Seekordne sõbrapäev oli minu jaoks teistsugune. Kantud kaotusest, kantud kurvastusest, kantud meenutustest.
Peamine mõte, mis minu peas ringi käis, oli: "Täna on selle inimese päev, kes läks ja temast jäi maha nii palju neid, kes temast tohutult puudust tunnevad."
Mulle ei jõudnud see asi kohale enne, kui nägin seda pisaratest punetavate silmadega peret, neid armastavaid inimesi. See kurbus võttis minugi endaga kaasa ja peagi leidsin ennast totaalse pisaraterivi lainel.
Eks sellised hetked kutsuvad ikka enda sisse vaatamist esile, nii läks mul peamine aeg nende iseenda sisse suunatud mõtete peale.
See, kes läks, jäi aga minu silme ette sellisena, nagu ma teda sügisel nägin - istumas pliidi ääres ja toimetamas. Täna defineerus ta minu jaoks ühe sõnaga: soojus. Ehk on see tänane hüvastijätt just seetõttu sümboolne, et on sõbrapäev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar