esmaspäev, 15. juuni 2015

Teine etendus, vol 2

See teine etendus, millest praegu kirjutan, on sootuks teistsugune, kui need teised etendused, millest varemalt kirjutasin. See teine etendus tekkis elu enda poolt loodud olukorras.

Ja kui ma seda etendust toona vaatasin, ei saanud ma veel aru, et tegemist on etendusega. Sellest saan alles praegu aru, alles nüüd, kui ma mõtlen kõige öeldu ja nähtu ja kuuldu ja kogetu peale.

See oma rolli lõpuni mitteväljavedamine tuli esile juba etenduse käigus, kõik muu aga selgineb nüüd, kui eesriie on langenud, aga etenduse mõju on sootuks teistesse kanalitesse suundunud.

Mõtlen selle peale, mida ma kuulsin. Kui asjalood on tõesti nii, siis pole imestada, et oli põlgus ja viha - kui ikka on midagi ebameeldivat ja seda kogu aeg peale surutakse, siis tülgastus ju üha süveneb. Ja nüüd saan ma veelgi paremini aru kõigest sellest, mis on ja kuidas.

Ja eks olin ma ise ka panuse andja. Seistes seal sellel hetkel ja vaadates seda kerjatud emotsioonide tulva, aga midagi minus ütles, et ma ei usu seda. Ja ma teadsin, kust see asi tuli. See tuli ühest teisest teisest etendusest, millele jätsin samamoodi reageerimata. Puhas manipulatsioon, vähemalt katse, kuid suuresti ebaõnnestunud.

Ja ma mõtlen ka selle peale, kas ma oleks pidanud selle hetkel minema kaasa. Ei, selgus hiljem, sest tegelik eesmärk oligi saada mind kaasa minema, oligi saada mind endast välja. Lõpuks see peaaegu ka õnnestus, radikaalsemate vahendite kasutuselevõtmise abil. Jah, leiti koht, kust rünnata, kust ligi tulla. Aga kuna ma teadsin, et räägitu on taaskord vale, siis esimeste emotsioonide järel, lahtus seegi teema. Aga tundus, et see oli kolmetunnise etenduse kulminatsiooniks, lõpetuseks vajalik - kuigi ma juba enne olin mõelnud, et miks see asi ikka veel kestab, miks on vaja rääkida, kui tegelikku progressi pole kusagilt näha.

Niisiis, teine etendus, esimene oli juba aegade hämarusse vajunud nõnda, et etendaja isegi ei mäletanud seda enam. Taaskord minu viga, et mul nii hea mälu on või puudubki mul tõesti oskus lasta tunnetetulval pea kohal kokku lüüa?

Kommentaare ei ole: