Irooniline olen ma
ja selle vastu ei saa,
et oskan näha irooniat,
mida püütakse varjata.
Leidsin ennast täna jälle selle peale mõtlemas, kuidas mingisugused suhtumised inimestesse on ikka nii sügavalt sees, et mitte kuidagi ei oska neist mööda saada. Nii nägin üsna selgelt, et ma ei jäänud hetkekski uskuma seda näitemängu, mida mängiti. Sest ma tõesti ei usu sellesse, et kui aastaid tagasi polnud midagi olemas, siis seda enam pole seda praegu, kui inimesed on vahepealsete aastatega muutunud ja oma vigureid vaid süvendanud.
Iseäranis irooniline oli asja juures see, et selgitus - "Raske on leida meest, kes kohaneks sellise hüperaktiivse poisiga" - sadas minu peas kohe jälle sellesse kapsaaeda, mis räägib vastutuse kellegi teise kraesse ajamisest. Taaskord on lapsed need, kes süüdi on. Tore, imetlusväärne oskus elada!
Teisest küljest sain taaskord aru, et mina elangi ideaalmaailmas, sest ma ei taha midagi poolikut, ma tahan täielikku ja täiuslikku. Kui seda ei saa, siis pole asjal üldse mõtet. Eks ma tean väga hästi ka seda, millise küna juurde see mind välja viinud on - ikka lõhkise, ikka lõhkise. Aga vähemalt on see mu enda poolt lõhutud küna - ise tehtud, hästi tehtud!
/Teine teema on see sarkasm, mis minu sees on, millise alatooni ma annan kõigele. Eks igaüks peab ise teadma, mida ta tahab ja kuidas ta oma tahtmised saavutab./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar