Ma pean leppima asjadega nii, nagu nad on. Ma pean endale aru andma, et ka see asi, mis nii õige on, ei ole ette nähtud, ka sellele asjale pole eluiga antud. Raske, pagana raske on sellega leppida. Lootused ja ootused on rasked kaduma, tunded keerulised ununema. Aga peab, sest muidu ei jaksa keegi neid kilde kokku korjata, mis minust alles jäävad.
Ja kui keegi veel kunagi peaks mulle ütlema, et ma olen tugev, siis ma ei taha sellest mitte midagi kuulda. See, mida olen siiani enda juures suureks plussiks pidanud, on nüüdseks saanud ristiks, mida ma kanda ei jaksa. Tugev küll, aga kelle või mille jaoks? Eks seegi kogemus peab mulle tugevust juurde andma.
/Jälle seesama küsimus: milleks mulle kõik need kogemused?/
/Ja aega, taaskord, pole mulle sugugi antud. Kuidas on ikka nii, et mulle neid tõeliselt olulisi hetki nõnda vähe jagatakse?/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar