.

Ja siis korraga, loetud sekundite jooksul peatus aeg. Võtsin hoo maha, vaatasin ümberringi. Märkasin, et mind on märgatud ja võeti hoog maha. Ja siis, keset seda kõike, taipasin korraga, et on tekkinud puutepunkt, kõige väiksem tõenäosus on tõeks saanud. Tõenäosusteooria on põrmustatud, sest on juhtunud see, mis pole võimalik - iga üksiku punkti tabamise tõenäosus on teadagi 0. Ja ometi, sellel aja seisatumise hetkel on selle üksiku punkti tabamise tõenäosus 1 - punkti on tabatud ja tabamuse on saanud mõlemad punktis kohtujad.

Mina võtan seda kui märki, märki sellest, et tegelikult on kõik võimalik. Kui tekivad sellised ajalised ja ruumilised puutepunktid, siis peab sellel ju olema mingi suurem eesmärk.

Iseäranis huvitavaks teevad puutepunkti minu eelneva toimetamisega seotud mõtted - miks ei viitsinud ma varem välja minna, miks tegelesin veel pannkookide küpsetamisega, miks seadsin siis ennast just sel viisil minema ja miks otsustasin just sel hetkel tagasi keerata. Kõik need otsused, mis päev otsa mind edasi juhtisid, viisid mind puutepunktini: sekundise täpsusega, meetrise täpsusega.

/Lisaks tuli mulle silme ette see väljapakutud olukord: mina, suusakepid, suusad ja üks maastikuauto. Asi liigub üsna kindlalt sinnapoole, kuigi detailid on praegu veel veidi viltu. Aga ju see peab ikka niimoodi minema, ühel päeval./

Tühi tunne

Ma ootasin enamat. Ootasin rahulolu ja head meelt. Aga seda ei tulnud. Ma olin olnud naiivne. Olin lootnud, et tehes head saan ka enda enesetunde heaks. Aga tulemus oli sootuks vastupidine. See, kuidas käis seest läbi väärtushinnangute lahknevus, tekitas tühja tunde.

Olid hetked, mil sain aru, et olen ikka väga kaugel sellest, mida peetakse loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks. Olid hetked, mil tabasin suure ehmatusega midagi seesugust, mida ma kohe kuidagi uskuda ei tahtnud. Küsisin ka küsimuse: "Palun öelge mulle, et teie soov sellele inimesele külla tulla ei ole ajendatud vaid tema käest saadavast, vaid te ikka tõesti soovisite seda inimest näha." Vastuseks sain vaid naeratused salakavalad.

See kõik tekitaski õõnsust ja õõvastust. Ja arusaama, et kahjuks on ka see rong läinud ja hingelist sidet seal enam tekkida ei saa, sest mis hingest saab rääkida, kui kõik vaid ümber raha keerleb.

/Nüüd olen ma tõesti valmis. Seda ei pidanud ma tegelikult teada saama, aga ju siis nii pidi minema. Ma oleksin võinud olla ka ilma selle teadmiseta./

Kusagil ära

Viimasel ajal on aeg hakanud imekiiresti mööda minema. Nii ei suuda ma mingitest asjadest ja olukordadest enne midagi aru saada, kui nad möödas on. Ja kuidagi imestama panevad need hetked, kui ongi möödas need asjad, mida on oodatud ja loodetud. Lihtsalt silmapilguga igavikku kadunud.

Ma ei tea, millest see tuleb. Võib-olla olengi endale juba valmis varunud mõtted ja tegevused selleks hetkeks, kui ma ei peagi mitte midagi tegema. Võib-olla ongi kogu mu energia selle hetke ootuses liikuma suunatud.

Igal juhul olen viimase nädala jooksul kahel hetkel selgelt tabanud ennast teadmise juures, et mingi asi on märkamatult möödunud. Samamoodi on silmapilguga kadunud igavikku kaks esimest selle nädala päeva - ka selle ajakulgemise selgekssaamiseks pean endale pidepunktid paika panema.

Kas siis tõesti?

Ühel hetkel kirjutasin seda, mida olin tundnud. Või siis pigem seda, millisele arusaamisele oma tunnetest olin jõudnud. Tol hetkel oli see vaid millegi toimunu fikseerimine. Praegu, kui on veidi aega mööda läinud, leian, et see, mis kirja pandud sai, on nüüd rohkem, kui kunagi varem reaalsusesse kinnistunud. Lihtsalt, selgelt, emotsioonitult.

Kolmapäev, 7. märts 2012

Karm reaalsus

Täna, hetkel, mil nägin pilti, mida olen varemaltki näinud, jõudsin viimaks kogu asja tuumani. Selleni, mis tegelikult on teada. Selleni, mis on karm reaalsus.

Teadmine, mis siis ühe teada-tuntud olukorra taaskordse pealtnägemise tulemusena minus sõnastus, oli: kuigi ka mina vajan aeg-ajalt teiste toetust, olen ma siiski selline inimene, kellel on sisemine sund saada ise asjadega hakkama.

See tõdemus oli nii ilmselge ja kirgas, et asetas kõik toimunu ja toimuva oma kohale.

/Kuidas aga leida enda seest see oskus-julgus-tugevus, et paluda teistelt mõnikord seda vajaminevat tuge?/

Olla naljakas

Üks noor neiu ütles mulle otse: "Sa oled naljakas!" Ma ise sellest küll väga hästi aru ei saanud, aga igal juhul võttis ta mu enda mängudesse kaasa ja igast lausest või fraasist või poosist sai siis naljalugu.

Pole see ei esimene ega viimane kord mul teada saada, et ma naljakas olen. Tuleb mulle eelnevastki meelde, kuidas üks või teine inimene mulle ikka on öelnud, et ma naljakas olevat.

Kuigi võiksin seda võtta puhta komplimendina kipub minu eneseanalüüs pigem kaitsekilbile viitama. Aga siiski-siiski, kui selle asja üle järele mõelda, siis ei ole mul nende inimeste puhul olnud vaja enesekaitsega tegeleda, sest suhtlemine on olnud aval ja vastastikku lugupidav.

Aga mis sest kõigest ikka - niikuinii olen narrimütsi terve elu kandnud ja eks ma olen sellest väga hästi teadlik ka.

Rõõmu tunda (vol 2)

Ühel päeval oli niimoodi, et ma üle väga pika aja lasin naeru endast valla. See oli SELLEL päeval, päeval, mil ma sain vabaduse tagasi. Olin juba peaaegu ära unustanud, mida tähendab südamest naerda, lõbusalt ja täiel häälel naeru lõkerdada. Aga see on asi, mis meelest ära ei lähe, kuigi vahepeal oli mul küll juba selline tunne, et ei ole minust enam naerjat, seda naerjat, keda kõik tema naeru kuuldes ära tundsid.

Aga see vaba naer ühel päeval andis tagasi kõik - nii elujõu kui ka lootuse tulevikuks.

Tänane päev aga pakkus mulle lisaks veel rõõmutundmise võimalust selle üle, kuidas üks teine inimene, kelle naeru ma ikka kuulda igatsenud olen, lasi samamoodi vabalt endast naeru välja. See oli hea tõdemus ja teadmine, hea kuulmine.

Rõõmu tunda...

Täna tabas mind üks äraütlemata tore tunne: ühel hetkel läks mul korda hakkama saada sellega, mille kallale asudes ma sugugi kindel polnud, kas ma suudan. Võtsin aga riski ja proovisin. See, mismoodi minust tulvas läbi siiras rõõm õnnestumise üle, oli sõnulseletamatu.

Need hetked on need, mille nimel üldse minna, olla ja teha. Need hetked määravad kõik. Enesetunne sai kohe HEA!

/Tegelikult oli hämmastav ka see, millise arenguhüppe olen selle talvega teinud - isegi praegu, ikka veel mõttes värisedes oma selja pärast, tundsin ennast uiskudel päris kindlalt. Ka see oli üks rõõmustamise hetk tänases päevas./

Pühapäev, 4. märts 2012

Mõtted vanale rajale

See tänane telefonikõne viis mu mõtted vanale rajale, millelt olen ammu juba ära tulnud, kuigi-kuigi, just neil päevadel olin taaskord õrnalt riivamas seda rada. Aga eks ma siis äratasin veidi üles seda meenutust, nii ühel kui ka teisel ajendil. Ja eks mõtteid oli igasuguseid.

Näiteks, vaadates kuupäevi, pidin peaaegu ahastusse sattuma, esialgu ei öelnud need mulle midagi, aga kui mõtlema hakkasin, siis sai asi iseäranis selgeks. Üks saatuslik päev, mil elu tegi täpselt sellised käigud, nagu tegi. Üks ootamatu kohtumine, mille vaevu üle elasin, oleks võinud lisaks saada veel teise kohtumise, mis sellesse päeva paigutatuna ei oleks minust ilmselt mingisugust elulooma enam andnud. Miks see teine kohtumine toimumata jäi, teab ilmselt ainult elu ise. Ilmselt läks sellega väga napilt, arvestades minu selle päeva tegemisi ja toimetamisi.

Teine teema aga oli see, kuidas oli mulle taaskord antud see vale läbinägemise vahend kätte. Mulle räägiti ühte, aga mina teadsin midagi sootuks teist. Ei tea, kas tegemist oli tahtliku valega või tõesti juhtus see kogemata, nagu muljet jätta sooviti?

Ikka meeles...

Jälle üks armas telefonikõne, inimeselt, kes mind ikka meeles peab. Huvitaval kombel viimasel ajal korra-paar kuus ikka mulle helistada võtab. Tore muidugi on see, et mind keegigi meeles peab, ka neist inimestest, kes põgusalt minu elust läbi käinud on. Muidugi oli see veel toredam, et selle inimese juures on veel üks väike inimene, kes mind iseäranis näha sooviks ja ka seda soovi tuletati mulle meelde. Selle peale ütlesin kohe: "Palun ära tee mulle haiget." See oli siiras reaktsioon, ka mina tahaks seda väikest inimest näha, aga täna ei ole see aeg ega koht.

Sada häda

Kui inimesed hakkavad ohtraid põhjendusi välja tooma miks üht või teist asja teha ei saa, siis nimetan mina seda sada-häda-olukorraks. Need on olukorrad, kus inimesed millegipärast ei julge otse eitavat vastust anda. Siis hakatakse keerutama ja igasuguseid vabandusi välja tooma.

Kõik see on mu meelest tingitud meile sisseõpetatud viisakusest, mis nõuab, et pole kena niisama keelduda millestki, mida teha ei soovi. Tegelikult on see ajaraisk ja minu jaoks üha enam selge märk sellest, missugune on inimese tegelik seisukoht antud küsimuses. Ehk siis ohtrate vabandustega annab inimene mulle juba selge seletuse selle kohta, milline on tema seisukoht.

Tagajärg

Miks inimesed võtavad tagajärgi kritiseerida, kui nad pole viitsinud analüüsida, mis on põhjus. Nii leidsin ennast mõtlemas, kui keegi rääkis mulle ühe inimese alkoholiprobleemist. Tähtis pole mitte see, et ta joob, vaid hoopis see, mis on see põhjus, miks ta joob. Aga põhjustega ei viitsi keegi tegeleda, minul on olnud aga see vajadus näha läbi ja aru saada, seetõttu näen ka põhjust ning olen püüdnud teha kõik võimaliku, et seda põhjust leevendada.

Teisest küljest on muidugi irooniline see, et ühele teisele inimesele andsin konkreetse soovituse: võta väheke napsu, kui pinged hakkavad üle pea kasvama. Pikalt püüdsin teda veenda, et ma ei tee nalja ja räägin täiesti tõsiselt. On ju kummaline, kui minusugune alkoholisõber annab soovituse juua, aga juba aastaid olen olnud seda usku, et Jägermeister'i pudel peab olema käepärast, sest mõnikord võivad tekkida olukorrad, kus väikest napsu närvirahustuseks vaja on.

Olla paha...

Kui ma siin ükspäev olin teada saanud iseennast puudutavad faktid ja nende tulemusena käitusin täiesti hoolimatult, ei osanud ma arvata, et minu eeskuju on nakkav. Rääkisin siis oma reaktsioonist teise inimesega - lihtsalt kõva häälega arutades, kuidas ma käitusin ja mis olid selle põhjused. Milleni see aga välja viis, oli see, et inimene tuli mulle peagi ütlema, et temagi oma käitumist muutnud on.

Tundsin ennast kui tõeline vastupanuliikumise algataja. Kui inimene oma kohusetunde najal päevast päeva teeb tööd, mille eest teda ei tunnustata, on ju tore tõdeda, et ta ühel päeval heidab endalt selle kohusetundeahela ja võtab vabamalt.

Loomulikult sain ka aru, et tegelikult olen paha iseenda minnalaskmismeeleoluga ka teisi kaasa tõmmates, aga ju siis mul on selline säde silmis, et see ka teistele veidigi vabadusesoovi annab. Igal juhul oli mul hea vaadata, kuidas ka teise inimese silm säras.

Ilus lahendus!

Kuigi peaksin muretsema selle pärast, mis edaspidi juhtuma hakkab, olen leidnud, et tegelikult on olemas ilus lahendus. Ilus lahendus kogu olukorrale - need, keda on hoitud, saavad nüüd hakata tegutsema ja tegelema, panna oma oskused ja teadmised tööle.

Nii ehk saabki parem, sest minu puhul on tegemist ühe argumendiga, mis ühesuguse kaaluga asetub nii pluss- kui ka miinuspoolele. Selleks argumendiks on ajalugu. Ühelt poolt on muidugi hea omada ajaloolist mälu, aga teisest küljest teeb just see mind kõige vähem sobivaks inimeseks.

See mõte hakkab mulle aina enam meeldima: lüüa õhk klaariks ja anda inimestele võimalus puhtalt lehelt alustada.

/Ja mis mõttes mina peaksin muretsema? See pole siis enam minu asi, minu mure./

Mina tean!

Näen kõrvalt, kuidas inimene igatseb tagasi seda, mis on tema hinge küljes, aga mis teiste ahvatluste tulemusena on tema käest ära libisenud. Näen ja ise mõtlen: "Oota veidi, küll Sul varsti tekib võimalus."

Sest mina tean. Tema veel ei tea, aga mina tean, et peagi saabub see hetk, millal tal on taaskord võimalus see südame küljes olev asi endale saada. Kas ta seda siis ka reaalselt soovib, on sootuks teine küsimus. Aga igal juhul tekib see võimalus.

Lisaks muidugi on seal taga teadmine, et inimene ise on mu sellesse olukorda pannud ja soovinud, et mina oleksin see, kes selle asjaga tegeleb. Mina olen selles näinud kättemaksu - taaskord üks meheliku uhkuse pihta kogemata antud löök maksab siinkohal kätte, sest seda pole mulle suudetud andestada. Ise muidugi tean seda juba ammu ja ka seda, et inimene on tahtnud, et ma lolliks jääksin (kas tõesti inimesed ei saa aru, et ma näen nende käitumismotiive läbi). Selliste madalate instinktidega olen ma siis pidanud kokku puutuma.

Nüüd ehk ongi keeruline see, et ma olen vahest ehk liiga hästi hakkama saanud, üle ootuste hästi. Ja eks ma olen olnud väga hästi teadlik ka oma nõrkadest külgedest, senimaani arvates, et mu tugevad küljed selle kompenseerivad. Nüüd näen, et ma saan hakkama, sest ma oskan näha kaugemale ja sügavamale, oman empaatiavõimet ja oskust inimesi kuulata ning aru saada sellest, mida nad räägivad.

Motivaatoritest

Jah, arukas inimene teab ja saab aru. Nii oli minulgi võimalus jagada inimesega oma mõtteid ja arusaamu. Ja ega ta polnud kade, loomulikult tulid minu tegutsemise motiivid mulle tema kaudu tagasi. Tema saab aru, et need asjad, mis teiste arvates mind peaksid motiveerima, ei oma minu jaoks mingit tähtsust. Ise sain temaga rääkides selgeks selle, et mind motiveerib väärtustatus. Kui aga väärtustatust ei ole, siis kaob ka motivatsioon. Ja mitte ükski väline aksessuaar ei suuda asendada seda hingelist väärtust. Aga mis teha, kui need, kes peaksid motiveerimisega tegelema, ise enda järgi kõiki teisi hindavad ega saa aru mittemateriaalsetest motiveerimisvahenditest ja nende olulisusest.

Inimesed, kes arvavad, et nad on kõik justkui õigesti teinud, ei taipa ja pole korralikult kuulanud. Mina rääkisin ühest asjast, nemad aga kuulsid midagi sootuks muud ja käitusid sellele vastavalt. Eks nad saavad peagi teada, kui valesti nad on kõigest aru saanud.

/Tuleb lihtsalt meelde see hetk: "Kui töö huvitab, siis..." Selle hetke vältel mõtlesin, et vale on eeldada, et SEE töö mind huvitab. Nüüd ongi tulemused selles valguses hakanud välja paistma./

Otse küsida

Olen viimasel ajal nii pragmaatiliseks muutunud, et olen hakanud inimeste käest otse küsima neid küsimusi, mis mul on tekkinud seoses nende olekute ja väljaöeldud lausetega.

Tean, et mu peas on praegu veel üks küsimus, mis tuleb otse küsida. Selle küsimuse aeg pole praegu veel kätte jõudnud, aga ma pean selle ära küsima. Ma lihtsalt tahan teada, mis on põhjuseks, miks teine inimene mulle just sellise teema nina alla lajatab. Oleks see ainult üks kord, aga see rõhutatus just antud teemale on juba mitmeid kordi välja tulnud.

Esmalt tegi see mulle muidugi haiget, see, et osutatakse ilmselgele veale, mis minu üldisest laitmastusest välja paistab. Huvitav on muidugi see, et kui ma natuke vaatan selle peale, miks just see teema, leian hoopis inimese enda rahulolematuse enda elukorraldusega ja see tundub mulle olevat ka peamine põhjus, miks just seda mulle nina alla hõõrutakse. Teisest küljest on aga see osutatud viga ühiskondlikult peale surutud arusaam asjadest. Kuna aga mina olen otsustanud oma elu elada nii, et ei ole mingeid poolikuid lahendusi või enese sundseisu panekuid, siis võibki see välja paista kui suur viga.

Nõme ja lame!

Huvitav, kuidas ma viimasel ajal ikka inimeste ülbusega kokku puutun. Kas on praegu selline periood, kus kõik ennast kohutavalt tähtsalt tunnevad ja siis arvavadki, et nad võivad teistega üleolevalt ringi käia?

Nii sain ükspäev ühe kirja. Inimene tegi omast arust nalja. See, mis välja kukkus, kvalifitseerus minu jaoks nõmeduseks ja lameduseks.

Iseäranis kena on muidugi teada saada, kui madalale võivad inimesed langeda. Kaunis kiiresti lähevad olulised asjad meelest ära, kaunis kiiresti ununeb see, kuidas aastate jooksul on inimest igasugusest jamast läbi veetud.

Aga pole viga, mina saan olla mina ise, lõpuni välja ja teha asju just niimoodi, nagu tahan. Kurb on muidugi taaskord kaotada usku inimestesse. Aga võib-olla olen ma lihtsalt oma huumorisoone kuhugi ära kaotanud?

Suurepärasus!

Selle hetkeni, kuni reaalset tulemust vaja ei ole, ei oska ka anda hinnangut sellele, mida üks või teine inimene on. Nii olin minagi suhteliselt heal arvamusel ühest inimesest.

Kuni nüüd siis ühe päevani, mil mul tekkis reaalne vajadus konkreetse inimese tegude tulemuste järele. Loomulikult ei tulnud neid tulemusi, ei kohe, ei nädala pärast ja nüüd varsti isegi mitte kahe nädala pärast.

Kui mõned asjad on aegkriitilised, siis loeb iga päev, aga sellise "tulemuslikkuse" tituleerin mina küll suurepärasuseks. Ega neid asju ei saagi enne teada, kui reaalne vajadus käes on.

Arrogants

Läksin inimese juurde siira sooviga ja avatud hingega, arvates naiivselt, et inimesele võiks huvi pakkuda see, mida mul öelda on või missugused mõtted minu peas on. Loomulikult sain kohe teada, et minu mõtted ongi üks suur naiivsus ja tunda, millist arrogantsi võib leida inimeste seest.

Ma võin olla rumal ja võib-olla ei ole ma piisavalt tark, aga siiski arvan ma, et kui ma tahan inimesega rääkida teemadel, milles me võiks olla sama kogenud, siis võetakse mind võrdse suhtluspartnerina, mitte ei hakata oma üleolekut demonstreerima. Meil igaühel on oma teemad, milles me tugevad oleme, ja arvata, et suuremad teadmised ja kogemused ühel teemal annavad kohe mingisuguse nähtamatu (ma isegi ei tea, kas hierarhilise, sotsiaalse või positsiooni-) eelise, on minu arvates väga kitsarinnaline.

Eks see ole minu jaoks märk sellest, milline on inimeste sisemaailm ja millised on nende väärtushinnangud.

/Miks tundub mulle, et see on eelarvamuslik suhtumine üldse sellesse, mis on toimunud ja praegu saan vastu näppe peamiselt vaid oma soo ning ootamatult tekkinud formaalse positsiooni pärast?/

Ikka põhjendada

Streigiteema oli see, mis lõi minu jaoks analoogia. Nii, nagu inimene, kes ei streigi, on sunnitud põhjendama oma teguviisi, nii pean minagi kõigile selgitama, miks ma olen otsustanud teha lõpu ühele oma eluetapile.

Kuigi praegu ei ole veel reaalne tegutsemisaeg kätte jõudnud, olen siiski juba turmtule all. Vanemad ja targemad inimesed püüavad mu impulsiivsust tagasi hoida. Eks ma siis olen küsinud ka otse: miks te arvate, et ma peaksin ka edaspidi välja kannatama seda, mis toimub? Elukogemus ütlevat, et läheb paremaks.

Mina, olles juba andnud poole aasta jagu võimalusi, ei saa aru, et oleks isegi mingisugust väikest lootusekiirt, et midagi paremaks minna võiks.

Ja eks nüüd olen jõudnud ka selle tõeni, miks ma enam jätkata ei saa, olles pikalt arusaamatuse ja otsustamatuse käes vaevelnud: ma ei meeldi iseendale ja ma ei taha olla see, kelleks ma üldise hoolimatuse taustal olen hakanud muutuma - samuti hoolimatuks. Niisiis ongi otsus vastu võetud: tuleb ära lõpetada see hoolimatuse suunas liikumine.

Kolmapäev, 29. veebruar 2012

Kõike saada

Täna oli taaskord see päev, mil sain teada, et tegelikult saan ma kõik, mida ma tahan. Kõik, millest ma mõtlen, saab teoks. Nii ongi viimase aja sündmused, kaasa arvatud tänane päev, andnud mulle kinnituse selle kohta, et kõik asjad saavad, varem või hiljem, ka ilma minu sekkumiseta, minema nii, nagu mina tahan.

Hämmastaval kombel ei pea ma inimestele enam isegi ütlema, mida ma soovin, vaid ainuüksi mu mõtete peale teevad inimesed kõike seda, mida ma soovin, et nad teeksid.

/Jätan siinkohal kahe silma vahele, taaskord, ühe kohatuse, millega inimene, kelles viimasel ajal kahtlema olen hakanud, välja tuli. Lasen tal teha edasi seda, mida ta õigeks peab, sest ma tean, et peagi pole enam midagi, mis mind temaga seoks, kuigi ka praegune side on juba õhkõrn./

Ka see tõehetk

Tegelikult olen seda tajunud juba pikalt. Seda tõehetke, mis peagi kätte jõuab. Ja see, mis tundus justkui võimaliku plaani ja lahendusena, ei vii kuidagi soovitud tulemuseni. See tee viib mind sootuks mujale.

Nüüd siis ongi kätte jõudmas see hetk, kus ma pean võtma ennast kokku, kogu oma tugevuse, ja taaskord seisma tulevikuga silmitsi, teadmisega, et edasi tuleb mul minna üksi.

/Tahan tagasi seda hetke, mil Sa seisid minu selja taga ja mina, trotsides vihma, seisin sirgelt ja tugevalt kui mast, mis kõik välja kannatab. Sel hetkel olid mul olemas Sinu sõnad (olin nende najal just ennast taas püsti ajanud), aga nüüd on need sõnad viinud tuul ja miski ei too neid enam tagasi./

Huviring

Täna vaatasin ja mõtlesin. Täpselt niimoodi see asi ongi. Ikka on nii, et üks inimene huvitub teisest, teine kolmandast ja kolmas neljandast ja siis neljas ehk juba esimesest. Niimoodi oli täna täiesti täpselt näha. Mina kuulasin vaikides ja kaastundlikult ühe inimese juttu. Ja peagi olin mina see, kelle olemise vastu hoopis teine inimene hakkas huvi tundma. Sealt edasi läks tee juba järgmiste juurde. Sedasi saigi huviring kokku. Mina aga muudkui mõtlesin ja üldistasin, väike vaatlus käis ka loomulikult asja juurde.

Palun ära küsi...

Just selline mõte oli minu peas. Ma tean, et teine inimene pidi küsima või kuidagi reageerima - kas siis sisemisest sunnist või lihtsalt viisakusest. Aga mina, olles oma nõrgimas seisus, ei tahtnud tema küsimust. Ma lihtsalt oleksin tahtnud olla isekeskis oma asjadega.

Nii need asjad lähevadki. Niimoodi toimubki sulgumine. Niimoodi lähevad uksed kinni. Niimoodi ei ole avatud hingest enam juttu. Kurb on ja ega mulle ei meeldi see tee, kuhu asjad minemas on. Aga nii see lihtsalt läheb, sest ma ei oska teisiti.

Ja kõik see viib välja selleni, et minu tegevus avaldab mõju hoopis neile, kes üldse asjasse ei puutu. Need aga, keda enda kõrvale tegelikult vajan, saavad minu enda poolt välja lülitatud.

Tegelikult tajusin seda suunamuutust juba tükk aega tagasi - tookord oli märgiks sellest, et asjade liikumissuund on muutunud, hetk, mil see, mis oleks pidanud ilus ja hea olema, tegi sootuks haiget. Seda kõike vaid seetõttu, et see lootus, mida anti ühe hetkega, oli teada, ei vii kuhugi. Samasugune oli ka minu mõtte ajend täna - palun ära küsi mu käest ühtegi küsimust, mis näitab välja, et Sa hoolid, kui Sa tead, et Sa seda vaid pelgalt viisakusest teed. Võib-olla ongi asi minus eneses, et omistan liigset tähtsust sellistele asjadele. Ja ometi on mul olnud õigus, suures plaanis, aga teadmine, et isegi see, et mul on õigus, ei tähenda mitte midagi, lööb jalad alt.

Murrab südame

Täna mõtlesin ühe inimese peale, kes on minuga viimasel ajal väga hoolivalt ringi käinud ja mis siis, et meie kokkupuuted on väga põgusad olnud, on ta mind võtnud enda hoole alla. Ja täna, kui ta taaskord minu eest hoolt kanda võttis ja mina pärast selle olukorra peale tagasi vaatasin, leidsin: "Tema murrab mu südame!"

Ma ei tea, mismoodi selline mõte üldse mu pähe tuli, aga niimoodi sai see mõte ja tunne minu sees sõnastatud. Ja ometi pole selles meievahelises suhtlemises mingit sellist alatooni, et võiks üldse südame murdmist väljagi kujuneda. Iseäranis, kui sealsamas kõrval on inimene, kelle käes, vaatamata kõigele, on mu süda hoiul.

Emotsioonitult...

... või kas ikka? Ühest küljest tunnen, et lähenen jah asjadele emotsioonitult. Teisest küljest aga tunnen, et mingid teemad ikka kaevavad mulle sügavalt sisse. Ja kuidagi ei taha leppida või ei leia enda seest seda tunnet üles, et mingid asjad mulle korda ei läheks. Ikka ja jälle ühed ja samad asjad on need, mis emotsioonid üles võtavad.

Miks lasen ennast niimoodi puudutada? Miks need asjad mulle sellist mõju avaldavad? Eks tean ju väga hästi, mida tegelikult tegema peaksin. Ikka seesama tõde ja teadmine - millal ma selle ükskord omaks võtan?

Testpunkt möödas

Täna siis oli see päev. See päev, mil testpunkt kätte jõudis. Ja eks oli juba teada nii eile kui ka üleeile, et testpunktist minnakse läbi nii, nagu arvata oligi.

Hämmastav on see, millise muutuse avastasin seepeale iseendas. Ühest küljest leidsin, et kui ei hoolita, siis minagi ei hooli ja südamerahuga tegin asju, mille puhul mul muidu oleks südametunnistus piinama hakanud. Ja teisest küljest oli see meeletu kergendustunne, vabanemise ja vabaduse tunne. Kuigi praegu pole veel SEE hetk kätte jõudnud, läheb nüüd pelgalt päevade lugemiseks. Ajal aitavad kiiremini mööduda ettenähtud "pausid". Kolmandik esialgselt kavandatud ajast on juba märkamatult möödunud, eks see järelejäänud kaks kolmanikku läheb sama kiiresti või ehk kiireminigi.

Laupäev, 25. veebruar 2012

Ületamatu raskus

Inimesena, kes käib iga päev lõuna ajal väljas söömas, olen ennast viimasel ajal leidnud raskuste keskelt. Võiks ju arvata, kui ikka raha on, siis saab maitsvalt süüa igal pool. Aga võta näpust, söögikohti on, aga seda va maistvat toitu tuleb tikutulega taga otsida. Isegi need kohad, mis on oma kvaliteediga ikka silma paistnud, kipuvad viimaks kuidagi ära vajuma või võetakse sinna uued kokad tööle, kes ei suuda pakkuda sobiva kvaliteediga toitu.

Seetõttu tulebki pidevalt uusi kohti avastama minna. Sai nüüd siis käidud ka ühes uues bistroos-baaris, Telliskivi uulitsas. Ja pean ütlema, et pettumus oli suur. Esmalt muidugi totaalselt jabur teenindus, seejärel ääretult pikk ooteaeg ja kõige tipuks veel toit, mille söömise järel oli vaid üks mõte: "Nüüd sooviks midagi head saada!" Hämmastav on muidugi see, milline oli söögikoha enda loodud eelarvamus ja kuidas nad seda siis välja vedada ei suutnud. Ilma selle endapoolse üleskiitmiseta oleks ehk võinud isegi kuidagi leppida. Kuigi-kuigi, hinnaskaala oli ikka paigast ära.

Eks sinna juurde tuli ka arutelu sellest, kuidas euroaeg on hinnad taevasse lennutanud ja kui enne poleks isegi vaadanud mõne pastaroa poole, mis maksis 100.- krooni, siis praegu tundub 6-7 eurot pasta eest välja käia suhteliselt normaalne. Või vähemalt kipuvad niimoodi arvama söögikohtade pidajad.

Igal juhul liigub mõte ikka selles suunas, kuidas saab toiduvalmistamine olla nii keeruline, et suudetakse toit ära rikkuda ja keeruline on leida söögikohta, kus saaks stabiilselt hea kvaliteediga süüa. Mõnikord tekib tunne, et asi on vist sööjates - kuigi, isekeskis arutades oleme ikka leidnud, et me oleme hea toidu austajad, see ei pea olema midagi peent, see võib olla ka lihtne kodune toit (ja siit vist tulebki see võrdlusmoment - ise oleks paremini teinud - ja selle tulemusena ka rahulolematus).

Oma Kõhu Ori

Võtab aega...

Inimesed ootaksid justkui mingit imet. Nad nagu ei teaks, mida tähendab see, mis juhtunud on, või nad lihtsalt ei suuda seda uskuda. Igal juhul on paari päeva jooksul juba teine inimene mulle teada andnud, et ometi oleks aeg juba jalad kõhu alt välja võtta ja ennast liigutama hakata.

Mina aga, teades mismoodi see asi käib, õpin alles käima, harjutan ennast taaskord koormusi taluma.

Ja imestan, kuidas küll aru ei saada sellest, et võtab aega, kuni kõik taastub.

Alles hiljem taibata

See "Helisev muusika", mõtlesin, miks ta mulle ikka nii hinge peale käima hakkas. Olin plaadi juba käima pannud ja vaatasin ja kuulasin ja peagi sain vastuse.

See on ju Salzburg ja jälle sai üks ring täis. Teistpidine ühendus - Salzburgiga kohe "Helisevat muusikat" seostada - toimis küll imekiirelt. Miks siis oli nüüd meenutamiseks vajalik filmi enda nägemine?

Muidugi käis filmi jooksul mitu korda peast läbi ka see tõdemus, et austerlased ei tea "Helisevast muusikast" suurt midagi ega oska teada, et maailm just seeläbi nende maad hästi tunda võiks.

Reede, 24. veebruar 2012

Tuleb ikka vaadata

Täna on terve päeva olnud mul selline tunne, et täna pean mina "Helisevat muusikat" vaatama hakkama. Üks stseen sellest filmist on mul silme ees ja millegipärast nõuab see, et paneksin aga filmi käima ja asuksin algusest peale vaatama seda muinasjuttu.

Tuleb siis vist tõesti asuda filmi vaatama, sest lugeda ma täna enam ei jaksa ja ajusid ka ragistada väga ei viitsi.

Üks rõõmsameelne lugu siiagi:

On hetki, on-on...

Teineteise mõtetes

Mul oli näpp püsti tõstetud, selle märgiks, et mul on mingi asi, mille jaoks on mul vaja, et teine inimene ootaks. Pusisin ja pusisin ja see inimene, kelle jaoks olin oma näpu püsti tõstnud, et ta ootaks, oligi juba minu ees. Tuli välja, et ka tema tahtis, et mina ootaksin. Iseenda pusimisega nii ametis olnuna, ei olnud ma üldse kindel, kas ta mu püsti olevat sõrme märkas, aga...

Tuli välja, et nii, nagu tema oli minu mõtetes, nii olin mina tema mõtetes, sest selle aja peale, kui mina viimaks pusimise tulemusena sain kätte selle asja, mida talle anda tahtsin, oli temal juba käes midagi, mida tema mulle anda tahtis.

Nii me siis seisimegi vastastikku, käed teineteisele mõeldud kinke täis ja vahetasime neid siis sujuvalt. Ja minu kõrvus helisesid peaaegu kajama tänusõnad - kes enne keda tänas, ei suutnud ma eristada, aga kaks "aitäh'i" kõlasid nii ilusa kajana teineteise järel, et oleksin justkui iseendast välja astunud ja kogu olukorda kõrvalt näinud.

"See on Sulle, kuna ma Sulle lubasin."
"Miks Sa lubasid?"
"Ma ei tea, aga lubasin ja nüüd ma pean oma lubadust."

Ma olen hakanud mõtlema

Kui seltskond on suurem, siis olen ikka ennast leidnud mõttelt, et kas teised inimesed, kes ka seltskonnas on, aga kellega ma niimoodi ei suhtle, ei tunne ennast kuidagi seltskonnast välja lülitatuna? Või on see mingi vaikiv kokkulepe? Või on see sootuks mingisugune nähtamatult paika pandud loomulikult väljakujunenud olukord? Loodusliku valiku juurde ma ju ometi mõttega jõuda ei soovi...(kuigi see vist oleks kõige õigem selgitus väljakujunenud olukorrale)

Eks ma saan ju sellest väga hästi aru, et ruumi ja tähelepanu peab kõigile jaguma. Teisest küljest on muidugi tore olla ainus naisterahvas seltskonnas ja nautida tähelepanu keskpunktiks olemist. Tean, et teistsuguses olukorras mulle seda mitte ei jaguks. Nii peangi võtma maksimumi sellest, mis on. Ise endale selle seltskonna loonuna võin ju seda vabalt nautida?!

Aga siiski tekib mõnikord mõte, et kas teised juba tüdinenud pole sellest, kuidas kaks inimest teineteisega intensiivselt vestlevad ja vaid harva kõrvalt repliike vahele võtavad?

"Ta kogu aeg võtab Sinu kallal!" - hea on seda öelda inimesel, kes ise täpselt samamoodi aktiivselt minu südamliku ja sõbraliku lõõpimisega tegeleb. Kuigi-kuigi, viimasel ajal on sellel teemal toimunud mingisugused arengud...

Kõkutamisest

Ega mul tegelikult aega raisata ei ole, see on selgemast selgem. Aga kui on hea jutukaaslane ja jutud on lahedad, siis võin ennast kergesti unustada. Nii läks seegi kord, paarist suures plaanis formaalsest lausest sain tunnipikkune kõkutamine.

Lõpuks pidingi asja kokku võtma: "Sinuga on hea kõkutada, aga ma pean nüüd teiste asjadega tegelema hakkama."

Jah, hea on, kui on neid, kellega vestelda. Hea on, kui inimene, kellega räägid, oskab nalja teha ja südamlikult lõõpida. Hea on, lihtsalt hea!

Ja mõnikord juhtub selline vahva asi, et neid, kellega koos kõkutada, on veelgi rohkem, siis on veel parem!

Asjad õigeks saada

Ma ei tea, kas minu elab inimene, kes tahab maailmas korda luua. Või mõnel puhul tahan ma lihtsalt asjad õigeks saada. Võin selle tahtmisega mõnikord isegi hullumiseni välja minna.

Nii oli sellegi asja puhul, ise asjadest korralikult aru saamata, tundsin siiski, et valitseb segadus. Ja hakkasin ennastunustavalt toimetama, et korda luua, kõik sotid sirgeks saada.

Kuigi esialgu tundus, et ebaõnnestusin täielikult, on nüüdseks selgunud, et mingisuguse edu olen ma siiski saavutanud. Mõnikord viib sihikindlus mingilegi tulemusele.

Peas keerlevad mõtted

Mõtted minu peas keerlevad praegu suures plaanis ühe mõtte ümber. Üllatav on see, et see mõte pole üldsegi mitte see mõte, mis minu peas võiks ringi keerelda. See mõte on seotud sellega, milline saab olema minu edaspidine eluplaan.

Juba hakkavad asjad oma kohtadele asetuma, juba hakkavad ideed tekkima, juba vormib tulevik ennast sobivatesse toonidesse. Ja peagi saabub aeg, mil tuleb teha otsus. Sellest praegusest mõttest ajendatuna.

Nii kaalutlev ja kalkuleeriv pole ma kunagi olnud, aga elu on teinud oma korrektiivid ja praegu on just aeg arvet pidada.

Iga samm...

Iga üksik samm on võit. Iga konarus maapinnal annab endast selgesti märku. Sellise harjutuse tegin täna, mõtlesin, et pea paks otsas, pean ikka välja värske õhu kätte minema. Läksin ja kui juba õues olin, siis mõtlesin, et vaatan, kui palju ma siis jaksan käia. Algul mõtlesin, et teen väikese ringi kodu ümber. Aga siis, olles juba hoo sisse saanud, leidsin ennast veidi kaugemal. Ja siis veel kaugemal. Läksin aina edasi. Ühel hetkel, kui olin juba üsna kaugele läinud, otsustasin tagasi tulema hakata, sest kojujõudmiseks pidin sama teed pidi tagasi tulema. Hea oli, et nii otsustasin, sest viimased sammud läksin aina vaevalisemalt, sest viimane osa teest oli lumepurdune ja selle peal on mul praegu iseäranis keeruline käia. Suure vaevaga sain ennast tuppa veetud ja päris suur oli kergendus, kui sain istuma, et viimaks pääseda selle valu käest.

Nüüdseks on aga olemine juba päris heaks läinud, tundub, et päevasest käimisharjutusest oli abi. Samas on ikka huvitav mõelda selle peale, kuidas võib vaid ühe nõksu tulemusena tekkida selline tunne, et mitte ühtegi seljalihast pole kunagi treenitud ja nad nüüd justkui peaksid alles arenemist alustama. Eks seepärast on see käimine ka nii vaevaline - hoida selga võimaliku valu eest, kuigi sellest pole pääsu nii ehk naa.

Teisipäev, 21. veebruar 2012

Kuidas palun?

Kuidas palun? Minu lemmikküsimus, kui keegi mingi totaalse tobedusega välja tuleb. Või millegi sellisega, mis sügavalt imestama paneb.

Oli mul jälle selline hetk, et see väga sügava rõhuasetusega küsimus endast välja paisata. Kuidas palun? Te olete veel solvunud, kui inimesed kasutavad ära oma võimaluse ennast kaitsta, kui olete ise supi kokku keetnud? Sellised on olukorrad, mis nõuavad minu häälekat reaktsiooni, sest inimeste ülbus ja võimetus oma tegude tagajärgedega hakkama saada, on ületamatu.

Ja nii vähe on vaja, et mind emotsionaalselt täiesti endast välja viia. Aga teha pole midagi - ikka on minu sees tunded, mis vajavad tundmist.

Testpunkt läheneb

Nõnda nagu veebruar kulgeb omasoodu ja läheneb sellele liigsele päevale selles aastas, nõnda läheneb ka minu lähituleviku otsustamisahela üks testpunkt. Testpunkt, mille puhul kaldun taaskord arvama, et mul on kahjuks õigus. Ehk ei muutu mitte midagi ja saan veelkord kinnitust neile teadmistele, mis minu sees juba praegu olemas on.

Vaatan ja ootan ja mõtlen. Midagi muud mul üle ei jää, sest testpunkt on paigas selle küünlakuu viimase päevaga. Juba praegu kipub paistma, et olengi saanud Tammsaarelt päritud lause tõelisuseks elada: "Tee tööd, siis tuleb ka armastus!" Minu irooniline lisand siia juurde on olnud: siis tuleb armastus töö vastu. /Kõige iroonilisem ongi kogu olukorra juures see, et see minupoolne lisand kipub tõeks minema ja korraga olengi ennast avastanud armastamas seda tööd.../

Eks ma siis, olles teiselpool testpunkti, annan teada, kuidas testpunkti läbimine õnnestus.

Head on aga need küsimused, mida teised minu käest küsivad, seoses tekkinud olukorraga ja mõnikord on need päris täpselt naelapea pihta. Kahjuks pole küsijad need, kes peaksid testpunkti edukaks läbimiseks midagi ette võtma. Need, kes küsima peaksid, ei esita mingeid küsimusi, sest neil on üks mure kaelast ära.

Testpunkt on aga osa ajaskaalast, mis omasoodu kahaneb, sest paika pandud kuupäevad tulevad aina lähemale. Ja üha selgemaks saab, et üks teine minu viimase aja otsus hakkab palju aega nõudma...

Oeh...

Ma ei tea, mis minuga toimub, aga ma olen ikka väga sarkastiliseks muutunud või olen ma seda juba tükk aega olnud, aga pole põhjust seda oma olekut tunnetada. Täna kuulasin ühe tähtsa inimese juttu ja hakkasin mõtlema selle peale, kas ma olen kogemata vahetanud aega, ruumi, seltskonda ja teab mida kõike veel. Jutt, mida see tähtis mees rääkis, oli nii moraliseeriv, et mulle jäi mulje, nagu räägiks ta lasteaiaga ja ilma tema jututa ei liiguks mitte midagi, ei toimuks mitte midagi, ei oskaks keegi mitte midagi teha.

Sain aru, et minu arusaamised asjadest on kusagil mujal ja võtsin jälle kõiki hinnata enda järgi - ise ennast motiveerides, vaadates, et kõik asjad tehtud saaksid ning vajadusel ka teistele abi ja nõu jagades.

Aga võib-olla oli see jutt, mis tähtis mees rääkis, tõesti asjakohane, mine tea. Minu jaoks oli see aga üks suur aja raiskamine ja tundus tühja moraalitsemisena.

Leppimatus minus

Ma ei tea, milles asi on - kas ma olen lihtsalt üle igasuguse piiri läinud ja oleks vaja puhkust või on see milleski muus - igal juhul olen endas avastanud leppimatuse. Võib-olla pole leppimatus päris õige sõna. Pigem on asi selles, et inimesed oma käitumismallidega on mind väga kõvasti häirima hakanud. Tegelikult on ju tegemist väga toredate inimestega, aga häirivad kõik asjad. On ainult üks inimene terve seltskonna peale, kelle puhul mul pole mingeid pretensioone. Ülejäänutega on ikka nii, et ühel ja teisel hetkel leian ennast olukorrast, kus mõne inimese tegu minus protesti püsti ajab või siis lihtsalt häirib.

Tegelikult on see selge märk sellest, et tuleb teha muutus, sest kui ma olen juba sellises seisus, siis ilmselt paremuse poole see asi ei lähe, sest inimesed jäävad ju oma põhiolemuselt samaks. Võib ju juhtuda ka nii, et leppimatus minu aina kasvad ja peagi leian ennast olukorrast, kus iga väike asi häirib.

Hoitagu sõprade eest!

Olin taaskord autoroolis kulgemas ja leidsin ennast mõtlemas eelmisel päeval toimunud jutuajamise peale, milles üks inimene mulle väga resoluutselt teatas: "Ta on minu sõber!"

Minu peas aga omandas see rusikaga vastu rinda tagumine sootuks teise varjundi, sest teadsin rohkemat, kui inimene, kellega rääkisin, arvas mind teadvat. Sel hetkel mõtlesin: "Minu lojaalsus oma sõbra suhtes oleks eeldanud, et seisan oma sõbra kõrval." Mida rääkija ei teinud, sest see oleks kahjustanud tema huve, tühistanud tema sihid ja eesmärgid. Eks siin tuleb muidugi võtta appi elutarkus, et ennast toitvat kätte ei tohi hammustada. Sellest siis ka selline sobiv valik.

Minu teod aga olid antud situatsioonis seotud just lojaalsusega ja tegin kõik, mis minu võimuses. Aga minu suhe inimesega, kellest juttu oli, on veidi teistsugune ka - see on meie kahe vaheline asi ega puutu kellessegi kolmandasse.

Huvitavaid mõtteid tõi minu peas esile muidugi ka see seik iseenesest - et niimoodi kõva häälega oma sõbraksolemist kuulutada vaja on. Milleks see? Mis on selle eesmärk? Sellesse mustrisse muidugi sobis üks eelnevast ajast pärit fraas, mis juba tookord mulle ähvardusena tundus. Nüüd on siis selge, et seda see oligi. See tähendab seda, et mina olin ohuallikaks. Kas ma seda enam olen, seda ma ei tea, aga ma ei arva, et see oleks selle inimesi asi.

Mõte, mis mind aga autoroolis tabas, oli klassikaline: "Hoitagu Sind sõprade eest, vaenlastega saad Sa ise hakkama."

Teadsin ju ennegi

Selles, mida teada sain, ei olnud midagi uut. Olin lasknud mõnel asjal olla, ei teinud sellest välja. Andsin inimesele tema suhtumise ja teod andeks, sest ometi oli seal ju sõprus.

Nüüd aga on lühike aeg pakkunud mulle kolme erinevat hetke, mil olen aru saanud, et see, mida sõpruseks pidasin, oli kahjuks vaid poos, oli vaid mugava olemise asend. Minu arusaamad sõprusest on teistsugused. Sõbrale ei tehta haiget, et iseennast tähtsamana paista lasta. Sõbrale öeldakse tõde, olgu see siis nii valus kui tahes. Sõpra ei hoita teadmatuses, kui see teadmatus otseselt mõjutab sõpra.

Aga inimesed on erinevad ja inimeste arusaamad erinevad. Nii sain taaskord oma heade soovidega välja tulemise tulemusena hoopis haiget. Palju õnne mulle! Ja veelkord kinnitust sellele, et ära tee ühtegi heategu, sest need, kelle heaks neid teinud oled, unustavad su peagi või siis ei taha sinuga üldse tegemist teha.

Kontrastid vastamisi

Elu paneb ikka kontrastid vastamisi. Praegu on siis seis selline, et ühel pool on tülgastus, tülpimus, soovimatus aru saada, hinnata ja väärtustada. Aga vastukaaluks on teisele poole tekkinud väärtustamine, hoidmine, hoolimine.

Nii leian ennast nende kahe kontrasti vahel olevat. Otsides oma teed ja rada. See esimene pool on see, mis tahab mind vägisi teoks tegema oma mõtteid. Teine pool aga võtab mul jälle jalad alt ära ja õõnestab otsusekindlust, mis minu sees on.

Kõik teise poolega seotu käib inimlikult pinnalt - vaadates, kuidas tegelikult vajatakse mind ja minu toimetamisi. Poleks osanud arvata, et sellise asja teadasaamiseks tuleb selline katsumus läbi teha.

Kui lihtne...

Kõik asjad, mida me oleme omandanud, on lihtsad. Nii on lihtne panna selga särki, jalga tõmmata sokke. Võtame neid asju iseenesestmõistetavalt. Kuni ühel päeval me neid enam teha ei saa.

On vaja vaid ühte hetke, ühte valet liigutust, nii lihtne ongi, avastada ennast seisust, kus needsamad kätteõpitud oskused hetkega kaovad. Õigemini on nad küll olemas, aga nende kasutamine on täiesti võimatu. Nõnda leidis mu eest hommik poolunes mööda saadetud öö järel ja kõige keerulisemaks asjaks, millega hakkama saada, oli sokkide jalga tõmbamine.

Sellest ma üldse ei räägi, et see üks vale liigutus minust hetkega vanainimese tegi, kes ei saa sõna otseses mõttes istuda ega astuda nii, nagu tavaliselt kombeks on, vaid peab iga liigutust ette planeerima ja läbi mõtlema.

Seesugused kogemused asetavad igapäevased toimetused, mida saab teha lihtsalt ja mõtlemata, väga kõrgelt hinnatu valgusesse.

Minu süda on vähemalt selles suhtes rahul, et olen viimasel ajal väga palju ringi toimetanud ega pole oma head-olemise-aega raisanud, vaid ikka aktiivsusega täitnud. Võib-olla ka seetõttu juhtus see, mis juhtus - et võtaksin aja maha ja lihtsalt oleksin. Tean, see saab raske olema, aga kehale tuleb anda aega oma tavalise oleku taastamiseks.

Teisipäev, 14. veebruar 2012

Irooniline olen ma

Irooniline olen ma
ja selle vastu ei saa,
et oskan näha irooniat,
mida püütakse varjata.

Leidsin ennast täna jälle selle peale mõtlemas, kuidas mingisugused suhtumised inimestesse on ikka nii sügavalt sees, et mitte kuidagi ei oska neist mööda saada. Nii nägin üsna selgelt, et ma ei jäänud hetkekski uskuma seda näitemängu, mida mängiti. Sest ma tõesti ei usu sellesse, et kui aastaid tagasi polnud midagi olemas, siis seda enam pole seda praegu, kui inimesed on vahepealsete aastatega muutunud ja oma vigureid vaid süvendanud.

Iseäranis irooniline oli asja juures see, et selgitus - "Raske on leida meest, kes kohaneks sellise hüperaktiivse poisiga" - sadas minu peas kohe jälle sellesse kapsaaeda, mis räägib vastutuse kellegi teise kraesse ajamisest. Taaskord on lapsed need, kes süüdi on. Tore, imetlusväärne oskus elada!

Teisest küljest sain taaskord aru, et mina elangi ideaalmaailmas, sest ma ei taha midagi poolikut, ma tahan täielikku ja täiuslikku. Kui seda ei saa, siis pole asjal üldse mõtet. Eks ma tean väga hästi ka seda, millise küna juurde see mind välja viinud on - ikka lõhkise, ikka lõhkise. Aga vähemalt on see mu enda poolt lõhutud küna - ise tehtud, hästi tehtud!

/Teine teema on see sarkasm, mis minu sees on, millise alatooni ma annan kõigele. Eks igaüks peab ise teadma, mida ta tahab ja kuidas ta oma tahtmised saavutab./

Küll mina juba tunnen

Ma olen ikka oma autot kuulanud. Ilma naljata: olen kuulanud, mis hääli ta teeb. Peamiselt on ta vaikne ja niimoodi saan aru, et temaga on kõik korras. Täna aga hakkas ta tegema häält, madalat ja ühtlast müra. See oli minu jaoks märk sellest, et midagi on temaga valesti. Kogemused pakkusid mulle välja ka konkreetse probleemiallika. Häälele järgnedes leidsin, et minu aimdus osutus õigeks.

Ja nii tõdesin taas: "Küll mina juba oma autot tunnen!" Loomulikult tähendas see tõdemus ka seda, et ma hea meelega temaga veel hulk aega koos ringi sõidaks, sest me oleme üheskoos nii palju läbi teinud, et kuulume kokku. See ehk kustutab mu peast ära ka need viimase aja mõtted - olen siin vaikselt hakanud paremale ja vasakule vaatama, et endale uut autot rõõmustada. Täna aga sain taaskord aru, et see vana ja oma on ikka nii hea, et ehk saan temaga ka edaspidi koos toimetada.

Teistmoodi sõbrapäev

Seekordne sõbrapäev oli minu jaoks teistsugune. Kantud kaotusest, kantud kurvastusest, kantud meenutustest.

Peamine mõte, mis minu peas ringi käis, oli: "Täna on selle inimese päev, kes läks ja temast jäi maha nii palju neid, kes temast tohutult puudust tunnevad."

Mulle ei jõudnud see asi kohale enne, kui nägin seda pisaratest punetavate silmadega peret, neid armastavaid inimesi. See kurbus võttis minugi endaga kaasa ja peagi leidsin ennast totaalse pisaraterivi lainel.

Eks sellised hetked kutsuvad ikka enda sisse vaatamist esile, nii läks mul peamine aeg nende iseenda sisse suunatud mõtete peale.

See, kes läks, jäi aga minu silme ette sellisena, nagu ma teda sügisel nägin - istumas pliidi ääres ja toimetamas. Täna defineerus ta minu jaoks ühe sõnaga: soojus. Ehk on see tänane hüvastijätt just seetõttu sümboolne, et on sõbrapäev.

Lammas mis lammas

Hommikune Tartu tee leidis kulgemas ühe auto, mille juht mõtles iseenda ja oma elu peale, praegu ja siin. Mõtles ja leidis, et ta on ikka totaalne lammas - uskudes seda, mida räägitakse, usaldades inimesi.



Lambal on aga võimalus heita endalt lambanahk ja edasi astuda juba hundina - üha enam tundub see variant mind ahvatlevat.

Esmaspäev, 13. veebruar 2012

Selge kujutluspilt

Kui juba suudan endale silme ette manada selle pildi, siis peab see ju tõeks minema. Niimoodi siis mõjus mulle mu ühepäevane retk Hiiumaale ja seal nähtu. Oivalisust ja imelisust. Mõtlemist ja tunnet juba on - kuhu ja mida ja kuidas. Arvestades minu toimekust on tõenäosus muidugi väike, et tegudeni ka jõuan. Aga mine tea, eks paistab.

Imetlusest sündinud

Selles oli imetlust sees, väga palju. Nüüd paistab, et see imetlus lõi uut imetlust. See, et olukorrast on olemas täiesti mõistlik väljapääs, tuli ilmselt üllatusena, aga ometi ta oli olemas.

Ja nii sündiski imetlusest väärtus ja väärikus, millega edasi minna ja mida edasi kanda. Loodan, et ka teised soovitud tulemused on saavutatud.

Enda jaoks sain igal juhul parima lahenduse, sellise, mida soovisin. Ehk on nüüd hirmud taandunud ja saab julgelt edasi astuda.

Üks lugu, tõdemustena

Ära vaeva oma pead sellega, mida Sa anda ei saa. Anna seda, mida Sa saad anda.

Kõik, mida ma Sinult soovin, on Sinuga koos olla.

Leidsin meile mõlemale võimaluse elada ja jätta ellu ka see tunne, mis meie vahel on.
/2011/

Me oleme täna juba võitnud!
/10.02.2012/

Üks kuu

Üks kuu, ainult üks kuu, juba üks kuu. Kõik sõltub, kuidas vaadata selle asja peale. Igal juhul on täna see päev, mil saab täpselt üks kuu täis. Täiskuud aga pole kusagilt võtta, neljapäev pakub hoopis kadumise märke. Hämmastav on see, et see kuu on olnud lihtsam, kui ma arvasin. Arvasin, et ma ei oska. Aga tuleb välja, et ega väga vahet polegi.

Hoopis rohkem tähendab see, et selle kuutaguse (kuu taga on teine pool) muutuse tulemused ei ole mõjunud olulistele asjadele, need on jäänud. See ongi see, mis loeb, muul pole tähtsust.