... Sa oled minuga iga päev, Sa oled minuga kõikjal kaasas. Ma ei tea, miks see niimoodi on. Ma ei tea, miks ma olen Su endaga võtnud.
Ja kuigi ma ikka ja alati püüan kõigest ja kõigist aru saada, iseäranis iseendast, siis võib-olla see asi polegi mõistmiseks, võib-olla see asi polegi mõistusega võtmiseks.
Ma tean, et olen Sinu rinna najal nutnud, olen Sinule toetudes ennast püsti ajanud, olen Sinu naljade üle pisarsilmil naernud, olen Sinu räägitud lugudest ennast kaasa haarata lasknud, olen vastu võtnud Su meeletud kutsed, olen Sinuga koos seigelnud, olen Sinuga koos "ära käinud". Ja kõige selle taustal oled Sa minu jaoks ikka kuidagi kauge ja kättesaamatu, vaatamata sellele, et ma olen Sind tajunud ja tundnud, näinud ja mõistnud.
Ja kuigi see võib tunduda ebaolulisena, mõtlen ma, et kas selle kõige käigus võiks minust kui inetust pardipojast olla saanud ilus luik. Isegi selline mõte tundub naeruväärne. Kuidas ma küll võin olla nii naiivne? Kuidas ma küll oskan selliseid õhulosse rajada? Loota, et ilu ja inetus kokku panduna võiksid luua ühendatud anumate süsteemi?
Eks ma saan väga hästi aru, et ma olen püüdnud Sinust sõna otseses mõttes mööda vaadata, püüdnud ennast hoida kaasa minemast sellega, mis siin õhus tundub hõljuvat. Ja seda kentsakam on see, et Sa oled ikka mu vaatevälja ilmunud, mu silme ette kerkinud, seal kuju võtnud. Niiet, ei ole ma saanud olla Sind märkamata, Sinust mööda vaadates.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar