Kui mingil hetkel suutsin endale selgeks teha, et asjad ei puutu minusse ja minul pole mitte mingit süüd, siis nüüd saan üha selgemalt aru, et tegelikult olen mina see, kelle poole võivad kõik näpuga näidata ja öelda: näedsasiis, tema ongi kõiges süüdi. Ja-jah, jutt käib minust. Sest mina olen süüdlane. See, keda otsitakse. See, kes leitakse.
Kuigi arvasin, et suudan kõigest sellest üle olla, siis praegu asjale tagasi vaadates saan tõdeda, et ega ma ikka ei suuda küll. Ja kõik klassikalised süüdistused on kohased: ma olen ju naine, ma olen ju võlunud ja võrgutanud, ma olen ahvatlenud. Kedagi ei huvita, kust see kõik alguse sai. Keegi ei pane tähelegi seda, et mina pole ainus. Ikka näitavad kõik nooled minu suunas.
Eks ma olen ka süüdi, vähemalt mõnes asjas. Peamiselt aga selles, et olen uskunud, et olen usaldanud, et olen naiivne olnud. Sealt see kõik siis alguse ongi saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar