Inimesena, kes käib iga päev lõuna ajal väljas söömas, olen ennast viimasel ajal leidnud raskuste keskelt. Võiks ju arvata, kui ikka raha on, siis saab maitsvalt süüa igal pool. Aga võta näpust, söögikohti on, aga seda va maistvat toitu tuleb tikutulega taga otsida. Isegi need kohad, mis on oma kvaliteediga ikka silma paistnud, kipuvad viimaks kuidagi ära vajuma või võetakse sinna uued kokad tööle, kes ei suuda pakkuda sobiva kvaliteediga toitu.
Seetõttu tulebki pidevalt uusi kohti avastama minna. Sai nüüd siis käidud ka ühes uues bistroos-baaris, Telliskivi uulitsas. Ja pean ütlema, et pettumus oli suur. Esmalt muidugi totaalselt jabur teenindus, seejärel ääretult pikk ooteaeg ja kõige tipuks veel toit, mille söömise järel oli vaid üks mõte: "Nüüd sooviks midagi head saada!" Hämmastav on muidugi see, milline oli söögikoha enda loodud eelarvamus ja kuidas nad seda siis välja vedada ei suutnud. Ilma selle endapoolse üleskiitmiseta oleks ehk võinud isegi kuidagi leppida. Kuigi-kuigi, hinnaskaala oli ikka paigast ära.
Eks sinna juurde tuli ka arutelu sellest, kuidas euroaeg on hinnad taevasse lennutanud ja kui enne poleks isegi vaadanud mõne pastaroa poole, mis maksis 100.- krooni, siis praegu tundub 6-7 eurot pasta eest välja käia suhteliselt normaalne. Või vähemalt kipuvad niimoodi arvama söögikohtade pidajad.
Igal juhul liigub mõte ikka selles suunas, kuidas saab toiduvalmistamine olla nii keeruline, et suudetakse toit ära rikkuda ja keeruline on leida söögikohta, kus saaks stabiilselt hea kvaliteediga süüa. Mõnikord tekib tunne, et asi on vist sööjates - kuigi, isekeskis arutades oleme ikka leidnud, et me oleme hea toidu austajad, see ei pea olema midagi peent, see võib olla ka lihtne kodune toit (ja siit vist tulebki see võrdlusmoment - ise oleks paremini teinud - ja selle tulemusena ka rahulolematus).
Oma Kõhu Ori
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar