Sattusin täna kuulama lugu, mille originaalversiooniks (vähemalt minu silmis) on see aegumatu esitus:
Ja hing hakkas uut versiooni kuuldes karjuma: "Ei ole vaja! Ei tohi! Ei! Ei! Ei!"
Miks küll tahetakse vanadele asjadele uued kuued anda, kui esialgsed versioonid on juba täiuslikud (Mikk Mikiveril hääl on täiesti ületamatu, olen paari õhtu jooksul seda nautida saanud "Wikmani poiste" vahendusel). Kui midagi enam lisada ei ole, siis minu arvates pole mõtet. Tulemus on väga nadi ja hale ega kannata mingit võrdlust välja.
Näiteks on üks samasuguseid lugusid Goo Goo Dolls'i vast kõige tuntuma loo "Iris'ega", mille ümbertegemisega Ronan Keating, kelle laulmisviis mulle ka päris meeldinud on, minu silmis palju kaotas - ta võttis esialgsest palast välja kogu eheduse ja jõu, mis selles loos üldse oli. Siia aga sobib hästi Goo Goo Dolls'i esialgne variant:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar