Leidsin oma postkastist kirja, mis sisaldas vaid kahte sõna. Esimese hooga ei mõistnud ma, mida nad tähendavad, siis aga lugesin esialgset kirja, millele vastuseks olid need kaks sõna teele saadetud. Ja siis ma sain aru ja mu mõte läks sootuks teise kanti, sinna, kus räägitakse sellest, missugused intonatsioonid me lisame sõnadele, kui me tunneme nende lausujaid, kui me teame nende mõttemaailma ja arusaamu, reaktsioone asjadele ja olukordadele.
Ja eks ma püüdsin neist sõnadest kaugeneda, mõista seda, et antud teravmeelitsemine oli tõesti asjakohane. Kuigi jah, minu kogemus ütleb, et sellised sõnad võivad valusasti torgata. Ja milleks on vaja sellised sõnu üldse teele panna, kui nad mingit sisulist väärtust peale torkamise ei kanna? Mõtlen ja püüan mõista - kas sellest sai siis nüüd inimesel parem, kas tõesti sai ta seeläbi ennast kuidagi ette- ja ülespoole upitada, ennast tähtsa(ma)ks teha?
Ja ma tõesti imetlen, nüüd juba kõiki teisi - kuidas nad jaksavad, kuidas nad suudavad, kui seesugune asi käib päevast päeva. Ja muidugi paneb imestama ka see, kuidas inimene ise jaksab sedasi toimetada. Aga ju siis jaksu on, kui mitte millegi muu jaoks, siis vähemalt sellise asja tarvis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar