Selline küsimus tekkis mul taaskord. Kas naised või mehed? Kuna mina olen erapoolik vaatleja, kes usub igaühe vabadusse teha, mida aga hing ihkab, siis ei ma anda naiselikku vaadet selles küsimuses.
Võim võib ju minu käes olla, aga ma ei kipu seda tarvitama, iseäranis kuritarvitama, sest sel juhul tuleb mul silmitsi seista iseendaga ja oma arusaamadega elust. Ehk see on ka üks põhjuseid, miks pole ma kooselu mängimist harrastanud. Ehk see on ka üks põhjuseid, miks siiani üksi ilma mööda rändan.
Aga selle maailmavalitsemise koha pealt küsisin meeste käest, mida nemad arvavad. Esimene reaktsioon oli muidugi: "Naised võivad ju tõepoolest niimoodi arvata, aga see kõik on vaid mulje jätmiseks." Edasi küsisin, et miks siis mehed teevad nii palju asju vaid kodurahu huvides. Selle peale tuli vastus, et selline on elu ja niimoodi saab selles elus vaid hakkama.
/Siia juurde sain ühe meesolevuse hinnangu ka sellele olukorrale, mida siin korra varem kirjeldanud on. Tema saab sellest olukorrast samamoodi aru, nagu mina. Minul tekib aga küsimus: kuidas inimesed saavad?/
Ja üldiselt tundub kõrvalt vaadates, et inimesed on ennast vabatahtlikult vangistanud, leides midagi, mida nad justkui tahavad, aga hiljem asja seestpoolt nähes saavad aru, et see pole kaugeltki see, mida nad soovisid.
Minul muidugi hea targutada, sest ma ei tea neist asjust midagi, absoluutselt mitte midagi. Samas aga tekib minus üha enam veendumus, olles ise ühiskonna reeglitest väljaspool, et ma ei tahagi selle ühiskonna liige olla. Kui kogu see ühiskond rajaneb vaid mängitud poosidel, milles inimesed ise õnnetud on, siis pole see just see koht, kus omadega olla.
Ja mul on tõesti hea meel nende inimeste pärast, kes teevad asju selle pärast, et neile meeldib neid teha ja lasevad teineteisel üheskoos olles ka ise olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar