Nõnda nagu veebruar kulgeb omasoodu ja läheneb sellele liigsele päevale selles aastas, nõnda läheneb ka minu lähituleviku otsustamisahela üks testpunkt. Testpunkt, mille puhul kaldun taaskord arvama, et mul on kahjuks õigus. Ehk ei muutu mitte midagi ja saan veelkord kinnitust neile teadmistele, mis minu sees juba praegu olemas on.
Vaatan ja ootan ja mõtlen. Midagi muud mul üle ei jää, sest testpunkt on paigas selle küünlakuu viimase päevaga. Juba praegu kipub paistma, et olengi saanud Tammsaarelt päritud lause tõelisuseks elada: "Tee tööd, siis tuleb ka armastus!" Minu irooniline lisand siia juurde on olnud: siis tuleb armastus töö vastu. /Kõige iroonilisem ongi kogu olukorra juures see, et see minupoolne lisand kipub tõeks minema ja korraga olengi ennast avastanud armastamas seda tööd.../
Eks ma siis, olles teiselpool testpunkti, annan teada, kuidas testpunkti läbimine õnnestus.
Head on aga need küsimused, mida teised minu käest küsivad, seoses tekkinud olukorraga ja mõnikord on need päris täpselt naelapea pihta. Kahjuks pole küsijad need, kes peaksid testpunkti edukaks läbimiseks midagi ette võtma. Need, kes küsima peaksid, ei esita mingeid küsimusi, sest neil on üks mure kaelast ära.
Testpunkt on aga osa ajaskaalast, mis omasoodu kahaneb, sest paika pandud kuupäevad tulevad aina lähemale. Ja üha selgemaks saab, et üks teine minu viimase aja otsus hakkab palju aega nõudma...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar