Kui seltskond on suurem, siis olen ikka ennast leidnud mõttelt, et kas teised inimesed, kes ka seltskonnas on, aga kellega ma niimoodi ei suhtle, ei tunne ennast kuidagi seltskonnast välja lülitatuna? Või on see mingi vaikiv kokkulepe? Või on see sootuks mingisugune nähtamatult paika pandud loomulikult väljakujunenud olukord? Loodusliku valiku juurde ma ju ometi mõttega jõuda ei soovi...(kuigi see vist oleks kõige õigem selgitus väljakujunenud olukorrale)
Eks ma saan ju sellest väga hästi aru, et ruumi ja tähelepanu peab kõigile jaguma. Teisest küljest on muidugi tore olla ainus naisterahvas seltskonnas ja nautida tähelepanu keskpunktiks olemist. Tean, et teistsuguses olukorras mulle seda mitte ei jaguks. Nii peangi võtma maksimumi sellest, mis on. Ise endale selle seltskonna loonuna võin ju seda vabalt nautida?!
Aga siiski tekib mõnikord mõte, et kas teised juba tüdinenud pole sellest, kuidas kaks inimest teineteisega intensiivselt vestlevad ja vaid harva kõrvalt repliike vahele võtavad?
"Ta kogu aeg võtab Sinu kallal!" - hea on seda öelda inimesel, kes ise täpselt samamoodi aktiivselt minu südamliku ja sõbraliku lõõpimisega tegeleb. Kuigi-kuigi, viimasel ajal on sellel teemal toimunud mingisugused arengud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar