Jälle olen olukorras, kus ei suuda mingeid inimesi ega asju tolereerida. Lihtsalt ei saa mööda vaadata sellest, millised on väärtushinnnangud ja millised arusaamad. Ja seejuures tunnen, et hakkan vaikselt muutuma vaenulikuks. Milleks mulle see kõik? Pole vaja ennast häirida lasta, pole vaja tunnelda. Peaksin laskma olla, aga ei saa ega oska.
Ehk on see vaid hetkeline tuju. Loodan ma vaikselt. Aga eks elu näitab, mis see on ja milleks on. Praegu aga vajan tolerantsust, kasvõi hetkekski.
Teine elumoraal on see, et esmamuljest ei tasu ennast häirida lasta. Hiljem võib selguda midagi sootuks muud. Vahel teeb elu selliseid vigureid, et näitab algul asju ühe nurga pealt ja siis hoopis teisest vaatevinklist, mis tühistab esialgse vaate täielikult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar