Eile oleksin ma autoga peaaegu jalgratturile otsa sõitnud. Õnneks oli mu auto kiirus väike ja jalgrattur ka piisavalt kaugel, et kokkupõrge toimumata jääks.
See kõik oli õnneks, aga olukord ise oli väga selge näide sellest, kuidas õnnetused juhtuvad. Sõitsin mina oma autoga peateel ja korraga tuiskasid kaks jalgratturit kõrvalteelt peateele ilma, et nad oleksid isegi vaadanud, kas peateel ka mõni auto liigub. Oma tuiskamise toimetasid nad ka sedasi, et võtsid poole sõidurajast enda alla.
Ja veelkord, tänan õnne, et ma nõnda kaugel olin oma autoga ja et auto kiirus polnud sugugi suur - kui need tegurid selles muutujas oleks vähe teistsugused olnud, oleks üks jalgratturitest auto all olnud, sest mul ei oleks mitte midagi teha olnud - reageerimiseks ja tegutsemiseks on ju ka aega vaja, lisandub veel auto massist tulenev inerts, mistõttu auto kohe kuidagi hetkega peatuda ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar