Kõik asjad, mida me oleme omandanud, on lihtsad. Nii on lihtne panna selga särki, jalga tõmmata sokke. Võtame neid asju iseenesestmõistetavalt. Kuni ühel päeval me neid enam teha ei saa.
On vaja vaid ühte hetke, ühte valet liigutust, nii lihtne ongi, avastada ennast seisust, kus needsamad kätteõpitud oskused hetkega kaovad. Õigemini on nad küll olemas, aga nende kasutamine on täiesti võimatu. Nõnda leidis mu eest hommik poolunes mööda saadetud öö järel ja kõige keerulisemaks asjaks, millega hakkama saada, oli sokkide jalga tõmbamine.
Sellest ma üldse ei räägi, et see üks vale liigutus minust hetkega vanainimese tegi, kes ei saa sõna otseses mõttes istuda ega astuda nii, nagu tavaliselt kombeks on, vaid peab iga liigutust ette planeerima ja läbi mõtlema.
Seesugused kogemused asetavad igapäevased toimetused, mida saab teha lihtsalt ja mõtlemata, väga kõrgelt hinnatu valgusesse.
Minu süda on vähemalt selles suhtes rahul, et olen viimasel ajal väga palju ringi toimetanud ega pole oma head-olemise-aega raisanud, vaid ikka aktiivsusega täitnud. Võib-olla ka seetõttu juhtus see, mis juhtus - et võtaksin aja maha ja lihtsalt oleksin. Tean, see saab raske olema, aga kehale tuleb anda aega oma tavalise oleku taastamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar