Tänase tunnise tuulises rannas oleku järel hakkasid juhtuma kummalised asjad. Esmalt tekkis mulle lai naeratus näkku, mis siis, et ma täna vaid pealtvaataja rollis olin. Siis korraga aga ei osanud ma enam käia - pidin oma jalgu vaatama, et nad mitte risti ei läheks ja ma ninali ei kukuks. Autosse saades asusin muusikale kõva häälega kaasa laulma ja roolil trummi mängima.
Nii lihtsalt see tuulepeaks saamine vist käibki - lase aga tuulel puhuda ja oledki tuulepea valmis. Ja taaskord tuleb tõdeda: "Väga kerge on olla ebanormaalne!" Iseäranis kerge on olla ebanormaalne, kui ise saad aru, et nii võikski olla, nii võib-olla peakski olema, sest nõnda on olemine tõesti väga kerge!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar