Oli võitlusolukord, oli tulemus, aga mina karjusin sinna vahepeale: "See ei loe! See ei loe!" Ega jätnud seda asja kuidagi pooleli. Kuni viimaks see, kes asjasse puutus, tuli ja ütles mulle: "Ma polegi väitnud, et see luges, ma niisama siin võitlesin." Vaat sedasi võeti mul relvad käest ära ja minul oli tunne, nagu oleksin iseendaga võidelnud.
Mõnikord võib siis nii hoogu minna, et läheb olukord käest ära ja teine inimene võib selle kenasti sedasi keerata, et ise jääd lolliks. See oli minu tänase päeva parim õppetund, et mõnikord on olukorrad sellised, milles tundub võitlusmoment olevat, aga kus seda tegelikult ei ole. Eks muidugi ka see, et asjad võib suure hooga edasi tormates üle võlli keerata nii, et ise arugi ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar