Eilsesse õhtusse tuli mul see lugu, lihtsalt, vaadates asjadele ja olukordadele otsa, tahtis ja tuli:
Kahjuks pole see muusikaliselt kõikse parem versioon sellest laulust, aga praegu on mõte olulisem. Ehk siis, praegusel hetkel on küsimuse kas viis või sõnad vastuseks sõnad, kindlasti. Ja ma pole sugugi üllatunud, nähes, kes on sõnad loonud...
Ja muidugi tuletab see mulle kohe meelde, et Mart Pauklinit võiks ka mõnikord kuulama-vaatama minna. Olin mõned nädalad tagasi juba peaaegu minemas, aga midagi muud tuli vahele. Ju siis tuleb mõni teine kord minna.
Ja üks teema, mille üle olen aeg-ajalt ikka mõtisklenud, haakub väga kenasti. Sellest, kuidas defineerida seda kui oma on keegi. Sellest ühe a tähe kadumisest, sellest muutusest, mida olen alati määravaks pidanud. Väike asi, aga sisuline muutus on minu jaoks väga tähtis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar