Kui ikka satun samade mustrite sisse, siis peab ju olema viga minus. Ju ma siis tõesti ei oskagi, ju siis pole see see asi, milles mina tugev oleksin. Võiksin juba ise ka sellest asjast aru saada. Et kui algul on kõik kena ja hea ja ilus, siis ikka tekib moment, kus see kõik mingil arusaamatul põhjusel muutub. Kõik kaob ära kui nõiaväel.
Millest see tuleb? Mis on selle põhjuseks? Ega ma muud põhjust oskagi leida, kui et ma lihtsalt ei oska. See on siis ilmselt asi, milleks minu annet antud pole. Ja ilmselt pean ma sellega siis leppima.
/Kõige hullemad on need hetked, kui ma ka ise aru saan, et olen liiale läinud. Aga kuidas ma küll saaksin iseendast üle ja ümber, et mitte teha neid asju, mida mulle mu süda ütleb, et tuleb teha./
3 kommentaari:
Ma annan siinkohal sõna edasi. Meene: "Elamise ilusamad patud ja võluvamad vääratused on naiseelu kirkamad hetked; vanadus on lunastamine."
Ja ise võtan väikese järelemõtlemisepausi.
hmmm,välja mõtlesin: on võimalus, et mul on midagi puudu ja on võimalus, et on midagi üle. selles eelmises kommentaaris.
Ehk siis võtta seda oma elamise viisi täpselt sedasi, nagu ta on. Ja lasta temalgi olla, nagu tahab?
Postita kommentaar