Laupäev, 30. aprill 2011

Kontekstist väljas

Ikka on nii, et asjad tuleb kontekstist välja rebida ja siis neid vaadata.

Selles loos siis mõned sellised laused sees, mida saab kontekstist välja rebida:

Varane hommikutund

Täna tegin teoks selle, mida lubasin teha. Niipea, kui kuulsin linde hommikut kuulutamas, ajasin ennast voodist üles, pesin hambad, panin riidesse ning läksin... Läksin päikesetõusuaegsesse hommikusse rulluisutuma. Tore oli, mõnus oli, mis siis, et algul oli külm, aga pärast oli päris hea. Ja saingi endale privaatse uisutamistee, nagu ikka olen privaatsust soovinud ja otsinud. Lisaks sain selgeks, et ainsad hommikud, kus seda teha tasub, on nädalavahetuse omad - kui lõpetasin kuskil 7 ajal, oli juba laupäeva hommiku kohtagi palju liikumist, tööpäeva hommikul on seda vist sootuks hulgi.

Teine asi oli see, et ilmaennustus oli täiesti paigast ära, vähemalt tuuleprotaalid küll, sest öösel ei sadanud keskit, sadama hakkas alles peale seda, kui olin ennast koju tagasi vedanud. Aga EMHI prognoosikaart oli päris korrektne - kõik läkski nii, nagu seal näidatud oli.

Üks nirgipoiss kaunistas oma liikumisega mu hommikust koduteed ja meri oli mõnusalt tüüne, kalamehed juba hommikuselt askeldamas.

Reede, 29. aprill 2011

It always rains like hell on the losers' day

Fraas siis Goo Goo Dolls'i sellisest laulust nagu Broadway kumiseb mu peas. Eks seal ole teisigi häid fraase, nt you talk about the world like it's someplace that you've been. Aga kogu lugu ise on selline:


Broadway all on silmas peetud üht baari Buffalos, kus peale tööd istutakse ja aega surnuks lüüakse. Ei midagi nii suurt ega glamuurset kui New Yorgis asuv Broadway.

Inimlikkus

See kõik, mida tunnen ja läbi elan, on nii inimlik. Ja ometi on inimlikkus see asi, mis tuleb välistada, siis ehk saaksin ma hakkama praeguses olukorras. Aga oma inimlikkusest ja iseäranis oma inimlikust nõrkusest ei saa ma üle ega ümber. Ja see viib välja täpselt sinna, kuhu ma teel olen.

Ja tõesti - ma ei oska, ma lihtsalt ei oska teha nägusid ja mängida neid mänge, mille mängimist elu nõuab. Ja iseendaga ma ju ometi vastuollu minna ei saa, sest mis mulle siis üldse alles jääb, kui ma iseendale ka kõige põhilisemates asjades järele annan.

Elutõde

Mu peas keerleb ainult üks mõte (huvitav, kas ma peaks kuhugi raha ka panema sellise väljendi pärast?):
Life sucks!

Kust võtta see jõud, et üle saada praegusest hetkest, taaskord ühest hetkest, kus mu maailm on kokku varisenud ja olen taaskord aru saanud, et ise olen rumal olnud?

Eks kusagilt tuleb see jõud võtta, sest jalule pean ma taaskord tõusma.

Lisaks veel üks väike küsimus: millal ma ometi õpin, millal ükskord tunnistan endale seda, mida elu mulle selgelt kätte näitab?

Eile oli veel selline mõte mu peas hulkumas, lauluviisi saatel:
Stupid girl, stupid-stupid girl...

Ja ikka ise saan kõigega hakkama, ise oskan kõige paremini, kõige paremini ka kõik hea ära rikkuda. Tubli, mis muud!

Leppima peab

Ma pean leppima asjadega nii, nagu nad on. Ma pean endale aru andma, et ka see asi, mis nii õige on, ei ole ette nähtud, ka sellele asjale pole eluiga antud. Raske, pagana raske on sellega leppida. Lootused ja ootused on rasked kaduma, tunded keerulised ununema. Aga peab, sest muidu ei jaksa keegi neid kilde kokku korjata, mis minust alles jäävad.

Ja kui keegi veel kunagi peaks mulle ütlema, et ma olen tugev, siis ma ei taha sellest mitte midagi kuulda. See, mida olen siiani enda juures suureks plussiks pidanud, on nüüdseks saanud ristiks, mida ma kanda ei jaksa. Tugev küll, aga kelle või mille jaoks? Eks seegi kogemus peab mulle tugevust juurde andma.

/Jälle seesama küsimus: milleks mulle kõik need kogemused?/

/Ja aega, taaskord, pole mulle sugugi antud. Kuidas on ikka nii, et mulle neid tõeliselt olulisi hetki nõnda vähe jagatakse?/

Hirm tõeks saamas

Praegu on siis kätte jõudnud tõehetk, kus saan teada, et ilmselt läheb täide see hirm, mis on minu sees olemas olnud. Elu lihtsalt näitab seda, kus on tõde, kus on vale ja kus on lubadused, mida ei peeta. Peaksin ju õnnelik olema, et ma olen osanud elu ette näha. Aga ega ma oska selle üle rõõmu tunda, sest ma pole tegelikult tõeks valmis. Elu ei küsi selle kõige juures mitte midagi, annab vaid oma õppetunnid ära, tahad või ei taha, tunnid tuleb läbi teha, valikut pole.

Kunagi oli...

... selline mõte ja tunne:


Kas see kadus ajavoos kuhugi ära? Kes küll teaks vastust sellele küsimusele?

Mitte ühtegi vabandust

Ära ise oma elu keeruliseks ela. Selline mõttetera on pärit Eesti filmiklassikast. Ja niimoodi see asi siis olema peakski. Ise tuleb vaadata, et oma elu keeruliseks ei elaks.

Kas mina seda oskan? Loomulikult mitte. Mina ikka elan nii, et elu oleks võimalikult keeruline. Mina oskan täpselt sedasi elada, et oleks raske ning lihtsusega ei oleks sellel kõigel mitte mingit pistmist.

Ja nii siis olengi oma elu selliseks elanud, et mul ei ole oma tegudele mitte ühtegi vabandust varnast võtta, mul pole mitte millegi taha pugeda. Kõige eest, mis ma teen, pean vastutama, täies teadmises ja usus. Ja nõnda siis ongi mu sees ka see teadmine, et ma olen teise inimese nõrkust ära kasutanud, sest temal olid kergendavad asjaolud, temal on võimalus varjuda vabanduste taha. Mina aga pean saama kõigega hakkama, iga oma eluhetkega tões ja vaimus silmitsi seisma ning kõige selle juures veel suutma iseenda ämbrites kolistamise käras rahu säilitada ja kainelt mõelda.

Kust leida süüdlast?

Kui mingil hetkel suutsin endale selgeks teha, et asjad ei puutu minusse ja minul pole mitte mingit süüd, siis nüüd saan üha selgemalt aru, et tegelikult olen mina see, kelle poole võivad kõik näpuga näidata ja öelda: näedsasiis, tema ongi kõiges süüdi. Ja-jah, jutt käib minust. Sest mina olen süüdlane. See, keda otsitakse. See, kes leitakse.

Kuigi arvasin, et suudan kõigest sellest üle olla, siis praegu asjale tagasi vaadates saan tõdeda, et ega ma ikka ei suuda küll. Ja kõik klassikalised süüdistused on kohased: ma olen ju naine, ma olen ju võlunud ja võrgutanud, ma olen ahvatlenud. Kedagi ei huvita, kust see kõik alguse sai. Keegi ei pane tähelegi seda, et mina pole ainus. Ikka näitavad kõik nooled minu suunas.

Eks ma olen ka süüdi, vähemalt mõnes asjas. Peamiselt aga selles, et olen uskunud, et olen usaldanud, et olen naiivne olnud. Sealt see kõik siis alguse ongi saanud.

Ilma, kõigest ilma...

Vaat sedasi siis ongi nende asjadega. Kui oled juba üle keelatud piiri läinud, siis enam tagasi ei saa. Nõnda siis olengi ilma, kõigest ilma. Ei saa ma üht ega teist. Tegelikult absoluutselt tobe olukord, aga mis teha, kui elu on selline, mis teha, kui piirid on paigas ja nendest üleastumise eest saab "karistada".

Nõnda siis olengi lõhkise küna ees. Ja kõik vaid selle pärast, et julgesin tahta rohkem, kui elul oli plaanis mulle anda. Kõik selle pärast, et panin kõik mängu. Risk ei tasunud ennast ära, aga proovima pidin, sest muidu poleks see elu ega elamine.

Teisipäev, 26. aprill 2011

Uus kirg

Tuul vihiseb kõrvus ja kilomeetrid kaovad. Selline on uus kirg, mille olen kogemata avastanud. See vabadus, see lendamise tunne, mis aeg-ajalt tekib. Midagi, mis ikka ja jälle enda juurde tagasi kutsub. Mis siis, et päris hästi ei oska ja aeg-ajalt tuleb maaga ühendust võtta. Aga elamus on nii suur, et ikka ja jälle tahan veel. Isegi siis, kui jaksu pole, isegi siis, kui peaksin väsimusest kokku kukkuma.

Kummaline kogemus

Olin võistlussituatsioonis. Sellel teemal peaks mul ju palju kogemusi olema. Eks neid ole ka, aga sellist sõimamist pole ma küll kunagi kuulama pidanud. Pidevalt sain ühe või teise oma teo pärast siunata. Kas see pidi mind endast välja viima? Arvatavasti küll, kuid minu arvates peaks inimesed tegelema iseendaga ja endast parima andmisega, mitte kogu aeg sõimlema sellel teemal, mida vastane teeb. Igal juhul väga kummaline kogemus, aga eks selliseid peab ka olema, muidu ongi kõik normaalne.

/Sellise kogemuse tahaks aga sujuvalt oma mälust ära kustutada./

Palun mulle tolerantsust...

Jälle olen olukorras, kus ei suuda mingeid inimesi ega asju tolereerida. Lihtsalt ei saa mööda vaadata sellest, millised on väärtushinnnangud ja millised arusaamad. Ja seejuures tunnen, et hakkan vaikselt muutuma vaenulikuks. Milleks mulle see kõik? Pole vaja ennast häirida lasta, pole vaja tunnelda. Peaksin laskma olla, aga ei saa ega oska.

Ehk on see vaid hetkeline tuju. Loodan ma vaikselt. Aga eks elu näitab, mis see on ja milleks on. Praegu aga vajan tolerantsust, kasvõi hetkekski.

Teine elumoraal on see, et esmamuljest ei tasu ennast häirida lasta. Hiljem võib selguda midagi sootuks muud. Vahel teeb elu selliseid vigureid, et näitab algul asju ühe nurga pealt ja siis hoopis teisest vaatevinklist, mis tühistab esialgse vaate täielikult.

Lapsepõlveradadel

Tee peale jäi koht, kus ma ei ole oma 25 aastat käinud. Mõtlesin, et lähen vaatan üle - et kuidas see maailm siis praegu välja näeb. Kurb nägi välja - mahajäetud ja lagunenud, kuigi oli inimesi, kes toimetasid. Aga siiski, räämas olid need vanad majad, räämas ja osaliselt lagunenudki. Kuid siiski oli tunda seda lummust - seda, mis oli tookord olemas. Seda looduslikku ilu, seda loomulikku ilu.

Mõelda vaid, aastasadade jooksul on midagi korras hoitud ja siis saab jaks otsa ning midagi omapärast ja ilusat leiab oma lõpu. Tegelikult võiks ju olla lootust, et lõpp pole veel käes, aga kahjuks on näha, et sinnapoole on kõik teel küll.

Unedest

Jälle üks selliseid unesid, kus ei saa kuidagi muudmoodi, kui muudkui teed midagi, aga tulemuseni ei jõua. Oli üks buss, mis oli Raekoja platsi nurka pargitud. Olin kõik oma asjad sinna bussi jätnud. Ja korraga oli see buss ära viidud. Siis püüdsin valida politsei numbrit, aga 110 on nii keeruline number, et selle valimine ei tulnud kuidagi välja. Lõpuks siiski ma justkui vestlesin politseiga, aga nad ainult naersid mu rumaluse üle - kuidas ma küll võisin jätta asjad sellisesse kohta, kus ma ei võinud olla kindel, aga nad seal ka pärastpoole alles on.

Täna öösel oli nii tormilised uned, et magada õieti ei saanudki. Eks seepärast pole ka meeles, mis seal siis täpselt toimus. Aga hommik tuli kiiresti kätte ja väljapuhkamisest oli asi kaugel.

Neljapäev, 21. aprill 2011

Miks minul ei võiks olla?

Tabasin ennast mõttelt, et miks minul ei võiks olla. Miks minul ei võiks hea olla? Kuhu on kirja pandud see, et minul peavad asjad halvasti olema? Miks ma ei peaks laskmagi asjadel niimoodi olla, et minul on hea olla? Kas seda on siis tõesti liiga palju tahetud? Kas see siis tõesti on liiga vale soov? See, et mul võiks hea olla? See, et ma lasen enda eest hoolt kanda? See, et inimesed, kes hoolivad, võivadki minust hoolida, ja mina ise võin sellest kõigest rõõmu tunda? Kas see kõik on siis tõesti nii vale, et ma pean selles kõiges kahtlema.

Ja siis veel see teine mõte ka. Kas tõesti see, mida ma tahan, on nii vale? Kas see siis tõesti on midagi sellist, mille pean endale ära keelama? Kas tõesti ei tohi ma endale lubada seda, mida ma kõige rohkem soovin? Milleks küll sellised sisemised võitlused? Milleks küll sellised enese vastu seismised?

Kolmapäev, 20. aprill 2011

Siirus ja lihtsus

Mind alati võlunud siirus ja lihtsus. Need on võtmed, mis minu südame avavad. Minu jaoks pole suuremat väärtust meelitamisel või siis moosimisel. Minu jaoks on oluline, kui öeldakse välja just need asjad, mis meelel on, ilma poosita, nii, nagu just parajasti välja tuleb öelda. Siirus ja lihtsus - hea on nende osaliseks saada.

Inimeste headus

Inimesed on nii head. Lihtsalt on. Ilma mingi suurema põhjuseta. Ja nii hea on, kui inimesed on head. Lihtsalt hea on. Miks ma ikka veel imestan, kuidas see headus küll mulle osaks saab. Kas tahan, et see oleks ikka veel erakordne? Kas tahan, et see ei saaks argiseks ja halliks? Ilmselt vist niimoodi see asi ongi.

Kes valitsevad maailma?

Selline küsimus tekkis mul taaskord. Kas naised või mehed? Kuna mina olen erapoolik vaatleja, kes usub igaühe vabadusse teha, mida aga hing ihkab, siis ei ma anda naiselikku vaadet selles küsimuses.

Võim võib ju minu käes olla, aga ma ei kipu seda tarvitama, iseäranis kuritarvitama, sest sel juhul tuleb mul silmitsi seista iseendaga ja oma arusaamadega elust. Ehk see on ka üks põhjuseid, miks pole ma kooselu mängimist harrastanud. Ehk see on ka üks põhjuseid, miks siiani üksi ilma mööda rändan.

Aga selle maailmavalitsemise koha pealt küsisin meeste käest, mida nemad arvavad. Esimene reaktsioon oli muidugi: "Naised võivad ju tõepoolest niimoodi arvata, aga see kõik on vaid mulje jätmiseks." Edasi küsisin, et miks siis mehed teevad nii palju asju vaid kodurahu huvides. Selle peale tuli vastus, et selline on elu ja niimoodi saab selles elus vaid hakkama.

/Siia juurde sain ühe meesolevuse hinnangu ka sellele olukorrale, mida siin korra varem kirjeldanud on. Tema saab sellest olukorrast samamoodi aru, nagu mina. Minul tekib aga küsimus: kuidas inimesed saavad?/

Ja üldiselt tundub kõrvalt vaadates, et inimesed on ennast vabatahtlikult vangistanud, leides midagi, mida nad justkui tahavad, aga hiljem asja seestpoolt nähes saavad aru, et see pole kaugeltki see, mida nad soovisid.

Minul muidugi hea targutada, sest ma ei tea neist asjust midagi, absoluutselt mitte midagi. Samas aga tekib minus üha enam veendumus, olles ise ühiskonna reeglitest väljaspool, et ma ei tahagi selle ühiskonna liige olla. Kui kogu see ühiskond rajaneb vaid mängitud poosidel, milles inimesed ise õnnetud on, siis pole see just see koht, kus omadega olla.

Ja mul on tõesti hea meel nende inimeste pärast, kes teevad asju selle pärast, et neile meeldib neid teha ja lasevad teineteisel üheskoos olles ka ise olla.

Pühapäev, 10. aprill 2011

Hea seltskond

Mõnikord juhtub nii, et täiesti ootamatult satud sellisesse seltskonda, kus saad tegeleda ainult sellega, et kuulad. Need on korrad, kus unustad ennast ära ja ahmid enda sisse uusi teadmisi ega näegi vaeva sellega, et peaksid ise mõtlema, millest rääkida või mida öelda. Teised räägivad. Ja kui räägitakse sellistel teemadel, mis huvi pakuvad, siis olen mina iseäranis agar kuulaja.

See oli üks üsna hariv õhtupoolik. Hea seltskond andis kõik selle, mis ühe õhtu juurde kuulub. Jälle olen selles seisus, et tunnen inimesi, kes tunnevad inimesi.

Ja siia juurde ka üks teemaks olnu, "Hõim":

Öine tee

Öös on asju. Ka tänases öös oli asju. Esimene emotsioon oli muidugi see, et kruusatee, mida mööda sõitsin, oli väga heas korras - tükk maad paremas korras, kui Tallinna tänavad näiteks. Ja teine märksõna selle öise teekonna juures oli loodus. Esmalt siras kuusirp taevas. Seejärel lendas suur lind okste vahelt taevasse sellise hooga, et võttis hetkeks võpatama, sest pimeduses arvad liikumist märkavat vaid teetasapinnal. Veidi aja pärast õnnestus mul kahte metssiga metsa minemas näha. Veel mõne aja möödudes keksis üks jänku tee peal. Ja edasi jäid saatjateks ainult kuu ja tähed. Tee sai kiiresti otsa ja sõita oli mõnus, sest oli selge öö.

Jälle üks eluetenduse stseen

Läksin kontserdile. Läksin muusikat kuulama. Mõtlesin, et on tore ju laupäevaõhtu sel moel sisustada. Läksin ja juba tunduski, et kõik läheb suurepäraselt, sest muusikud olid ennast kenasti emotsiooni sisse saanud ja mängisid vahvasti. Kokkuvõtvalt: kõik oli tore.

Ja siis hakkas kusagilt mujalt veel muusikat kostma, mis segas kontserti. Aeg möödus ja peagi astus muusikute juurde üks ettekandjatest ning rääkis nendega midagi. Selle tulemusena lõpetasid muusikud mängimise ära. Peagi selgus, mis oli põhjuseks. Põhjuseks oli see, et kõrvalsaalis toimuvat juubel, mille esinejat olevat need muusikud, keda mina olin kuulama tulnud, seganud. Selle peale rääkis üks muusikutest loo, kuidas talle olevat ükskord esinemise tasu makstud selle eest, et ta ei mängiks, sest maksja olevat rahu ja vaikust soovinud. Aga see selleks: mina läksin avalikule kontserdile ja imestama paneb see, kuidas saab asju korraldada sedasi, et avatud ruumidega majas pannakse kahte äärmisesse ruumi esinejad, kes siis teineteist segama hakkavad. Kuulajatest pole vast üldse mõtet rääkida.

Sellised kogemused panevad taaskord mõtlema selle üle, mis siin maailmas elu ja olu määrab.

PS Ehk oligi selline asi vajalik, sest muidu äkki olekski liiga mõnus kontsert olnud - muusikud oma tegemisi nautimas ja kuulajad vahvasti kaasa elamas.

Kas siis ikka peaks?

On siin olnud üks teema, mille olen soiku jätnud, leidnud enda jaoks sobivad põhjendused, miks seda mitte teha. Arvasin, et olen teema päevakorralt maha võtnud, aga tänane öö näitas, et pole see teema kuidagi unustusehõlma vajunud.

Unenägu pakkus mulle seda, et tegin seda, mille tegemisest reaalsuses olin loobunud. Vahendid olid olemas ja kuna olin vajalikus keskkonnas, siis mõtlesin, et mis see siis ikka maksab, ma võin ju ära proovida. Siis ma tegingi, mida oli võimalik teha ja tulemus oli enam-vähem selline, nagu ma arvasin. Kuid hämmastas mind selle asja juures hoopis see, et ka valu oli selle asja sisse programmeeritud, kuid see oli teistsugune valu, kui tegelikult tundnud olen.

Nüüd jääb siis üle vaid vaadata ja oodata, mis edasi saab.

Reede, 8. aprill 2011

Eneseanalüüs

Ma tean, et midagi häirib. Ma tean, et on midagi, mis mulle ei meeldi. Ja siinkohal pean tegema sügava eneseanalüüsi, miks see nõnda on. Miks ma lasen ennast häirida? Miks peaks mulle korda minema see, kuidas teised inimesed on või mida nad teevad? See on ju nende endi asi. Mis see minusse puutub? Kuid niimoodi ma neist asjadest üle ei saa. Pean leidma asja tuuma - selle häiritud oleku põhjuse. Sest ainult niimoodi võin ma sellest üle saada. Teist võimalust lihtsalt pole.

Kas see on kadedus? Või on see vastumeelsus selle vastu, kuidas on võimalik oma elu elada? Põhimõtted, millest mina aru ei saa? Asjad, mida mina teeksin teisiti? Või on siin ikka see isiklik haavumine, millest ma üle ei suuda saada?

Siia juurde on veel teine teema - kas selle pärast paistavad mõned asjad ka teistmoodi või on see objektiivne vaade toimuvale?

Kummaline, väga kummaline. Midagi habrast on lõhutud. Ja terveks seda enam teha ei saa, tundub mulle praegu. Kuidas oleks võimalik mõistmine ja arusaamine? Kui oled näinud tõde, siis on raske ennast ära petta. Kui oled aru saanud, siis ei saa ennast teadmatuse kaitsva tiiva alla peita.

Midagi, mis kõnetab...

Siit üks lugu, mida viimasel ajal aina ja aina kuulan. Paha Polly ja "Süda(metu)":

Kaks poolust

Ma juba peaaegu suudan ennast veenda selles, et kõik on nii, nagu mingi aeg tagasi mõtlesin ja arvasin, et on. Või pigem ongi just nii, et ma mingitel hetkedel suudan olukordi juba kainelt hinnata. Ja siis, kui ma selleks kõige vähem valmis olen, teeb tegelikkus oma korrektiivid ja ma saan aru, et ma võin selle illusiooni, mis minu peas on tekkinud, täiesti ära unustada, sest kui ikka reaalsus annab nii selgeid märke selle kohta, et need tunded on täiesti olemas ja toimetavad omasoodu, siis ma ei saa ju ennast sellistest unelmatest petta lasta.

Niisiis elan oma elu nende kahe pooluse vahel - ühelt poolt teatud hetkedel see kaine vaatamine asjadele ja olukordadele, teistel hetkedel aga tundlemine, meeletu ja kontrollimatu.

Tere tulemast minu bipolaarsesse maailma!

Need väikesed asjad

Need väikesed asjad, mis annavad märku hoolimisest. Imepisikesed asjad, peaaegu märkamatud. Ja ometi mina märkan neid. Kas see asi on nüüd minu silmades kinni või pigem peas? See, et näen ja panen tähele. Ei saa kuidagi üle ega ümber. Kõik nähtav ja märgatav on suuremana välja mängitud. Ja selle taustal toimuvad need väikesed asjad, mille jaoks minul siis silma tundub olevat.

Tore, kui hoolitakse. Tegelikult suisa mõnus. Mina olen vaimustatud.

/Ja võib-olla ongi see sääsest elevandi tegemine, aga miks siis mitte vastata väärtustamisele väärtustamisega./

Mis ma sinna parata saan?

Jälle need mustrid. Inimene on ikka nii iseenda moodi, et see on kohe täiesti äratuntav. Tänane päev pakkus mulle kaks sellist äratundmise hetke, kus tundsin, et ma olen seda juba läbi elanud ja ma olen sedasi juba käitunud. Kuigi mulle tundub, et peaksin seesugustest hetkedest üle saama ja mustreid murdma, ei oska ma neil hetkedel kohe mitte kuidagi käituda sedasi, et võiksin luua mingi uue arengu neile situatsioonidele, millega silmitsi seisan.

Nõnda polegi midagi muud teha, kui vaid tõdeda, et jah, ei saa ma ses osas mitte midagi ette võtta, ikka ja jälle sajan samasugustesse aukudesse sisse. Iseendaga leppimise õppetunnid peaksid need vist olema? Siis saaks neist hetkedest rahulikult edasi.

Piire tunnetades

Igal hetkel ikka see piiride tunnetamine. Kui kaugele minna võib? Kas piire saab veel nihutada? Kogu aeg käib testimine. Lihtsalt, loomulikult, mänglevalt. Pole viga, ma olen mängimiseks valmis. Las ta siis olla.

Kõik see on nii tuttav, kõik see on midagi seesugust, mida olen ka varem kogenud, kuid mitte sellisel kujul või sellise naudinguga. Ja mõnes mõttes võib see ju olla silmakirjalik, kui kinnitan, et mulle on see alati meeldinud. Kõik sõltub inimesest. Eks siin ole ka südamega vaatamise koht. Ikka see, kas mulle meeldib selline piiride tunnetamine või mitte.

Vajades vajatud olla

Ühel hetkel tabasin ennast mõttelt, et elu ikka on hämmastav. Üllatuma pani mind see, kuidas elu oskab asju ühte punti kokku siduda ja kaardid, mis tal ootamas on, sellises järjekorras välja käia, et muudkui vaata ja imetsa.

Peaks ju olemas olema mingi kogemus, et elus tuleb kõigeks valmis olla. Sedasi on need asjalood ju kogu aeg olnud ja mille poolest siis peaks praegune aeg või kord sellest kõigest erinema. Aga võib-olla on üllatuse peamiseks põhjuseks see, jõuan praegu oma mõtetes arusaamiseni, et pea tegeleb ühe asjaga korraga ja sellega nii hõivatud, et teised mõtted ei mahu kuidagi pähe. Ja kui siis elu järjekordse kuuma teema üles võtab, siis saad aru, et jah, tegelikult oleksin pidanud selleks paremini valmis olema või vähemalt arvestama selle võimalusega.

Kõige hämmastavam selle asja juures on aga hoopis ajastus. Kui asjad juhtuksid teineteisest sõltumatult ja ajaline vahe nende vahel oleks suur, siis poleks midagi imestada, aga ikka on ajaline raam väga piiratud ja kõik asjad juhtuvad justkui üksteisega seotult - et kui nüüd juhtub see asi, siis loetud minutite pärast saab juhtuda alles see asi ja siis veel mingi aja möödudes kolmas.

/Jälle see koht, kus saan aru, et minu enda vajadused on mõnikord need, mis tuleb ära unustada, sest on neid, kes mind väga vajavad, et hakkama saada. Hea tunne, aga miks seda tunnet küll antakse tunda sellistel hetkedel, mis peaksid hoopis ise kellegi tuge vajama? Kas on see päästerõngas, mis sunnib unustama asju, millega ehk ei peakski oma pead vaevama? Või on need hetked just seepärast vajalikud, et mind välja tirida sellest kohast, kuhu teel tundun olevat?/

Pühapäev, 3. aprill 2011

Kõik tuleb õigeks mõelda

Sellel hetkel, kui sõnad enda seest välja lasin, arvasin, et ajan udujuttu, et see, mida räägin, on väga kaugel tõest. Kuid ühel hetkel leidsin, et tegelikult oli selles jutus, mis ma rääkisin, olemas tõde. See oli täiesti tõene jutt.

Kogu asja võti peitus selles, et ma polnud seda asja enda jaoks õigeks mõelnud. Loogikageenius aga võttis oma mõtlemis- ja järelduste tegemise võime kokku ning peagi sai loogilise arutelu tulemusena tõestatud, et need väljaöeldud sõnad on tõde, kõige täpsem tõde, mis üldse olla saab.

/Tagantjäreletarkus minu sees pakub välja teisi võimalikke sõnu, mida oleks võinud öelda. Need ütlemata sõnad aga panevad omamoodi muigama, sest nende sees on ulakust. Kuid hea on, et need nüüd alles pähe tulevad, sest kui need oleksid õigel ajal pähe tulnud, oleks nad läinud vastuollu minu antud lubadusega. Ja see poleks sugugi hea./

Lihtsad asjad

"See peaks ju lihtne olema!"

Jah, mõned asjad on lihtsad. Mõned asjad on seesugused, et nendega pole mingisugust probleemi. Mõned asjad on suisa nõnda lihtsad, et paneb lausa imestama, kui lihtsad võivad nad olla.

Need asjad, mida tegin, olid ka lihtsad. Lihtsad ainuüksi seetõttu, et mul oli võimalik nad ära lahendada. Samuti on mul olemas lihtsad lahendused ka neile probleemidele, mis veel lahendamist vajavad. Ja eks, kui saabub aeg, käin ka need lahendused välja ja võib-olla õnnestub need asjad siis ka ära lahendada.

Ise olen endaga rahul, sest ma olen pidanud enda antud sõna. Ja kavatsen seda ka edaspidi teha, sest see on parim lubadus, mille üldse andnud olen ja mida tahan ikka pidada.

/Hämmastav on see, et ma hetkekski ei kahtle ega kõhkle, teen täpselt seda, mida õigeks pean ega vaeva oma pead ei muljete ega mõtete pärast, las need jäävad teiste peadesse, et neil oleks, mille üle pead murda, sest ilmselt ei paista kõik toimuv väga loogiline välja. Minu jaoks on see aga ainus võimalik tegutsemisskeem./

Midagi minu jaoks

Aeg-ajalt saan väga hästi aru sellest, et autosõit on midagi minu jaoks. See nädalavahetus oli taaskord hea näide sellest, kuidas autosõit mulle hästi mõjub. See, kui asfalt rataste alt läbi käib ja maastik taustal ennast edasi kerib, annab võimaluse mõtetel liikuda omasoodu. Peamiselt peab autoroolis teadagi tähele panema, mis ümberringi toimub, aga kõik see käib justkui automaatselt ja nii jääb aeg mõtete mõlgutamiseks. Sedasi saavadki asjad selgeks ja sirgeks mõeldud, autoroolis, mööda maad kulgedes.

Kuidas ma ei oska?

Ma ei saanud aru sellest, mille üle naerdi. Mulle ei jõudnud kuidagi kohale, et see, millest rääkisin või mida ütlesin, oleks kuidagi naljakas. Ja ikka jäävad ju sellised asjad kusagile kuklasse tiksuma. Nii pidin ma kogu olukorra taas ette võtma ja kõik toimunu uuesti läbi analüüsima. Ning kui ma seda siis tegin, siis sain aru, et ma ikka kohe kuidagi ei oska. Lihtsalt ei oska mõelda sedasorti mõtteid, ei oska kahemõttelisust läbi näha ja sellest aru saada.

Huvitav, kas ma peaks selle teadmisega nüüd midagi ka ette võtma või jätmagi ta sedasi, lihtsalt faktiks ja teadmiseks, et minuga on lood sedamoodi. Eks elu näitab, kas selliseid tõdemusi on veel tekkimas, igal juhul on siin taaskord näide sellest, et mõnda asja ma ei oska. Ja ehk ongi niimoodi parem?