Mulle meeldis mõte sellest, et kui tahad ilmas hakkama saada, siis ära oma põhimõtteid või kui neid omad, siis ära näita neid välja. Tänast päeva sobib see mõte kenasti kokku võtma. Kui oleksin põhimõttevaba, siis tähendaks see seda, et ma võiks arvata, et ma mõne inimesega saan hästi läbi. Aga teha pole midagi, sest minu põhimõtted ei luba mul taganeda mingitest asjadest vaid seetõttu, et häid suhteid säilitada. Ja see on tagajärg, millega mul tuleb leppida. Nõndaviisi saan üle ka sellest ebamugavustundest või valust, mida olukord tekitada võib.
Samamoodi on asi ka uiskudel olles - iga hetk võid kukkuda. Ja see on asi, millega tuleb leppida, sest muidu, kui kardad kukkuda, ei tule midagi välja, sest hoiad ennast tagasi ja tegeled hoopis millegi muuga kui riskimine ja täie hingega asja juures olemine.
Aga võib-olla peaks ka elus leppima sellega, et igal hetkel võid kukkuda ja igal hetkel võid haiget saada, aga selle kõige pärast ei saa elu elamata jätta. Pea püsti ja edasi, leppides sellega, et kõik asjad, mis vajavad tegemist, tuleb ära teha, ja kõik, mis sinna juurde kuulub, on loomulik ja paratamatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar