Esmaspäev, 29. juuni 2015

Meeleheitel, aga mitte piisavalt...

Kuigi tean, et see vaikne ja vagur meeleheide käib minuga kogu aeg kaasas, siis vaated elule ja asjadele annavad mulle ikka ja jälle kinnitust selle kohta, et see meeleheide pole ikka nii suur, et ma mingeid kaalutlemata samme asuksin astuma.

Lihtsalt, kuulates ja vaadates, mis ümberringi toimub, mõeldes iseenda seisu peale, tundub mulle, et mul on midagi väga viga, sest tegelikult peaks meeleheide olema mind juba täiesti enda alla matnud. Aga see, kuidas ma mingites olukordades käitun, mingisugustele situatsioonidele reageerin, näitab mulle väga selgelt kätte, et meeleheitest, sisulisest ja sügavast, on asi ikka väga kaugel.

Aga, võib-olla on asi siiski sisemises distsipliinis, mis ei lase olla vaba, minna kaasa kõige sellega, mis toimub, astuda meeleheitlike ja meeletute tegude rada. Võib-olla oleks abi sellest, kui minustki saaks viimaks korralik alkoholisõber, siis ehk avaneksid uued väravad? Ei tea, ei ole olnud ka tahtmist ja tuju proovida, isegi, kui see mõte vahel tekib. Ja mulle meeldib oluliselt enam see turvaline keskkond, milles ma ringi liigun, võib-olla seetõttu pole aega isegi meeleheitele mõelda, sest kõik kanalid on teiste teemadega hõivatud.

Pühapäev, 28. juuni 2015

Mul oli kord sõber

Mul oli kord sõber

Mul oli kord sõber,
lahke, tore ja hea,
nüüd see side nõder,
kuidagi välja ei vea.
Kuigi kalliks peetud,
esile kerkisid vead,
seegi kui neetud
pikalt vastu ei pea.

Mul oli kord sõber,
ma tõesti arvasin nõnda,
kuid peagi selgus tõde,
sel' kriipsu peale tõmbas.

Kui õhk Sinu jaoks

Kui õhk Sinu jaoks

Ma elan ja olen ja eksisteerin,
oma eluloost üksikuid ridu veerin,
arusaamatult toimuvat takseerin,
elukatsumustes oskamatult laveerin,
ja kuidas ma ka selle mõtte eest ei paoks,
see välja imbub kitsaimastki seinapraost,
võrsub kõige kiduramastki vaost -
ma olen kui õhk Sinu jaoks.

Õhk, et astuda läbi,
õhk, et vaadata läbi.
õhk, et mitte välja teha,
õhk, üks puutumatu keha.

Reede, 26. juuni 2015

Artist minus

Eile, kui otsisin võimalusi ühe uue harrastuse õppimiseks (mitte et mul siin ühe õppimine parajasti pooleli ei oleks, aga uus mõte-tunne oli kerge tulema), jõudsin välja karjääritestideni. Ja huvi pärast siis tegin ühe seesuguse läbi. Tulemus, võiks öelda, ikkagi hämmastas mind. Tuli välja, et minu isikuomadused näitavad, et ma peaksin endale valima artistliku karjääri, midagi siis kaunite eseneväljendamise kunstide seast. Teisel kohal oli intellektuaalne suund ja kolmandal sotsiaalne. Ehk siis, ikka ja aina ise, esinemas, ilma sisulisema mõtlemiseta, kui aega üle jääb, siis vahel mõtisklen ka, ja kui sellest ka veel aega üle jääb, siis võin suhelda ka. Jah, ega tegelikult selles midagi üllatavat muidugi ei ole, kuigi mulle ikka aeg-ajalt tundub, et olen üks väga ratsionaalne ja praktiline inimene, kes tunnetel ja emotsioonidel ennast kuidagi juhtida ei lase. Aga eks on aeg ja koht, kus see põhiolemus ennast täielikult väljendada saab ja siis on tõesti hea. Viga selle asjaga on aga see, et kui teeksin sellest oma karjääri, ehk tekiks olukord, kus ma peaksin seda tegema, siis võiks see tuluke kiiresti kustuda. Ma tahan, et ma võin ja saan ja tahan, ma ei taha, et ma pean.

Tegin ühe teise testi ka, mis näitas, et peaksin tegelema tippjuhtimisega. Niiet, panen need kaks asja kokku ja saangi sellise loo:

Mustlasromantika

Kuulasin mustlasviise, mõte hakkas jooksma ja kokku tuli seekord seesugune lugu siis (mustlasromantika on selle asja kohta vist vähe vale sõna, sest mingitel hetkedel läksid mu mõtted ikka päris ropuks kätte):

Veel!

Tule minu vankri sa,
õlgedesse hullama,
tuliselt sul mõnu pakun
ja kui vanker kirest rapub,
põhjalaudade naginal,
ühiselt naerdes laginal,
leides kätte taevateed
karjatad: "Tahan veel!"

Valla pääseb joovastuse tulv,
madalaks jääb taevavõlv
lõõmaval armurännuteel
hõigud: "Valla uks, näe, su ees!"

Juurde hoogu lisan ma,
ajan hobu kappama,
kõigutatud minu rahu,
kui ta pole täies vahus,
kapjade heledal plaginal,
küljelaudade raginal,
uksest sisse otseteed,
et sa karjataks: "Veel!"

Neljapäev, 25. juuni 2015

Ise, ikka ise

Jaanilaupäevaõhtuse jutuajamise meeleolus sai see lugu nüüd välja otsitud ja üle kuulatud:



Ja üllatuslikult ma tõesti teadsin seda lugu, vaatamata sellele, mis aastanumbrit see asi kannab. Ju siis oli asi, mis kestis kauem kui see konkreetne aasta. Aga pealkirja järgi ta mulle küll ei meenunud. Nostalgia tekib seda lugu vaadates-kuulates aga siiski, isegi minul.

Olla äravalitute seas

See kõik, mis toimunud on, tekitab minus muidugi erilise tunde - selle tunde, et ma olen äravalitute seas, nende seas, kes saavad osa millestki seesugusest, mida kellelegi teisele pole ette nähtud. See äravalituks olemise tunne on muidugi täiesti ületamatu, mõtlen ma. Kuigi jah, seesuguse äravalituse jätaksin ma tegelikult pigem vahele. Valiks vähe teistsugused äravalituks olemise hetked. Aga need on minu hetked ja kui mulle on nad ette nähtud ja just nõnda ette nähtud, siis pole mul viriseda midagi ja tuleb kõik, mis antakse, vastu võtta, lahkelt naeratades. Muudmoodi pole see kõik lihtsalt mõeldav, muudmoodi ei saa ma kuidagi sellest kõigest läbi tulla.


Ise ilu tegija

Minu võimuses ei ole teise inimese eest otsustada, minu võimuses ei ole teise inimese eest valikuid teha, minu võimuses ei ole ka teise inimese mõttemaailma muuta. Aga, minu võimuses on ise kõik oma asjad nässu keerata, ise kõik juuksekarvad lõhki ajada. Ja kuna need viimatinimetatud asjad on minu võimuses, siis ma kasutan neid võimalusi kohe ohtrasti, ilma igasuguse suurema pingutuseta õnnestub mulle kõik ära lörtsida, ära lõhkuda. Ise muidugi imetlen ennast, kuidas ma küll seesugustes asjades iseäranis osav olen ja ühtegi võimalust kasutamata ei jäta. Isegi siis, kui ammu on juba selge, et kõik on lörri aetud, tahan ma veel kolm sammu edasi astuda, et ikka kindlad ja selged oleksid asjadlood, et poleks mingeid kahtepidi arusaamu või mõistmisi.

Nõnda ma siis olengi ise ilu tegija, ise targutaja ja ise ka kaasa kiitja. Ja jätkuvalt tuleks mind lühema keti otsa panna ja suu oleks ka soovitav sulgeda, siis võib-olla jääks mõni ilu tegemata, mõni rumalus endast välja paiskamata, mõni asi katki kitkumata  Rõhk on siinkohal sõnal võib-olla - minu osavuse juures pole see asi selliselgi juhul kuigi kindel.

Üks kallistus

Vaid üks kallistus võib päästa maailma, võib päästa minu maailma. Vaid üks kallistus päästis minu maailma, selle, mis oli hukule määratud. Tore, kui on inimesi, kes on alati valmis kallistama, enda embusesse võtma, kaitsma ja hoidma ja turvatunnet pakkuma. Vaid üks kallistus päästis minu päeva ja öö. Lihtne inimlik soojus ja hoolimine, seda on juba väga-väga palju. Aitäh!


Teised sõnad, sama mõte

Need sõnad, mida kuulsin, viisid mind tagasi ühe teise olukorra juurde. Sõnad olid tookord teised, aga situatsioon täpselt samasugune. Seekord olid sõnad teised, aga mõte nende taga oli siiski sama. Mitte midagi ka ei muutu. Kuigi kõik on sootuks teisiti ja mõnel hetkel tekib illusioon, et elu võikski olla hea ja sujuv kulgemine, selgub peagi taas, et tegelikult on need salakarid ikka kusagil pinna all terendamas. Üks nõiajaht kõik, vahet pole.

Ja taaskord tuleb tõdeda, et inimeste sõnad ja teod lähevad teineteisest tugevasti lahku. Ega polegi siis muud, kui sellest oma järeldused teha, astuda edasi, oma teed. Ja jälle tõdeda, et ma olen sellest kõigest juba ammu teadlik olnud, olen näinud asju ja olukordi ette, saanud aru sellest, mis suunas asjad liikumas on. Nii kerge on uskuda ja loota, nii kerge on usaldada. Nii kerge on seda kõike teha, kuniks... Ja mu peas kumisevad Viive sõnad: "Söö kiiresti! Joo kiiresti! Maga kiiresti!"

Aga, eks ma saan hakkama. Olen ennegi saanud ja saan edaspidi ka. Igal teol on oma tagajärjed, igal väljaöeldud sõnal on oma kaal. Võin ainult rõõmsalt tõdeda, et hea, et niigi läks, oleks võinud minna oluliselt hullemini.

Kolmapäev, 24. juuni 2015

Seeneilu

Käisin siin ükspäeva Rakveres, teatris. Vaheajal tekkis tahtmine minna rahvaaias olevat saart kaema, sinna aga ei lubatud, nõnda saigi suund teisele poole võetud ja nähtud sellist ilu:

Aafrika, minu oma...

Minu oma Aafrika. Juba mitmeid õhtuid olen sattunud ühele seesugusele vaatele, nagu pildilt näha on, ja muudkui olen mõelnud, et see on minu oma Aafrika, siinsamas, täiesti käega katsuda. Ma ei tea, miks ja kuidas selline ettekujutus üldse, sest Aafrikas pole ma kunagi käinud. Ju see on seotud mingi filmis nähtud kaadriga. Samamoodi näiteks on Lõuna-Prantsusmaal üks vaade, millest ma alati olen mõelnud, et see on täpselt Aafrika, saades muidugi täiesti hästi aru, et tegemist on hoopis Euroopaga. Aga kui juba tunne tekib, siis seda enam miski väärata ei saa. Nüüd pole siis Aafrikasse jõudmiseks vaja kodust sugugi kaugele minna.

Ja kui juba Aafrika, siis tuleb valida ka vastav muusikapala:

Neljapäev, 18. juuni 2015

Ei ole vaja...

Sattusin täna kuulama lugu, mille originaalversiooniks (vähemalt minu silmis) on see aegumatu esitus:



Ja hing hakkas uut versiooni kuuldes karjuma: "Ei ole vaja! Ei tohi! Ei! Ei! Ei!"

Miks küll tahetakse vanadele asjadele uued kuued anda, kui esialgsed versioonid on juba täiuslikud (Mikk Mikiveril hääl on täiesti ületamatu, olen paari õhtu jooksul seda nautida saanud "Wikmani poiste" vahendusel). Kui midagi enam lisada ei ole, siis minu arvates pole mõtet. Tulemus on väga nadi ja hale ega kannata mingit võrdlust välja.

Näiteks on üks samasuguseid lugusid Goo Goo Dolls'i vast kõige tuntuma loo "Iris'ega", mille ümbertegemisega Ronan Keating, kelle laulmisviis mulle ka päris meeldinud on, minu silmis palju kaotas - ta võttis esialgsest palast välja kogu eheduse ja jõu, mis selles loos üldse oli. Siia aga sobib hästi Goo Goo Dolls'i esialgne variant:




Kolmapäev, 17. juuni 2015

Tuulepea, vist...

Tänase tunnise tuulises rannas oleku järel hakkasid juhtuma kummalised asjad. Esmalt tekkis mulle lai naeratus näkku, mis siis, et ma täna vaid pealtvaataja rollis olin. Siis korraga aga ei osanud ma enam käia - pidin oma jalgu vaatama, et nad mitte risti ei läheks ja ma ninali ei kukuks. Autosse saades asusin muusikale kõva häälega kaasa laulma ja roolil trummi mängima.

Nii lihtsalt see tuulepeaks saamine vist käibki - lase aga tuulel puhuda ja oledki tuulepea valmis. Ja taaskord tuleb tõdeda: "Väga kerge on olla ebanormaalne!" Iseäranis kerge on olla ebanormaalne, kui ise saad aru, et nii võikski olla, nii võib-olla peakski olema, sest nõnda on olemine tõesti väga kerge!

Printsess herneteral

Eks ma tean seda ammu, et ma olen üks printsess herneteral. Ei-ei, ärge saage minust valesti aru - ma tõesti ei pea ennast printsessiks, kaugel sellest, isegi daamiks ei pea ma ennast. Aga selle järgi, kuidas mind häirivad kõige väiksemad asjad - kas liiv kinga sees või liigselt vali ja häiriv heli - saan ma väga hästi aru kuivõrd on minus seda muinasjutust pärit tegelast, kuidas väga väikesed asjad võivad mind häirida, niimoodi lausa, et ei saa olla. Muidugi käib siia alla ka see, et ma ei suuda mistahes müra sees magada, mul on vaja rahu ja vaikust, siis vaid suudan unemaale minna, unemaal olla.

Ja peale pole mul selle teadmisega suurt midagi hakata, kui vaid, siis iga kord, kui esile kerkib mõni seesugune seik, jälle muiata missugune printsess herneteral on minu sees peidus.

Teisipäev, 16. juuni 2015

Vaid kaks sõna

Leidsin oma postkastist kirja, mis sisaldas vaid kahte sõna. Esimese hooga ei mõistnud ma, mida nad tähendavad, siis aga lugesin esialgset kirja, millele vastuseks olid need kaks sõna teele saadetud. Ja siis ma sain aru ja mu mõte läks sootuks teise kanti, sinna, kus räägitakse sellest, missugused intonatsioonid me lisame sõnadele, kui me tunneme nende lausujaid, kui me teame nende mõttemaailma ja arusaamu, reaktsioone asjadele ja olukordadele.

Ja eks ma püüdsin neist sõnadest kaugeneda, mõista seda, et antud teravmeelitsemine oli tõesti asjakohane. Kuigi jah, minu kogemus ütleb, et sellised sõnad võivad valusasti torgata. Ja milleks on vaja sellised sõnu üldse teele panna, kui nad mingit sisulist väärtust peale torkamise ei kanna? Mõtlen ja püüan mõista - kas sellest sai siis nüüd inimesel parem, kas tõesti sai ta seeläbi ennast kuidagi ette- ja ülespoole upitada, ennast tähtsa(ma)ks teha?

Ja ma tõesti imetlen, nüüd juba kõiki teisi - kuidas nad jaksavad, kuidas nad suudavad, kui seesugune asi käib päevast päeva. Ja muidugi paneb imestama ka see, kuidas inimene ise jaksab sedasi toimetada. Aga ju siis jaksu on, kui mitte millegi muu jaoks, siis vähemalt sellise asja tarvis.

Esmaspäev, 15. juuni 2015

Teine etendus, vol 2

See teine etendus, millest praegu kirjutan, on sootuks teistsugune, kui need teised etendused, millest varemalt kirjutasin. See teine etendus tekkis elu enda poolt loodud olukorras.

Ja kui ma seda etendust toona vaatasin, ei saanud ma veel aru, et tegemist on etendusega. Sellest saan alles praegu aru, alles nüüd, kui ma mõtlen kõige öeldu ja nähtu ja kuuldu ja kogetu peale.

See oma rolli lõpuni mitteväljavedamine tuli esile juba etenduse käigus, kõik muu aga selgineb nüüd, kui eesriie on langenud, aga etenduse mõju on sootuks teistesse kanalitesse suundunud.

Mõtlen selle peale, mida ma kuulsin. Kui asjalood on tõesti nii, siis pole imestada, et oli põlgus ja viha - kui ikka on midagi ebameeldivat ja seda kogu aeg peale surutakse, siis tülgastus ju üha süveneb. Ja nüüd saan ma veelgi paremini aru kõigest sellest, mis on ja kuidas.

Ja eks olin ma ise ka panuse andja. Seistes seal sellel hetkel ja vaadates seda kerjatud emotsioonide tulva, aga midagi minus ütles, et ma ei usu seda. Ja ma teadsin, kust see asi tuli. See tuli ühest teisest teisest etendusest, millele jätsin samamoodi reageerimata. Puhas manipulatsioon, vähemalt katse, kuid suuresti ebaõnnestunud.

Ja ma mõtlen ka selle peale, kas ma oleks pidanud selle hetkel minema kaasa. Ei, selgus hiljem, sest tegelik eesmärk oligi saada mind kaasa minema, oligi saada mind endast välja. Lõpuks see peaaegu ka õnnestus, radikaalsemate vahendite kasutuselevõtmise abil. Jah, leiti koht, kust rünnata, kust ligi tulla. Aga kuna ma teadsin, et räägitu on taaskord vale, siis esimeste emotsioonide järel, lahtus seegi teema. Aga tundus, et see oli kolmetunnise etenduse kulminatsiooniks, lõpetuseks vajalik - kuigi ma juba enne olin mõelnud, et miks see asi ikka veel kestab, miks on vaja rääkida, kui tegelikku progressi pole kusagilt näha.

Niisiis, teine etendus, esimene oli juba aegade hämarusse vajunud nõnda, et etendaja isegi ei mäletanud seda enam. Taaskord minu viga, et mul nii hea mälu on või puudubki mul tõesti oskus lasta tunnetetulval pea kohal kokku lüüa?

Mõtlen, analüüsin ja püüan aru saada

Eilne päev pakkus mulle uue vaate ühele eelnenud olukorrale ja nüüd olen ma kõik toimunu võtnud erilise tähelepanu alla. Sest kui ma nii valesti kõigest aru sain, peab ju olema minus mingi selline viga, mis põhjustab väga suuri väärarusaamu.

Mõtlen, vaatan olukordade peale ega mõista kuidagi neid sõnu, mis mulle räägiti. Ja ainus mõte, mis mulle pähe tuleb, on see, et tegelikult ei reageerinud ma kõigele nii, nagu minult oodati. See oli minu kõige suurem viga. Ja kuna mina ei reageerinud ootustele vastavalt, ajas see teise inimese veelgi enam endast välja, sest ta mõistis aina enam kuivõrd valesti ta talitab. Ja nii läks see jada edasi, suure hooga ja suure rutuga. Mina muudkui valesti reageerimas ja teine inimene oma frustratsiooni minu peal välja elamas. Peaaegu tunni jagu pidin kuulama manitsusi ja sõimu. Tol hetkel ei saanud ma suurt aru, mis oli selle plahvatuse põhjuseks, miks läks teine inimene nii endast välja. Põhjuseid võis seal olla palju ja eks need tundusid kõik olevat minuga seotud.

Kui nüüd aga võtan siia kõrvale selle olukorra, mis sel hetkel teise inimese tegelikult närvi ja vihaseks ajas, siis olin ma taaskord piksevardaks. Ma tahaks võtta vastutust selle eest, et mina olin kogu reaktsiooniahela põhjustajaks, aga kui ma nägin, missuguse intensiivsusega sellel teisel teemal rapsiti ja panen sinna kõrvale ka kõik muu intensiivse elu ja toimetamise, mis toimus, siis ma olen jätkuvalt veendunud, et see kõik ei olnud minu teha ega sõltunud ka minust.

Ja kui see konfliktsituatsioon tõesti läks üle piiri, siis nägin mina seal ühte märksõna, mis tegelikult läks ikka päris korralikult täppi - kuigi ma seda ei mõelnud, kuigi ma seda ei kavatsenud, tuli see märksõna justkui iseenesest esile ja kui see juhtunud oli, siis läks tõeline põrgu lahti... Kas ka seal oli põhjuseks see, et inimene sai aru, et tõde on lähedal, käega katsuda ja sellest siis tekkis ka selline reaktsioon?

Aga, kas on kusagil ka lootus, et rollid vahetuksid, kui isegi selle aja sees oli taaskord see hetk, mida olen nii tihti varemaltki kogenud - kus mina olen ikka ja alati valmis panustama, kui mu käest abi küsitakse ja see abiküsimine tuleb täpselt sedasi, et mul justkui polegi võimalust keelduda. Ja kui ma teiselt poolelt midagi vastu küsin, ka leplikult ja järeleandlikult, siis on seda tõesti palju tahetud ja soovitud, sel hetkel seal olid muidugi teised tunded üle keenud ja mina oma sõnadega olin viimaseks piisaks karikas. Nüüd on iseäranis kentsakas, et seda rollivahetust mu käest suisa nõutakse. Ja lisaks seda, et ma teeks oma elus muutusi vastavalt teise poole äranägemisele.

Ja üks küsimus on mul veel: miks, pagana pärast, siis sellise asja järel veel mingeid pingutusi oli vaja teha?
Aga nüüd, kus suutsin jõuda asja tuumani, tuleb see lahti lasta, vabaks anda.

Pühapäev, 14. juuni 2015

Hommikune varesekontsert

On kevad, ma tean seda. Ja nii, nagu iga kevade juurde, kuulub siiagi praegu üks varesekontsert. Eks ma teadsin, et millalgi see aeg saabub, aga kuidagi oli mul meeles, et see kõik toimub oluliselt varem, mitte juuni keskpaigas.

On selle teadmisega, kuidas on, igal juhul olen juba paaril hommikul unesegaselt püüdnud aru saada, mis linnud need on, kes nõnda häälekalt ja häirivalt oma laulukoori harjutusi teevad. Kuna ma polnud lõpuni veendunud, et tegemist on varestega, siis jätsin selle mõtte - lihtsalt teadmisega, et on keegi, kes teeb selliseid häälitsusi, mis magada ei lase, aga kellega tegemist on, ei vaevunud ma pikemalt arutlema.

Kuni siis tänase hommikuni, kui hommik oli ennast juba päris kaugele kerinud, varahommikune arusaamatu kontsert oli läbi, olin juba üles ärganud ja esimesed hommikused toimetusedki ära teinud, kui korraga hakkas kusagilt kostma uusi hääli. Kuna hääled ei kippunud katkema, siis ühel hetkel asusin aknast välja kaema ja uurima, milles asi on, kes selliseid häälitsusi teevad. Ja kuigi mu lootus hääleallikaid näha polnud teab mis suur, avastasin õue vaadates, et kohe minu akna all on ennast toimetama sättinud vares koos kahe pojaga. Pojad tegid häälekalt on seisukohti selgeks, samas kui vanem muudkui nende ümber käis, neid peaagu vältides, ja vaikides kõike toimuvat justkui eemalt korraldas. Keegi majaelanik oli neile saia (?) poetanud ja seda nad siis seal pereringis jagasidki. Mina aga vaatasin lummatult seda, kuulamisest ma muidugi väga vaimustunud polnud, sest jätkuvalt pole noore varese hääl midagi, mis kõrva eriliselt paitaks. Täiskasvanud varese kui laululinnu hääl on selle kõrval ikka oluliselt etemini talutav.

Mulle droonid ei meeldi!

See lugu sai alguse eelmisest reedest, kui sai käidud ühel avalikul-suurel kontserdil, kus toimuvat jäädvustas droon. Ühest küljest mind väga häiris see lendav ja surisev tegelane, teisest küljest aga tekkis selline lapselikult ulakas mõte võtta kivi ja kasutada seda lendavat objekti liikuva märklauana - mida ta põristab siin peakohal, keset kohta, kus peaks rahu ja vaikus olema.

Eile, taaskord ühe avaliku sündmuse raames, oli droon, küll oluliselt suurem ja edevam kui see eelmine nähtu, taaskord kohal. Ja ikka häiris, see hääl, see surin, see teadmine, et kusagil üleval on miski, mis kõike jälgib ja jäädvustab.

Eks ma saan hästi aru ka sellest, et see kõik on täiesti normaalne - kui oled roninud avalikule üritusele, siis tuleb taluda kõike, mis sellega kaasas käib. Aga, kuidagi väga õõvastava ja ebamugava tunde jätavad need lendavad elukad sisse. Ja kusagil kuklas tiksub mõte, et ühel hetkel võime me seda täiesti loomulikult ja iseenesestmõistetavalt võtta, et sellise intensiivsusega edasi liikudes võivadki nad muutuda igapäevaseks.

Millegipärast läheb mu mõte tagasi ühte õhtupoolikusse, kui mu pilk oli pidevalt suunatud taevasse ja siis laotusesse, mis muidu oli vaid väheste pilvetupsudega kaetud, ilmus korraga üksik sõjalennuk. Ja kuidagi häirivalt mõjus see lennuk seal, sest ta lendas teisiti, kui reisilennukid, teistsugusel marsruudil, ja minu jaoks kandis ka teistsugust sõnumit. Ka siin on taaskord see teema, et kas ühel hetkel peakski see olema normaalne, et sõjalennukid on taevas ja see peaks kuidagi parema ja turvalisema tunde tekitama. Minu arvates ei ole see sugugi nii.

Aga, minnes tagasi drooni teema juurde, olen õnnelik selle üle, et ma harva satun selliste sündmuste keskele, mida droonikülastusega "rikastatakse". Ja selle üle on mul ainult hea meel.

Reede, 12. juuni 2015

Nii need õnnetused juhtuvadki

Eile oleksin ma autoga peaaegu jalgratturile otsa sõitnud. Õnneks oli mu auto kiirus väike ja jalgrattur ka piisavalt kaugel, et kokkupõrge toimumata jääks.

See kõik oli õnneks, aga olukord ise oli väga selge näide sellest, kuidas õnnetused juhtuvad. Sõitsin mina oma autoga peateel ja korraga tuiskasid kaks jalgratturit kõrvalteelt peateele ilma, et nad oleksid isegi vaadanud, kas peateel ka mõni auto liigub. Oma tuiskamise toimetasid nad ka sedasi, et võtsid poole sõidurajast enda alla.

Ja veelkord, tänan õnne, et ma nõnda kaugel olin oma autoga ja et auto kiirus polnud sugugi suur - kui need tegurid selles muutujas oleks vähe teistsugused olnud, oleks üks jalgratturitest auto all olnud, sest mul ei oleks mitte midagi teha olnud - reageerimiseks ja tegutsemiseks on ju ka aega vaja, lisandub veel auto massist tulenev inerts, mistõttu auto kohe kuidagi hetkega peatuda ei saa.

Ma tahan öelda, et...

... Sa oled minuga iga päev, Sa oled minuga kõikjal kaasas. Ma ei tea, miks see niimoodi on. Ma ei tea, miks ma olen Su endaga võtnud.

Ja kuigi ma ikka ja alati püüan kõigest ja kõigist aru saada, iseäranis iseendast, siis võib-olla see asi polegi mõistmiseks, võib-olla see asi polegi mõistusega võtmiseks.

Ma tean, et olen Sinu rinna najal nutnud, olen Sinule toetudes ennast püsti ajanud, olen Sinu naljade üle pisarsilmil naernud, olen Sinu räägitud lugudest ennast kaasa haarata lasknud, olen vastu võtnud Su meeletud kutsed, olen Sinuga koos seigelnud, olen Sinuga koos "ära käinud". Ja kõige selle taustal oled Sa minu jaoks ikka kuidagi kauge ja kättesaamatu, vaatamata sellele, et ma olen Sind tajunud ja tundnud, näinud ja mõistnud.

Ja kuigi see võib tunduda ebaolulisena, mõtlen ma, et kas selle kõige käigus võiks minust kui inetust pardipojast olla saanud ilus luik. Isegi selline mõte tundub naeruväärne. Kuidas ma küll võin olla nii naiivne? Kuidas ma küll oskan selliseid õhulosse rajada? Loota, et ilu ja inetus kokku panduna võiksid luua ühendatud anumate süsteemi?

Eks ma saan väga hästi aru, et ma olen püüdnud Sinust sõna otseses mõttes mööda vaadata, püüdnud ennast hoida kaasa minemast sellega, mis siin õhus tundub hõljuvat. Ja seda kentsakam on see, et Sa oled ikka mu vaatevälja ilmunud, mu silme ette kerkinud, seal kuju võtnud. Niiet, ei ole ma saanud olla Sind märkamata, Sinust mööda vaadates.


Kolmapäev, 10. juuni 2015

Tunnetatud paratamatus

Viha ja armukadedus olid need teemad, mis esile toodi. Ja ma kuulasin seda kõike ja mõtlesin mismoodi ma ise ennast selles olukorras tundsin. Kas ma tundsin viha või kas võttis armukadedus võimust? Ja võin päris kindlalt tõdeda, et polnud kumbagi, oli vaid vajadus ennast säästa ja ilmselt ka suur kurbus.

Mina võtsin kõike seda kui tunnetatud paratamatust, seda, et asjalood lihtsalt on nii ja mul tuleb hakkama saada. Olen seda mitmelgi korral hiljem kõrvalt vaadates tajunud - kuidas enda elu katastroofidest ei saagi justkui aru, aga suudan väga hästi mõista teiste valu või haigetsaamise hetki.

Ja ega ma seetõttu ei mäletagi, et mul oleks mingit suuremat valu sees - lihtsalt, kaine vaade asjadele, et nii nad olid. Ja tõesti, suur rõõm sellest, et viimaks on mu ümber inimesed, kes oskavad mind hinnata, kes näevad mu väärtust, kelle jaoks ma pole vaid kiusamise objekt - olgu kiusajateks siis pereliikmed või trennikaaslased või kasvõi kolleegid, elu jooksul on nii mõndagi ette tulnud. Ja muidugi ka on mul heameel selle üle, et ma kõige selle all pole paindunud, et ma olen ikka suutnud säilitada helget meelt ja südameheadust.

Ikkagi piksevarras...

Täna, kuulates oma elu lugu teise inimese suu läbi, sain ma veelkord kinnitust sellele, millest olen juba ammu aru saanud. Sellele, et mina olen see piksevarras, kelle pihta kõik maailma inimesed võivad oma pinged maandada.

See on olnud sedasi juba väga varasest lapsepõlvest peale, nagu välja tuleb. Ilma, et ma ise oleks midagi teinud, ilma, et MINA oma tegudega oleks seda kuidagi esile kutsunud. See on teiste inimeste tegudest tulenev vajadus minu peale maandada see viha, mida nad teiste vastu tunnevad, kanda see viha minule üle.

Mina ei ole sellistes kategooriates kunagi mõelda osanud, pole osanud ennast maandada kellegi kõrvalise peale, minna ja oma viha välja elada kellegi peal, kes seda põhjustanud pole, kes asjasse ei puutu. Ikka ja aina on konfliktolukordade "lahendamine" toimunud selle inimese, kellega konflikt on, ja minu vahel.

Eks ma nüüd saan sellest kõigest oluliselt enam aru, sellest, miks on asjalood läinud sedasi, nagu nad läinud on. Ja ma tõesti võin, veelgi enam, selle kõige valguses, olla rahul sellega, milliseks inimeseks ma olen saanud, millised väärtushinnangud ja põhimõtted on see kõik minus veelgi enam juurdunud.

Esmaspäev, 8. juuni 2015

Teine etendus

Kui ma nüüd täna taaskord teatripileteid rõõmustasin, siis tabasin korraga ära selle mustri, mis nende asjadega on. Esietendused lähevad kõik kuidagi omasoodu ja minust kõrvale, aga nüüd viimati ostetud piletid ja uute teatritükkide külastused on mul sattunud küll olema teised etendused.

Seda ma tean küll, et olen mõnel puhul teadlikult vältinud esietendust, peamiselt arvatava suure tungi pärast. Seda aga, et mu enda valikud kuupäevade järgi satuvad olema teised etendused, avastasin praegu täiesti kogemata.

Võib-olla peabki see nii olema? Et teine etendus, ei enam mingit glamuuri ja sära, ei melu ja liigset rambivalgust, ehk ka mitte esietendusega seotud ärevust ja kartlikkust. Võib-olla on just teine etendus see õige hetk, kui pole veel jõudnud tekkida rutiini, kui on juba esimene kogemus möödas ja teine, uus ja värske võimalus lavale astuda, terendamas.

Mina küll teretan heal meelel neid teisi etendusi, neid, mis on juba olnud, kui ka neid, mis veel ees.

Pühapäev, 7. juuni 2015

Kõik on tugevad surnutest rääkima

Sellest asjast ei saa mina nüüd küll midagi aru. Miks on inimesed minu ümber hakanud kõik surnutest rääkima, sellest, kes nad olid ja miks nad olid ja kuidas oli, kui nad siis olid? Miks neist alles nüüd räägitakse, nüüd, kui neid inimesi enam ei ole? Iseäranis kentsakas on see, kui räägitakse inimestest, kes olid sündinud ja elanud ja surnud ammu enne seda, kui mina sündisin. Või siis näiteks sellest, kuidas mingid inimesed veel minu eluajal elasid, aga kuidas nad siis mingi aja pärast lahkusid, inimesed, kes on põlvkonna võrra vahel. Miks räägitakse mulle vanavanemate põlvkonnast, kui vanemate põlvkonnaski on augud sees?

Mis ma peaksin nüüd kõigi nende surnutega peale hakkama? Kas peaksin nende juurde minema, siis hakatakse minust ka rääkima? Seni, kuni elad, on põhjust kõik maha vaikida. Siis, kui oled surnud, siis ei ole surnul enam miskit öelda ega vastu vaielda, siis jääb "tõde" elavatele?

Raisatud elud, mõtlen ma kõige selle peale, kui palju raisatud elusid ja üha uued raiskamiseks lisandumas. Mille jaoks ja mille nimel, kelle jaoks ja kelle heaks?

Loogikageenius

Sellises olukorras ei tahaks mina küll olla - kus on võtta loogikageenius ja siis oma mõttearendustesse lihtsaid loogikavigu sisse teen. Mina ju olen puha loogika peal väljas, alati, isegi liiga palju, saan ma aru. Ja seetõttu näen ma ju kõik seosed ja asjad läbi, kõik olukorrad peavad olema loogilises jadas, loogikavigu ei tohi sees olla.

Ja nüüd siis laotati mu ette terve sasipundar, millel polnud otsa ega äärt, ja tundus, et ma ei suuda seda läbi hekseldada. Aga, kiire reaktsioon ja raudne loogika aitasid mind sellest olukorrast kenasti läbi. Võib-olla oli ka see üks võluvits, mis mulle sellesse olukorda kaasa oli antud. Et mul oleks kindlus ja seljatagune, oleks eneseusk ja eneseteadlikkus.

Laupäev, 6. juuni 2015

Lummav loodus

Viimased päevad on pakkunud looduse kõige imepärasemaid vaateid.

Esimene suur emotsioon on seotud ühe kodulähedase vana puuga, millest on rähn pesa teinud. Õnnestus seda märgata vaid seetõttu, et ta oli parajasti pesas sees ja häälitses, ilmselgelt olles häiritud lähenevatest inimestest. Aga, inimesed kellele oli seda vaatepilti näha antud, jäid siiski lummatult seisma, täielikult mõistes, et nende kohalolek häirib ja ühel hetkel oma jalad maast lahti saades ja ennast veidi eemale seades.

Ja läksid mõned inimesed mööda, ei märganud midagi, ei taibanud, et nad just mööduvad ühest seesugusest vaatepildist, mis on märkamist ja tähele panemist väärt. Aga mul on hea meel, et märgata ja tähele panna oli antud ühele väikesele poisile, kes on küll looduslaps, aga kelle kasvukeskkond pole talle looduses viibimise võimalust kuidagi pakkunud.

Ja siis oli see Aafrika vaade - see, kuidas taevas kumab punaselt ja puudest-põõstastest on saanud vaid mustad varjud. Lummav vaatepilt, mis pani mind kahetsema, et mul pole fotokaamerat, ei käepärast ega üldse olemas, mobiiltelefoni kaamera on ka nõnda nadi, et sellega sellist ilu pildi peale ei saa. Aga polnudki midagi teha, seda enam ahmisin seda vaatepilti endasse.

Ja siis need helkivad ööpilved, õrnad ja haprad, nagu nad on. Samuti üks selliseid looduse vaatemänge, mis haarab endasse ja muudkui vaatad ja imetled.

Lisaks veel veripunane lahmakas kuuketas, mis metsaservalt taevateele ennast seadis. Veel üks looduse meistriteos, mida lummatult vaadelda ja imetelda.

Ja muidugi taaskord see arusaamine, et loodus on ikka kõige suurem meister, ilu ja harmooniat looma, komponeerima ja kombineerima. Et vaid oleks aega ja tahtmist seda kõike tähele panna, sellest kõigest osa saada.

Üks suurepärane päev

Ma võtsin seda kõike väga kergelt, ma ei olnud mingeid suuremaid plaane teinud, vaid ühe, korraldades endale lõunasöögi kaaslasteks just need poisid, keda ma näha soovisin. Ülejäänu osas oli see päev täiesti vaba, avatud plaanidele, kohtumistele, suhtlemisele. Ja kuigi sellesse päeva mahtus ka asjalikke toimetusi, oli päev peamiselt kantud rõõmust ja lõbususest ja naljast ja naerust, mõnusast kulgemist ja heast olemisest.

Oli üks suurepärane päev, päev, mis tegi ennast ise. Mõnikord on hea, kui on selliseid üdini suurepäraseid päevi, mil mitte miski ei varjuta seda valgust, mis on inimese sees, mitte miski ei saagi häirida ega meeleolu kuidagi halvemuse poole mõjutada, sest sellesse päeva on juba sisse kodeeritud, et ta peab olema suurepärane.


Ei midagi uut...

Möödusid tunnid, möödusid isegi päevad ja siis viimaks tuli see sõnum, mis tulema pidi, teadagi, vabanduste saatel. Ja ma ei olnud sugugi üllatunud, selles kõiges ei olnud midagi uut. Lihtsalt, hakkasin mõtlema, kas ma vast inimesele liiga ei teinud, arvates, et asi lähebki nii, nagu ta alati läinud on. Aga ei, elu ju tõestas, et kõik ongi nii, nagu ma arvanud olin. Ei mingit liigategemist, ikka seesama enesekesksus.

Ja eks ma saan aru, et minagi siin praegu olen enesekeskne, minust algab ja minuga lõpeb kogu see maailm. Kõik on minuga seotud ja minu pärast ja minu jaoks oluline. Aga millal siis veel, kui mitte sel hetkel, millal siis veel, kui mitte praegu.

Ja kuigi oli lootus, et midagi on muutunud, siis tõestas see olukord ilmekalt, et kõik on jätkuvalt nii, nagu ta ikka olnud on. Keegi, kes märkab ja paneb tähele, ja keegi teine, kes märkamata jätab ja unustab. Aga, taaskord tuletatakse mulle siinkohal meelde seda ütlust, mida ma veidi aega tagasi kuulsin: "Inimestel on kiire ja elu tuleb vahele!" Ja ka seda, et ma ei tohiks olla nii kriitiline, peaksin olema leplikum. Mina, üks leplikumaid inimesi, peaksin ka praegusel hetkel astuma veel ühe sammu, sest teine pool on selle tegemisega hiljaks jäänud.

Seesugune elu mulle meeldib!

Suure suve saabudes olen avastanud, et korraga on tekkinud olukord, kus päevad kõik on toimetusi täis, kogu aeg on tarvis kusagil käia, midagi teha. Ja hämmastaval kombel on graafikud kõik suuresti kooskõlastatud - saan kõik soovitud asjad ette võtta. Ja nii ma siis laongi oma suve praegu sündmustega täis (piletipatakas riiulis täieneb mü-hi-nal) - jaanipäevaeelne nädal kipub kohe kuuepäevase järjestikuse programmiga olema. Aga, mulle meeldib ja ma ise olen väga rahul. Ja ega ma pole endale ka seni suurt hõlpu andnud - seegi nädal on nüüd juba suure tempoga läinud, eelmisest pühapäevast saati olen olnud liikumise peal - läbitud kilometraaž pole küll teab mis suur, aga see on sisaldanud olulisi punkte nimega Audru, Hiiumaa ja Käsmu. Lähemad tuurid on piirdunud pealinna linna peale põikamisega. Ja loomulikult hulgaliselt oluliste inimestega kokkusaamisi. Põnevusega ootan uut nädalat, sest sealgi on juba kirjapandud sündmusi ja ilmselt tekib neid veel juurdegi.

Ja tõesti on mul seesugune tunne peal, et on suvi ja palun, ärge mind tööga tülitama hakake (kuigi ikka tegelen temaga, ei ole seda sisulist süvenemist, mida asjad vajaksid, kõike muud teha on oluliselt kergem ja lihtsam, kõik muu ahvatleb enam). Tahan olla ja oleleda, mõnuleda ja ringi uidata, kõigest osa saada ja kõike nautida.

Oma, ikka oma....

Eilsesse õhtusse tuli mul see lugu, lihtsalt, vaadates asjadele ja olukordadele otsa, tahtis ja tuli:


Kahjuks pole see muusikaliselt kõikse parem versioon sellest laulust, aga praegu on mõte olulisem. Ehk siis, praegusel hetkel on küsimuse kas viis või sõnad vastuseks sõnad, kindlasti. Ja ma pole sugugi üllatunud, nähes, kes on sõnad loonud...

Ja muidugi tuletab see mulle kohe meelde, et Mart Pauklinit võiks ka mõnikord kuulama-vaatama minna. Olin mõned nädalad tagasi juba peaaegu minemas, aga midagi muud tuli vahele. Ju siis tuleb mõni teine kord minna.

Ja üks teema, mille üle olen aeg-ajalt ikka mõtisklenud, haakub väga kenasti. Sellest, kuidas defineerida seda kui oma on keegi. Sellest ühe a tähe kadumisest, sellest muutusest, mida olen alati määravaks pidanud. Väike asi, aga sisuline muutus on minu jaoks väga tähtis.

Kolmapäev, 3. juuni 2015

Meeleolumuusika

Tänane päev, ma leidsin, peab olema täis muusikat. Hommikust peale olen juba tantsinud. Ja kuna päev on pikk olnud, siis on mahtunud igasuguseid muusikategelasi tänasesse päeva. Sisse-, ja ma arvan, et ka väljajuhatus on tavapärane, vahepeale aga on veidi teisi tegijaid. Ja just praegu on hetk teha kõrvalepõige meeleolumuusikasse.

Näiteks pühapäevasest õhtust kaasa võetud Susana Sawoff:



Või siis POSÕ uue muusikavideo juurde:



Või siis hoopis Kylie Minogeu'i esitatud pala kinofilmist "Holy motors":



Ahjaa, ja üks lugu, aastate tagant, prantsuse keeles, mis mul ikka ja jälle kuklas kõlab (kunagi Toulouse'is käies kaasa haaratud):



Ja miks ka mitte Vaya con dios, kelle korjasin üles ühest Istanbuli plaadipoest (ja kelle kontserdil mul on Tallinnas õnne olnud käia):



Praegu, neid lugusid siia kokku otsides, saan taaskord aru kui palju ilusat ja kuulamisrõõmu pakkuvat muusikat on ikka maailmas! Muudkui võta kuulata ja kuidagi ei jaksa kõike seda ilu endasse ahmida.

Ja ikka tiksub mul kuskil kuklas see aastavahetusel üles kergitatud küsimus: kas sõnad või viis? See küsimus on siiani vastuseta, lõpliku ja ühese vastuseta. Tuleb meelde ülikooliaeg ja inglise keele tunnid, kus enamasti oli põhivastuseks igale küsimusele: "It depends!" Täpselt nii kipub see minuga olema - kõik sõltub alati kõigest, tujust ja meeleolust, tundest ja mõttest. Mõnikord viis ja mõni teine kord sõnad ja mõnikord mõlemad ja mõnikord üldse mitte kumbki.