Ma ei saanud aru sellest, mille üle naerdi. Mulle ei jõudnud kuidagi kohale, et see, millest rääkisin või mida ütlesin, oleks kuidagi naljakas. Ja ikka jäävad ju sellised asjad kusagile kuklasse tiksuma. Nii pidin ma kogu olukorra taas ette võtma ja kõik toimunu uuesti läbi analüüsima. Ning kui ma seda siis tegin, siis sain aru, et ma ikka kohe kuidagi ei oska. Lihtsalt ei oska mõelda sedasorti mõtteid, ei oska kahemõttelisust läbi näha ja sellest aru saada.
Huvitav, kas ma peaks selle teadmisega nüüd midagi ka ette võtma või jätmagi ta sedasi, lihtsalt faktiks ja teadmiseks, et minuga on lood sedamoodi. Eks elu näitab, kas selliseid tõdemusi on veel tekkimas, igal juhul on siin taaskord näide sellest, et mõnda asja ma ei oska. Ja ehk ongi niimoodi parem?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar