Möödusid tunnid, möödusid isegi päevad ja siis viimaks tuli see sõnum, mis tulema pidi, teadagi, vabanduste saatel. Ja ma ei olnud sugugi üllatunud, selles kõiges ei olnud midagi uut. Lihtsalt, hakkasin mõtlema, kas ma vast inimesele liiga ei teinud, arvates, et asi lähebki nii, nagu ta alati läinud on. Aga ei, elu ju tõestas, et kõik ongi nii, nagu ma arvanud olin. Ei mingit liigategemist, ikka seesama enesekesksus.
Ja eks ma saan aru, et minagi siin praegu olen enesekeskne, minust algab ja minuga lõpeb kogu see maailm. Kõik on minuga seotud ja minu pärast ja minu jaoks oluline. Aga millal siis veel, kui mitte sel hetkel, millal siis veel, kui mitte praegu.
Ja kuigi oli lootus, et midagi on muutunud, siis tõestas see olukord ilmekalt, et kõik on jätkuvalt nii, nagu ta ikka olnud on. Keegi, kes märkab ja paneb tähele, ja keegi teine, kes märkamata jätab ja unustab. Aga, taaskord tuletatakse mulle siinkohal meelde seda ütlust, mida ma veidi aega tagasi kuulsin: "Inimestel on kiire ja elu tuleb vahele!" Ja ka seda, et ma ei tohiks olla nii kriitiline, peaksin olema leplikum. Mina, üks leplikumaid inimesi, peaksin ka praegusel hetkel astuma veel ühe sammu, sest teine pool on selle tegemisega hiljaks jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar