On kevad, ma tean seda. Ja nii, nagu iga kevade juurde, kuulub siiagi praegu üks varesekontsert. Eks ma teadsin, et millalgi see aeg saabub, aga kuidagi oli mul meeles, et see kõik toimub oluliselt varem, mitte juuni keskpaigas.
On selle teadmisega, kuidas on, igal juhul olen juba paaril hommikul unesegaselt püüdnud aru saada, mis linnud need on, kes nõnda häälekalt ja häirivalt oma laulukoori harjutusi teevad. Kuna ma polnud lõpuni veendunud, et tegemist on varestega, siis jätsin selle mõtte - lihtsalt teadmisega, et on keegi, kes teeb selliseid häälitsusi, mis magada ei lase, aga kellega tegemist on, ei vaevunud ma pikemalt arutlema.
Kuni siis tänase hommikuni, kui hommik oli ennast juba päris kaugele kerinud, varahommikune arusaamatu kontsert oli läbi, olin juba üles ärganud ja esimesed hommikused toimetusedki ära teinud, kui korraga hakkas kusagilt kostma uusi hääli. Kuna hääled ei kippunud katkema, siis ühel hetkel asusin aknast välja kaema ja uurima, milles asi on, kes selliseid häälitsusi teevad. Ja kuigi mu lootus hääleallikaid näha polnud teab mis suur, avastasin õue vaadates, et kohe minu akna all on ennast toimetama sättinud vares koos kahe pojaga. Pojad tegid häälekalt on seisukohti selgeks, samas kui vanem muudkui nende ümber käis, neid peaagu vältides, ja vaikides kõike toimuvat justkui eemalt korraldas. Keegi majaelanik oli neile saia (?) poetanud ja seda nad siis seal pereringis jagasidki. Mina aga vaatasin lummatult seda, kuulamisest ma muidugi väga vaimustunud polnud, sest jätkuvalt pole noore varese hääl midagi, mis kõrva eriliselt paitaks. Täiskasvanud varese kui laululinnu hääl on selle kõrval ikka oluliselt etemini talutav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar