Teadsin juba ammu, et olen üksi. Üks mu hea sõber tuletas seda mulle mingi aeg tagasi meelde, omakirjutatud luuletuse kaudu (ainsa, mida ta kirjutanud on):
Nalja ja naeruga pooleks
tõel on valega piir,
ise jääd enese hooleks,
üksi kõik oleme siin!
Hetk, millal seda meelde tuletada, ei olnud just kõige parem ja see meeldetuletus viis teadagi milleni.
Aga täna tekkis selline moment, mil ma arvasin, et ma võin justkui arvata, et ma olen osaline milleski või mingite inimestega koos, aga tuli välja, et asjad pole sedasi mitte.
Selle peale tekkiski mul küsimus: kui üksi on üksi? Ja kas tõesti ongi nii, et kui oled üksi jäänud, pealtnäha justkui mingite inimeste toetuse najal, siis selgub peagi, et oled ikkagi täiesti üksi, ehk siis ise enese hooleks ja ise enese jaoks.
Teadsin seda ju ette, aga siiski lootsin, et asjad ei pea niimoodi olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar