Olin taaskord autoroolis kulgemas ja leidsin ennast mõtlemas eelmisel päeval toimunud jutuajamise peale, milles üks inimene mulle väga resoluutselt teatas: "Ta on minu sõber!"
Minu peas aga omandas see rusikaga vastu rinda tagumine sootuks teise varjundi, sest teadsin rohkemat, kui inimene, kellega rääkisin, arvas mind teadvat. Sel hetkel mõtlesin: "Minu lojaalsus oma sõbra suhtes oleks eeldanud, et seisan oma sõbra kõrval." Mida rääkija ei teinud, sest see oleks kahjustanud tema huve, tühistanud tema sihid ja eesmärgid. Eks siin tuleb muidugi võtta appi elutarkus, et ennast toitvat kätte ei tohi hammustada. Sellest siis ka selline sobiv valik.
Minu teod aga olid antud situatsioonis seotud just lojaalsusega ja tegin kõik, mis minu võimuses. Aga minu suhe inimesega, kellest juttu oli, on veidi teistsugune ka - see on meie kahe vaheline asi ega puutu kellessegi kolmandasse.
Huvitavaid mõtteid tõi minu peas esile muidugi ka see seik iseenesest - et niimoodi kõva häälega oma sõbraksolemist kuulutada vaja on. Milleks see? Mis on selle eesmärk? Sellesse mustrisse muidugi sobis üks eelnevast ajast pärit fraas, mis juba tookord mulle ähvardusena tundus. Nüüd on siis selge, et seda see oligi. See tähendab seda, et mina olin ohuallikaks. Kas ma seda enam olen, seda ma ei tea, aga ma ei arva, et see oleks selle inimesi asi.
Mõte, mis mind aga autoroolis tabas, oli klassikaline: "Hoitagu Sind sõprade eest, vaenlastega saad Sa ise hakkama."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar