Ühel hetkel tabasin ennast mõttelt, et elu ikka on hämmastav. Üllatuma pani mind see, kuidas elu oskab asju ühte punti kokku siduda ja kaardid, mis tal ootamas on, sellises järjekorras välja käia, et muudkui vaata ja imetsa.
Peaks ju olemas olema mingi kogemus, et elus tuleb kõigeks valmis olla. Sedasi on need asjalood ju kogu aeg olnud ja mille poolest siis peaks praegune aeg või kord sellest kõigest erinema. Aga võib-olla on üllatuse peamiseks põhjuseks see, jõuan praegu oma mõtetes arusaamiseni, et pea tegeleb ühe asjaga korraga ja sellega nii hõivatud, et teised mõtted ei mahu kuidagi pähe. Ja kui siis elu järjekordse kuuma teema üles võtab, siis saad aru, et jah, tegelikult oleksin pidanud selleks paremini valmis olema või vähemalt arvestama selle võimalusega.
Kõige hämmastavam selle asja juures on aga hoopis ajastus. Kui asjad juhtuksid teineteisest sõltumatult ja ajaline vahe nende vahel oleks suur, siis poleks midagi imestada, aga ikka on ajaline raam väga piiratud ja kõik asjad juhtuvad justkui üksteisega seotult - et kui nüüd juhtub see asi, siis loetud minutite pärast saab juhtuda alles see asi ja siis veel mingi aja möödudes kolmas.
/Jälle see koht, kus saan aru, et minu enda vajadused on mõnikord need, mis tuleb ära unustada, sest on neid, kes mind väga vajavad, et hakkama saada. Hea tunne, aga miks seda tunnet küll antakse tunda sellistel hetkedel, mis peaksid hoopis ise kellegi tuge vajama? Kas on see päästerõngas, mis sunnib unustama asju, millega ehk ei peakski oma pead vaevama? Või on need hetked just seepärast vajalikud, et mind välja tirida sellest kohast, kuhu teel tundun olevat?/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar