See lugu sai alguse eelmisest reedest, kui sai käidud ühel avalikul-suurel kontserdil, kus toimuvat jäädvustas droon. Ühest küljest mind väga häiris see lendav ja surisev tegelane, teisest küljest aga tekkis selline lapselikult ulakas mõte võtta kivi ja kasutada seda lendavat objekti liikuva märklauana - mida ta põristab siin peakohal, keset kohta, kus peaks rahu ja vaikus olema.
Eile, taaskord ühe avaliku sündmuse raames, oli droon, küll oluliselt suurem ja edevam kui see eelmine nähtu, taaskord kohal. Ja ikka häiris, see hääl, see surin, see teadmine, et kusagil üleval on miski, mis kõike jälgib ja jäädvustab.
Eks ma saan hästi aru ka sellest, et see kõik on täiesti normaalne - kui oled roninud avalikule üritusele, siis tuleb taluda kõike, mis sellega kaasas käib. Aga, kuidagi väga õõvastava ja ebamugava tunde jätavad need lendavad elukad sisse. Ja kusagil kuklas tiksub mõte, et ühel hetkel võime me seda täiesti loomulikult ja iseenesestmõistetavalt võtta, et sellise intensiivsusega edasi liikudes võivadki nad muutuda igapäevaseks.
Millegipärast läheb mu mõte tagasi ühte õhtupoolikusse, kui mu pilk oli pidevalt suunatud taevasse ja siis laotusesse, mis muidu oli vaid väheste pilvetupsudega kaetud, ilmus korraga üksik sõjalennuk. Ja kuidagi häirivalt mõjus see lennuk seal, sest ta lendas teisiti, kui reisilennukid, teistsugusel marsruudil, ja minu jaoks kandis ka teistsugust sõnumit. Ka siin on taaskord see teema, et kas ühel hetkel peakski see olema normaalne, et sõjalennukid on taevas ja see peaks kuidagi parema ja turvalisema tunde tekitama. Minu arvates ei ole see sugugi nii.
Aga, minnes tagasi drooni teema juurde, olen õnnelik selle üle, et ma harva satun selliste sündmuste keskele, mida droonikülastusega "rikastatakse". Ja selle üle on mul ainult hea meel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar