Sügisel siin toimetasin, tegin asju tol hetkel mõeldes ainult iseenda peale ja selle peale, kuhu ja kuidas ma edasi minemas olen. Nüüd tean taaskord, et ei olnud need asjad niiväga minu enda pärast midagi.
Ma olen alati elanud selle tundmisega, et ei tohi hiljaks jääda. See praegu on selge näide sellest, kuidas tuleb asju teha kohe praegu, sest kunagi ei tea me keegi, mis saab järgmisel hetkel ja kas need inimesed, keda praegu enda ümber loomulikuna võtame, on ka edaspidi olemas.
Ja see kõhklus, mida olen oma järgmise nädala plaanide tegemisel ilmutanud, on selge märk sellest, et ikka on universumis kõik asjad kusagil teada. Ma ei teinud mitte ühtegi selget otsust ja nüüd on teada, miks ootasin otsustamisega. Ma ei olnud veel kõike teada saanud ja nüüd saab otsus olla ainult ühepidine, kõik loksus paika ja prioriteedid on teada.
Inimene, kes on läinud, jätab endast jälje. Heast inimesest jääb veelgi sügavam jälg ja tema minek teeb veelgi rohkem valu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar