Kolmapäev, 24. august 2011

Kui hakkad juba mõtlema, et...

Mõnikord teeb elu kohe asjad selgeks. Kui hakkad mõtlema mingit mõtet või kaaluma mingit tegevust, siis teeb elu päris kiiresti selgeks, kui vale see mõte on, kuidas peaksid asjad tegelikult olema.

Haarates justkui viimasest õlekõrrest tahaksin uskuda, et siis on sisemine tunne ikka õige, et on lootust, kui teistes asjades pole elu nii selgeid vastuseid andnud. "Naiivitar, jätkuvalt," kummitab kuklas.

/"See on nagu lapselt kommi äravõtmine!" Mis rahuldust võib pakkuda asi, mida on nii lihtne teha? Milleks üldse, kui kõik muu on sama lihtne?/

Mõne asjaga tuleb leppida...

Mulle meeldis mõte sellest, et kui tahad ilmas hakkama saada, siis ära oma põhimõtteid või kui neid omad, siis ära näita neid välja. Tänast päeva sobib see mõte kenasti kokku võtma. Kui oleksin põhimõttevaba, siis tähendaks see seda, et ma võiks arvata, et ma mõne inimesega saan hästi läbi. Aga teha pole midagi, sest minu põhimõtted ei luba mul taganeda mingitest asjadest vaid seetõttu, et häid suhteid säilitada. Ja see on tagajärg, millega mul tuleb leppida. Nõndaviisi saan üle ka sellest ebamugavustundest või valust, mida olukord tekitada võib.

Samamoodi on asi ka uiskudel olles - iga hetk võid kukkuda. Ja see on asi, millega tuleb leppida, sest muidu, kui kardad kukkuda, ei tule midagi välja, sest hoiad ennast tagasi ja tegeled hoopis millegi muuga kui riskimine ja täie hingega asja juures olemine.

Aga võib-olla peaks ka elus leppima sellega, et igal hetkel võid kukkuda ja igal hetkel võid haiget saada, aga selle kõige pärast ei saa elu elamata jätta. Pea püsti ja edasi, leppides sellega, et kõik asjad, mis vajavad tegemist, tuleb ära teha, ja kõik, mis sinna juurde kuulub, on loomulik ja paratamatu.

Üllatusesineja

Kui keegi küsiks mu käest, milline on see muusikaline kollektiiv, keda selles suvel olen kõige rohkem kuulanud, siis arvatavasti üllataksin vastusega kõiki. Ilma igasuguste liialdusteta, lihtsalt juhuste ja võimaluste kokkulangemisel on selleks olnud Ewert and The Two Dragons. Ja kõik nende kontserdid on olnud head. Avastasin ennast ühel hetkel nende lugusid Youtube'ist kuulamas, vaatasin suve peale tagasi ja taipasin, et nemad siis ongi need, selle suve üllatusesinejad, kes on tulnud ja jäänud.

Võtta relvad käest ära

Hämmastav olen ma, hakkasin praegu mõtlema. Tekkis olukord, kus asjad pidid teravaks minema - seepärast, et teistmoodi polnud lihtsalt võimalik, kaks leeri, erinevad seisukohad ja arusaamad asjadest. Läkski asi teravaks kätte ja siinkohal üllatasin mina iseennast - selle asemel, et minna endast välja, võtsin teiselt leerilt enda poolt öelduga relvad käest ära. Ehk siis rääkisin ise ära selle jutu, mida nad hetk hiljem oleksid enda õigustuseks välja öelnud.

Kust selline idee ja kuidas oskasin selle asja sedasi lahendada, seda ei tea ma isegi, aga ühel hetkel olin seda teinud ja sain aru, et see oli ainus võimalik viis olukorrast välja tulla.

Ja samas, kuigi olukord oli kriitiline ja emotsionaalne, üllatasin iseennast ka sellega, et suutsin säilitada objektiivsuse ja välja öelda ka kiitvaid sõnu. Taaskord näide sellest, milleni võib viia see, kui mõnikord, kui ei ole pingeid üleval, oma käitumist ja emotsioone läbi töötada - annab tunda ka mõnes teises olukorras.

Taevas

Sai eile kinos käidud, mitte klassikalises kinos, aga siiski kino. Filmi näidati Arvo Pärdi keskuse korraldatud programmi raames ja näitamise kohaks oli Tallinna Katariina kirik.

Filmiks oli "Taevas". Lugu lootuse kaotamisest ning milleni see kõik välja võib viia. Ekstreemne tegu, sest enam ei suuda välja kannatada, et maailm muutuda ei saa. Loobumine kõigest vaid ühe eesmärgi nimel.

Karm film, mis tegelikult annab vaate sellele, milleks on valmis inimene, kui ta on viidud suure ahastuseni, milliseid vahendeid võib siis valida võitlemiseks.

Kui see kõik nüüd kõrvale jätta, siis on film armastusest. Samamoodi usaldusest. Kui vaid võiks elus sedasi vedada, et saaks samamoodi loota inimeste peale ja neid usaldada.

Filmi viimane stseen - helikopter sini-sinisesse taevasse kadumas - mõjus vabastava ja optimistlikuna.

Ja tegelikult tekkis tahtmine näha ka "Põrgut" ja "Puhastustuld", mis on trioloogia kaks ülejäänud osa.

Ja läkski plaan korda

Kui eile veel olin väga kahtlev, kõik tundus näitavat selles suunas, et plaan, mida oma peas haudusin, võib iga hetk kokku variseda, sest üksik auk tsükli sees oleks kogu plaani uppi löönud, siis tänane päev näitas, et võetud risk tasus ennast ära ja plaan, mis tundus üle mõistuse riskantne, läks korda.

Siinkohal õpetussõnad kõigile, kes mõnel hetkel mõtlevad, et mõni asi jääb tegemata, sest tundub, et kõik asjaolud on selle vastu: kui on soov südames ja natuke organiseerimisvõimet leidub, siis saab iga asi teoks ja tõeks.

Kõik reeded

Sel nädalal on teisipäevast alates kõik päevad reeded. Mitte midagi ei ole teha, kui plaan on niimoodi paika pandud ja läheb oma rada pidi. Ja ikka on kummastav, kui teisipäev on reede. Siis tuleb kätte kolmapäev ja see on taaskord reede. Ja ega, ma arvan, ka neljapäev kuidagi ei erine - ikka reede, mis muud. Huvitav, kas reede on ikka reede või on reede sootuks mõni teine päev. Ja mis saab laupäevast ja pühapäevast? Kas neist saavad ka reeded?

Esmaspäev, 15. august 2011

Ju siis ei oskagi

Kui ikka satun samade mustrite sisse, siis peab ju olema viga minus. Ju ma siis tõesti ei oskagi, ju siis pole see see asi, milles mina tugev oleksin. Võiksin juba ise ka sellest asjast aru saada. Et kui algul on kõik kena ja hea ja ilus, siis ikka tekib moment, kus see kõik mingil arusaamatul põhjusel muutub. Kõik kaob ära kui nõiaväel.

Millest see tuleb? Mis on selle põhjuseks? Ega ma muud põhjust oskagi leida, kui et ma lihtsalt ei oska. See on siis ilmselt asi, milleks minu annet antud pole. Ja ilmselt pean ma sellega siis leppima.

/Kõige hullemad on need hetked, kui ma ka ise aru saan, et olen liiale läinud. Aga kuidas ma küll saaksin iseendast üle ja ümber, et mitte teha neid asju, mida mulle mu süda ütleb, et tuleb teha./

Vähemalt keegigi

Täna oli jälle selline hetk, mida on elul tavaks esiplaanile asetada. Selline hetk, mil saad aru, et ühtede inimestega suhtlemine on lihtne ja kerge, teistega on kõik kuidagi väga keeruline.

Nägi inimene mind, tegi üllatunud näo, naeratas ja juba algaski lõbus vestlus. Tore, mõnus, hea oli olla selle vestluse sees.

Miks kogu aeg niimoodi olla ei võiks? Miks peab mõnikord olema keeruline? Miks on nii raske midagi öelda või leida midagi, millest juttu teha? Ehk on vastus seal, kus on arusaam soovist, mille realiseerumiseks pole veel teed leitud.

Pühapäev, 14. august 2011

Eesmärk kadumas

Kõigi nende asjade sees kipun ma unustama, mille jaoks üldse see kõik. Aeg-ajalt aga on endale seda hea meelde tuletada, siis, kui eesmärk tundub ähmastuvat ja kõik muu kipub esile tungima. Neil hetkedel on aga teised teemad olulisemad ja nii polegi imestada, et siht silme ees tuhmistub, suur eesmärk ununema kipub.

Tarkus minu sees

Ma ikka imestan, kuidas on minu sees kogu see tarkus olemas olnud, juba ammu. Ja nüüd oma elu elades ja teada saades, et mul on olnud see teadmine kogu aeg olemas, püüan aru saada, kust ja kuidas see on minu sisse tulnud. Eks ta vist ikka on õhus olemas olnud, kogu aeg ja mul on olnud oskus see siis kinni püüda ja seda mõista. Tarkus ütleb mulle veel paljugi ja eks seegi peab ühel hetkel tõeks saama. Vaatame, ootame, näeme, kogeme.

Mind ju hoiatati

Jah, see hetk, kui ütlesin välja, et las ta siis olla, oli mul kõrval hea sõber, kes ütles: "Ole oma unenägudega ettevaatlik!" Ja ei läinudki kaua aega mööda (vaid üks uneta öö), kui see siis juhtus, see, et ma ei olnud oma unenägudega ettevaatlik. Asi siis selles, et kui lased olla, siis tuleb see unenägudesse sisse.

Nii see hommikuuni siis oli. Auto, kaks reisijat ja huumor. Suur sahmerdamise ja kummaliste manöövrite tulemusel kõlas küsimus: "Sul on parkimisega probleeme?" Autojuht kummardus sel puhul sootuks alla ja kohe tuli filmilik pealtvaade sellele, kuidas ta ideaalselt auto kahe seisva auto vahele pargib ja peatub just õigel hetkel, et vältida seinale otsasõitmist.

Oli head tunnet tekitav uni - sellistega ehk ei pea ettevaatlik olema?

Laupäev, 13. august 2011

Liiga laisk

Sai eile peale pikka uisutrenni käidud džässi kuulamas. Oli ilus ja mõnus olla, aga see oli suurim viga (intensiivne trennitegemine siis), mis olla saab, sest nõnda jäi suurem osa soolosid minu aplausita. Oli lihtsalt selline õhtu, mil lased muusikal enda ümber mõnusasti olla ja ennast tema sisse nii kenasti sobituda, et plaksutamine tundub seda idülli lõhkuvat. Nii saingi vaid mõnel soolol aplausiga sabast kinni, enamasti aga olin niisama ja mõnulesin.

Veel lugemissoovitusi

Enne, kui raamatukogu puhkusele läks, oli mul veel kaks head lugemiselamust, mõlemad ühe ja sama autori poolt. Autoriks siis Paulo Coelho, raamatuteks "Võitja on üksi" ja "Valküürid". Mõlemad täpselt minu jaoks, hetke hästi sobituvad ja sobivad. Samad teemad, samad suunad, samad mõtted, samastumist võimaldavad. Ehk peaks ka ükskord mingi rännaku ette võtma, et leida elu põhiväärtused ja jätta kõrvale kõik see, mis praegu elu mõjutab ja mis tegelikult ei peaks nii määrav olema.

Minust räägid või?

Eile oli uisurajal kummaline olukord. Kuni selle hetkeni, kui kummaliseks läks, oli täiesti tavaline, kellaajale kohaselt enamasti jalgrattureid, peamiselt ikka lapsi, suuremaid ja väiksemaid. Ja nagu ikka teen, kui mulle suurem hulk selliseid korraga vastu satub sõitma, võtsin hoo maha ja ennast koomale. Ka vastutulevad lapsed tegid sama. Grupi viimasele poisile vaatasin otsa ka. Ja saidki nad minust mööda ja siis kuulsin midagi sootuks kummalist.

See viimane poiss, kellele otsa olin vaadanud, ütles teistele: "See oli Muumi!" Teiste vastust selle ütluse peale ma ei kuulnud, aga tema järgmine lause oli: "Ja-ja, see oli Muumi!" Niiet, mina oma suurepärases uisuvarustuses - igivanad ja äratrööbatud uisud, mis on mulle mitu numbrit suuremad, mustade lühikeste pükste ja ilmselgelt liiga suure rohelise särgiga, kõik kaitsmed vajalikes kohtades, kiiver peas, päikeseprillid ees - meenutasin siis sellele poisile Muumit. See muidugi on ainult hea, sest muumid on minu arvates alati ühed väga toredad ja heasüdamlikud. Ja üllatav oli kuulda, et ühe umbes kümneaastase poisi jaoks on Muumi oluline märksõna. Oli meeldiv!

Kiri valmis

Kirjutasin kirja valmis. See seisab mu laua peal. Seisab ja jääbki seisma, vähemalt praegu. Eks siis on hea lugeda, minul, kes ma selle sisu tean, seda kirja siis, kui peaks vaja olema.

Tegelikult on huvitav, milliste tunnete seest olen ma läbi käinud nüüdseks pooleteise nädala jooksul. See, kui võtad vastu otsuse, on üks asi, aga kui siis hakkad mõtlema, mis ühel hetkel reaalselt juhtuma hakkab, siis see paneb tunded tunglema küll. Kogu tunnetespekter on läbi käidud. On olnud selline hetk, kus terve süda valgub armastust täis, on olnud selline hetk, kus tundub, et kõik on nii sihitu, nii arusaamatu.

Kiri on valmis ja las ta olla. Ma tean, et tema aega ei tule. Või ainult siis, kui...

Teisipäev, 9. august 2011

Kivist jumalad

Taas üks ühe õhtu raamat. Võtad kätte ja enne käest ära panna ei saa, kui oled läbi lugenud.

Jeanette Winterson "Kivist jumalad":

Mõnikord tunnen ärkamise hetkel korraks, et olen leidnud õige tee. Siis tõusen üles ja kaotan suuna käest, loodan kellegi teise mõõteriistadele, mis mulle ütleksid, kus ma olen.

Kui ma vaid oskaksin unenäost kompassi teha. Kui ma vaid usaldaksin omaenese unenägemist.

"Asi mis mind elu juures hulluks ajab," ütlesin mina, "on see, et see on täiesti suvaline. Me teeme plaane. Me proovime seda kontrollida, aga kõik on täiesti juhuslik."
"See on kvantuniversum," kostis Spike, "ei juhuslik ega ettemääratud. See on igal ajahetkel võimalik. Kõik, mida inimene teha saab, on sekkuda."

Spike ütles: "Inimesed näitavad sageli välja emotsioone, mida nad ei tunne. Ja tunnevad sageli emotsioone, mida nad välja ei näita."



"Armastus on katse," vastas tema. "Iga järgmine samm tuleb alati üllatusena."


"Ma tahan sind puudutada."
...
"Ja mis siis saab, kui sa mind puudutad?"
...
"Siis leian ma alguse keele."
...
"Ja sinu kord reisitud maailmast saab minu vaba ja metsik maailm, mida ma eales taltsutada ei taha."
...
"Ja seda paika, mis sa oled, ei vaheta ega müü ma kunagi."
...
"Sa ei saa mind armastada, sa ei tunne mind."
...
"Kas armastada saab ainult seda, mida tunned?"
...
"Või on armastus see, mida sa ei tunne?"

Universum jaguneb igal sekundil võimalusteks ja suurem osa neist võimalustest ei saa kunagi teoks. See ei ole universum - seal on rohkem kui üks lugu. Lugu ei jää seisma, ei saa jääda seisma, see jutustab iseennast edasi, ootab sekkumist, mis muudab seda, mis järgmiseks juhtub.

Armastus on sekkumine.

Käsi käe peal, alustan ma laskumist sinusse. Käsi käe peal, liiga kiiresti, nagu mu südamelöögid. See tee viib alla, kaljurünk, koobas. Ei mingit turvatunnet, tagasipöördumise kindlust.



"Ära kahetse seda," ütles Spike. "Muuda seda, kui pead, aga ära kahetse."


Ajas on üks hetk, ja minu valikud ei ole kummalisemad kui miljonite sõjast või südametunnistusest võõrasse kohta sattunute valikud enne mind, kui tuntu jäetakse tundmatu pärast, kõheldes, kartes ja seejärel end juba teekonnalt leides, jalajälg ja mälestused teekonda tähistamas: mis sul oli, millest sa ilma jäid, mis sa leidsid, ükskõik kui keerulise või võimatu, hetk, mil ajast sai sild ja sa astusid üle selle.


Tegelikult on nii, et olen kogu elu binokliga jälginud Võibollasaari, rikkumatut fantaasiamaailma, mis ei ole tegelikult sugugi etem kui kannatuste teravad kaljud. Võib-olla, kui ma oleksin talusse jäänud... võib-olla, kui ma poleks Spike'iga läinud... võib-olla, kui oleksin elanud rahulikumalt... võib-olla, kui oleksin aastate eest seda õiget inimest kohanud... võib-olla, kui ma poleks teinud seda või tema nõbu teist. Võib-olla, kallis, oli see tõotatud maa olemas ja ma ei näinud seda. Vaata, kuidas see valguse käes sätendab. Aga tõde on see, et ma mõtlen võib-olla ise välja. Mina saan teha ainult neid valikuid, mida ma teen, nii et milleks piinata ennast sellega, mida ma oleksin võinud teha, kui kõik, millega ma tegeleda saan, on see, mida ma olen teinud? Võibollasaared suhtuvad inimelusse vaenulikult.


Kui ma oma elu peale tagasi vaatan - ja kes saaks seda mulle antud olukorras ette heita? -, siis mis on see, mida ma ära tunnen?

Mitte need alguse, keskpaiga ja lõpuga lood, vaid lood, mis algasid uuesti, lood, mis keerutasid ringi nagu teekäänakud.

Suur osa sellest, mida ma olen teinud, on lõpetamata jäänud - mitte sellepärast, et ma liiga kiiresti pooleli jätsin, mitte sellepärast, et ma olin laisk, vaid sellepärast, et sel oli omaenda elu, mis ilma minuta jätkub. Lastega jäävad asjad tõenäoliselt alati lõpetamata - nad saavad alguse kui osa su enda kehast ja jätkavad oma elu eraldi nagu teine manner. Kui sel tööl, mida sa teed, on mingi tähendus, läheb see järgmistesse kätesse edasi. Päev libiseb öö unenägudesse.

Tõelised lood on need, mis on servadest lahti, lubavad üleminekut, piiride nihutamist. Viimane piir on lihtsalt teaduslik ulme - ära seda usu. Nagu universumil, ei ole sellelgi lõppu.



Tema on labürint, kus ma aastate eest kaduma läksin ja kust ma nüüd väljapääsu otsin. Tema on kaotsiläinud kaart. Tema on paik, mis ma olen.

Üksildus ei seisne üksipäini olemises. See on tore, õige ja hea, nii mõneski mõttes ihaldusväärne. Üksildus seisneb maabumispaiga leidmises või mitteleidmises, ja teadmises, et mida sa ka ei teeks, võid sa alati sinna tagasi minna. Üksilduse vastand ei ole seltskond, see on naasmine. Koht, kuhu naasta.


"Mida inimeseks olemine tähendab," ütlesin mina, " on kasvatada lapsed üles turvalises keskkonnas, anda neile haridus, hoida nad tervena, õpetada neile, kuidas enda ja teiste eest hoolt kanda, lasta neil areneda omaenda moel täiskasvanute seas, kes on selge mõistusega ja vastutustundlikud, kes tunnevad maailma väärtust ja mitte selle majanduslikku potentsiaali. see tähendab kunsti, see tähendab aega, see tähendab kõiki neid sisemajanduse kogutoodangus ja rahvaloendusel arvestamata jäetud nähtamatuid faktoreid. See tähendab teadmist, et elul on nii sisemine kui ka välimine külg. Ja ma arvan, et see tähendab armastust."
"Armastus," ütles tema. "See on lihtsalt looduse viis panna üht inimest teise eest arveid maksma."



Mul pole olnud lihtne elu usaldada. Asi ei ole selles, et ma oleks kahtlustav või küüniline, aga jah, jah-vastamine tundub rohkem nagu kutse loomisele, mitte vastus, millele minul oleks mingit õigust.


Kaugel eemal, liiga kaugel, et inimsilm seda näeks või inimkõrv seda kuuleks, on kõik, mis me oleme kaotanud. Lisame sellele kaotusele veel tunded, mis on väljakannatamatud. Saadame need kaugele kosmosesse ja loodame, et nad ei puuduta meid iialgi. Mõnikord, unenägudes, näeme me kasti pandud kannatusi ja hirme, mis tiirlevad kahe miili kõrgusel orbiidil, väljaspool meie väikest maailma, iialgi ei õnnestu neid piisavalt kaugele saata, iialgi ei õnnestu neist igaveseks lahti saada.

Mõnikord tuleb signaal ja me ei taha seda kuulda: me ei kasuta vastuvõtutehnikat, ei täiusta analoogarvutit. Lülita välja, keera maha, on sel vahet, mis juhtub, kui me seda ei kuule?
...
Ma ei taha omaks võtta seda, millega ma hakkama ei saa. Ma tahan selle jätta kaugele, tähtedele valvata. Ma tahan, et see oleks kaalutu, sest see on liiga raske, et seda kanda.

Mõnikord ma mõtlen, et oleks palju parem, kui ma üldse midagi ei tunneks. Minagi võiksin Spike'i kombel koosneda närvidest, mitte tunnetest. Nagu temal, nii poleks minulgi tunnete järele mingit vajadust. Tunded seostuvad minu jaoks kurbusega, ja kurbus on tühjus, minu tühi ruum. Tunded on tühi kosmos. Ent kosmos ei ole tühi.

Minu kohal on taevas tähti täis, iidset valgust, hiiglaslikke vahemaid, uusi maailmu.

Teel lahenduse poole

Ka see hetk siin lükkab mind ikka enam lahenduse poole. Selle poole, milleks ma veel valmis ei ole, aga mis ikkagi tulema peab.

Näed ju, see tee, mille olen jalge alla võtnud, hakkab otsa saama. Näed ju, et varsti on käes see punkt, kust ma edasi tulla ei saa. Ja siis ma seisatun, vaatan avali silmi ettepoole, aga mida ma seal näen, seda ma praegu veel ei tea.

Lahendus, ikka otsin ma seda, alati, soovin, et kõik laheneks, annan oma panuse. Ja siis ongi kõik lahenenud ja lahtunud. Ja siis saab tõeks ka see hirmutav mõte, mis mind tabas ühel hetkel keset kõiksust. See mõte, mida ei tohiks tulla mitte kunagi mitte ühegi inimese pähe. See mõte, mis on nii hirmutav, et see mõte iseenesest juba tühistab kogu elu. Sest kui korraga avastad, et ei vaja isegi enam seda, mis annab kogu elule mõtte ja mis elu edasi kannab, siis tühistad sellega ju kogu elu.

Mina tean, Sina tead

Kui ma seisin sel hetkel seal, siis ma teadsin. Ma teadsin, et võimalust ei ole. Ma teadsin, et ka Sina tead, et seda võimalust ei ole. Ja ometi arvasid Sa, et Sa pead ka seal, sellel hetkel andma mulle lubaduse, mida Sa pidada ei saa. Mina teadsin seda, Sina teadsid seda, aga miks Sa mulle midagi ei öelnud, see jäi mulle arusaamatuks.

Öeldakse, et see, mida ei tea, ei saa haiget teha. Aga miks Sa arvasid, et ma teada ei saa? Miks Sa arvasid, et ma ei oska aru saada?

Jälle üks selles pikas reas. Mina tean ja Sina tead. Ja ometi räägime me asjadest, justkui need oleksid võimalikud või saaksid olema. Mõlemad teades, et see on üks suur luul.

Aga kas Sa oled hetkekski mõelnud selle peale, milline võib olla teistsugune lahendus? Ja kas Sa seda soovid?

/Ma olen nii niru õppima, aga eks ma pean, viimaks ometi hakkama, sest muudmoodi ei ole lihtsalt võimalik./

Inimesed ON erinevad

Tänane päev andis mulle jälle selge märgi sellest, kui erinevad on inimesed. Mina, kes ma viimasel ajal päris sagedasti olen tundnud, et olen justkui jalad maa külge kinni kasvatanud, leian endas ikka ja jälle sädeme, et hetkest saada leek ülesse ja minna.

Ja siis puutun kokku inimestega, kes pealtnäha tunduvad vabad tegema, mida hing ihkab, aga kui tekib hetk, et võikski ilma pikema mõtlemiseta midagi teha, tuleb välja, et ikka leitakse võimalus oma rutiinis kinni olla, mitte astuda seda sammu, et lendu tõusta.

Vaat sellised põhimõttelised erinevused, mitte midagi pole teha.

And the winner is...

Tänase päeva trikimeistri tiitli võtan südamerahuga endale. Kui see mõte ühel hetkel mu peas oli, siis ma ei arvanud, et sellest midagi saaks. Aga täna tekkis siis hetk, kus mõte sai realiseerimise poole teele suunatud. Õigemini sai suunaandjaks juhus.

Mina, kiire nagu ma olen, haarasin muidugi juhuselt kohe sabast kinni. Sest ma ju ometi olen inimene, kes oma sõna peab. Ja isegi, kui mõtted on meeletud ja teod veel meeletumad, tuleb need teoks teha.

Nii tegin täna siis minagi, mis siis, et päris positiivset tulemust see ei andnud, oleksin tänase tegutsemise eest võinud trikimeistri tiitli saada...

Kui elu peab olema mäng, siis peavad selles ka trikid sees olema. Ja vimkasid tuleb visata, sest muidu pole lusti ega midagi.

/Mul on tõesti juba kõrini, ausalt. Sellest staatilisest seisust, sellest liikumatusest, nii peangi ise leidma võimalused, kuidas tekitada liikumist, vähekegi./

Esmaspäev, 1. august 2011

Ei tasu...

Ma olen sellest alati rääkinud, et inimestel ei tasu mind kurjaks ajada. Ja inimestel ei tasu mulle mingit jura ajada. Need kaks asja on sellised, mille neutraliseerimisega ma päris kiiresti hakkama saan, sest mul on hämmastav töövõime ja loogikageeniusel pole ju mingi probleem nõrgad konstruktsioonid läbi hammustada ja ära lammutada.

Ehk siis - ma ei soovita seda järgi proovida, sest kui ma tahan ja olen piisavalt motiveeritud, suudan ma korda saata selliseid imesid, et teised vaid suu ammuli vahtima jäävad.

Mis teha, kui enesekindlusesüst tuleb seeläbi, et mind kurjaks on aetud. Ja kuidagi ei anta ka seda võimalust, et saaksin ära unustada, milleks ma võimeline olen.

Miks mina?

Kui inimene, keda ma vaid põgusalt tunnen, rääkis mulle, et ta on minust rääkinud inimesega, keda ma veidi rohkem tunnen, siis minu peas tekkis küsimus: miks mina? Kuidas on see võimalik, et teised inimesed, kellel võiks olla jutuaineks ka tuhat muud asja, leiavad korraga, et mina võiksin olla selleks teemaks, millest nemad kõneleda võiksid?

Kui ma sellele nüüd sellist valgusvihku peale ei lükkaks, arvaksin ma, et see lihtsalt mingi teema käigus jutuks tuli. Ikka ju tulevad igasugused asjad jutuks... Ja ometi ei tühista see küsimuse tekkimist minu peas.