Mul oli näpp püsti tõstetud, selle märgiks, et mul on mingi asi, mille jaoks on mul vaja, et teine inimene ootaks. Pusisin ja pusisin ja see inimene, kelle jaoks olin oma näpu püsti tõstnud, et ta ootaks, oligi juba minu ees. Tuli välja, et ka tema tahtis, et mina ootaksin. Iseenda pusimisega nii ametis olnuna, ei olnud ma üldse kindel, kas ta mu püsti olevat sõrme märkas, aga...
Tuli välja, et nii, nagu tema oli minu mõtetes, nii olin mina tema mõtetes, sest selle aja peale, kui mina viimaks pusimise tulemusena sain kätte selle asja, mida talle anda tahtsin, oli temal juba käes midagi, mida tema mulle anda tahtis.
Nii me siis seisimegi vastastikku, käed teineteisele mõeldud kinke täis ja vahetasime neid siis sujuvalt. Ja minu kõrvus helisesid peaaegu kajama tänusõnad - kes enne keda tänas, ei suutnud ma eristada, aga kaks "aitäh'i" kõlasid nii ilusa kajana teineteise järel, et oleksin justkui iseendast välja astunud ja kogu olukorda kõrvalt näinud.
"See on Sulle, kuna ma Sulle lubasin."
"Miks Sa lubasid?"
"Ma ei tea, aga lubasin ja nüüd ma pean oma lubadust."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar