Ma tean, et midagi häirib. Ma tean, et on midagi, mis mulle ei meeldi. Ja siinkohal pean tegema sügava eneseanalüüsi, miks see nõnda on. Miks ma lasen ennast häirida? Miks peaks mulle korda minema see, kuidas teised inimesed on või mida nad teevad? See on ju nende endi asi. Mis see minusse puutub? Kuid niimoodi ma neist asjadest üle ei saa. Pean leidma asja tuuma - selle häiritud oleku põhjuse. Sest ainult niimoodi võin ma sellest üle saada. Teist võimalust lihtsalt pole.
Kas see on kadedus? Või on see vastumeelsus selle vastu, kuidas on võimalik oma elu elada? Põhimõtted, millest mina aru ei saa? Asjad, mida mina teeksin teisiti? Või on siin ikka see isiklik haavumine, millest ma üle ei suuda saada?
Siia juurde on veel teine teema - kas selle pärast paistavad mõned asjad ka teistmoodi või on see objektiivne vaade toimuvale?
Kummaline, väga kummaline. Midagi habrast on lõhutud. Ja terveks seda enam teha ei saa, tundub mulle praegu. Kuidas oleks võimalik mõistmine ja arusaamine? Kui oled näinud tõde, siis on raske ennast ära petta. Kui oled aru saanud, siis ei saa ennast teadmatuse kaitsva tiiva alla peita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar